Kergitab kulmu

EVI ARUJÄRV

Uss meie õuna sees Psühholoogiast on teada, kuidas taustinformatsioon mõjutab katsealuste hinnanguid mis tahes nähtustele ja isikutele. Vaiksed metatekstid on veel salakavalamad. Näiteks hale olukord, kus muusikakriitikul on kontserdikavas toimunud muudatus teadmata: ootab autorit A, aga kõlab B. Vähemasti alguses käivitubki ?vale? programm A, mis püüab objekti B harjunud viisil tuvastada ja liigitada. Ja muidugi ?jookseb kinni?. Niipalju kriitika sõltumatusest ja tõekuulutuse võimest. Näib, et suurim sõltumatus saabki olla vaid teadliku ?krigina? tekitamine kõhutunde ja erinevate seletusviiside vahel. Ka Esto TV filmi ?Vali kord? puhul oli filmist huvitavamgi selle vastuvõtt. Arvati, et poisid tegid jälle tola ja räägiti narrikultuurist. Leiti esteetilisi väärtusi. Tuvastati sotsiaalset närvi ja kangelaslikku vastumõtlemist. Ja vastupidi ? pandi pahaks anarhistlikku läbustamist. Leiti seda ja teist, aga kokkuvõttes jäid otsad lahti, ükski selgitus ei olnud lõpuni veenev. Ainus tõsikindel asi oli läbiv ambivalentsus.

Just sellisena ei ole Esto TV sugugi erandlik, vaid pigem üsna levinud tõelusekirjelduse mudel, mille juured on meedias ja mille põhitunnused ongi vahendatus, libatõeluse tootmine ning ambivalentsus. Matkides ühiskonnakriitilist dokumentalistikat, ei olnud filmi aineks siiski ?elu ise?, vaid sõnalise ja pildimeedia läbinämmutatud standardid: jutlus (poliitiline retoorika ja rituaalid) ja kaklus (provotseeritud vägivallastseenid). Tähelepanuväärseim oli selle materjaliga ümberkäimise meetod ? seestpoolt õõnestamine osatamise, liialdamise ja moonutamise teel. Magusaim oli stseen, kus noored provokaatorid Juhan Partsi jalgu embavad, osatades efektselt ?uue poliitika? teatraalsust, populismi ja massikäitumise stereotüüpe. Puhastustuli ja paljastamine? Võiks ehk isegi öelda, et Esto TV on rõõmusõnum nagu uss meie õuna sees või näriline viljasalves, mis annab teada, et keskkond on puhas, õun mürgitamata. Et estolaste objektiks oli vaid vahendatud tõelus, sotsiaalse käitumise ?meediaformaadid?, siis paistab, et nende tegevus ei ole ohtlikult ?põhialuseid? õõnestav, vaid pigem kahjutu, mänguline pseudoanarhism. (Mida võib nii puuduseks kui vooruseks pidada.)

Paraku näpib estoteeveelus siiski üht õrna alusstruktuuri. Üht parteid ja populismi kui sellist peedistades peedistab see ka demokraatia usaldusmehhanisme ? võimuinstitutsioonide autoriteeti ja ühiskondlikku solidaarsust. Usalduseta paraku jookseb kinni nii demokraatia kui mis tahes inimestevaheline koostöö. Pole mõtet salata: usaldusel põhinev sümboolne kintsukaapimine (loe: võimu delegeerimine) ongi esindusdemokraatia mootor ja karkass. Usaldusel põhineva ja erimeelsusi ?siluva? parteidistsipliinita ei püsi ükski erakondki. On huvitav küsimus, miks küll vingerdamine (ambivalentne tähendusstruktuur), seestpoolt õõnestamine (legaalsete ?formaatide? ülevõtmine) ja mängumäss (pesudoanarhism) on nii populaarsed. Pole ju estolased oma pühas ürituses üksi.

Ehk seepärast, et meedia- ja konkurentsiühiskond lihtsalt on selline tihedalt asustatud koht, kus laiutada ei saa. Reviirid on kitsad ja mõned vanad rollid ei tööta. Näiteks põhimõttelise laiutaja ? kangelase, vastalise ja võitleja roll. Kes on tänapäeval isik, kellel on suur idee ja kes selle nimel ja millegi vastu (päriselt või ainult väidetavalt) võitleb? Ainult kaks võimalust ongi: jobu või fundamentalist, kurjuse kehastus. Nii peabki loov inimene või rühmitus (või isegi riik), kes tunneb energiat pulbitsemas ja tahaks endast jõuliselt teada anda, kohanduma. Ühe suure idee asemel on kasulikum mõni mänguline libaloosung, ?viimse võitluse? asemel ?kaval? manööverdamine, umbes nagu Browni liikumine (või Eesti venepoliitika). Tähtis on ka oskus legaalsetesse struktuuridesse imbuda ? meediaga kohanduda. Et kohandumine tähendab enesekaotust, siis ongi väljapääsuks ?formaadid? üle võtta, need seestpoolt tühjaks õõnestada ja hüljata. Estolased ja temasarnased nii teevadki: võtavad üle, kasutavad, osatavad, õõnestavad ja hülgavad.

Osav ja kaval. Aga ussilummusesse pole ikkagi mõtet sattuda. Uss õunas on hea, kuni too seda sootumaks nahka ei pane. Garantiid vingerdajate puhul ei ole: annad voli, närib kõik tühjaks ja paljaks. Paraku ka Kangelane, kes vanasti lohesid ja muid vingerjaid hävitas, on surnud või pagenduses. Kõlab jubedalt, aga näib, et pole parata ? demokraatia huvides on ka mõned kerged mürgikuurid. Kihvti teile keele peale, kahjurid! Teisest küljest ? tühja kah! Elagu jumalaloomakesed. Õõnestava loometeose vastuvõtt ju näitas, et inimene on niikuinii tugevam kui kunstiteos. Inimesega on hirm, lootus ja armastus. Need kolm leiavad igast kunstiteosest, olgu õõnestav või tavaline, just selle üles, mida nad on harjunud leidma ? selle, mida nad kardavad, armastavad või põlgavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht