Kergitab kulmu:

Evi Arujärv

Tädi Maali ja hääl ülevalt

 

Euroliitumise eel rääkis eliit tädi Maalile kaua ja kaunilt euroopalikust väärtusmaailmast: võrdsusest ja vendlusest ning sellest, kuidas inimeste, kaupade ja ideede vaba liikumine kõik surelikud õnnelikuks teeb. Ja et tuleb poolt hääletada ning selle vääriliseks saada. Tädi Maali kuulas ja noogutas ? ning taris sahvrisse viiskümmend kuni sada kilo suhkrut. Kaup liikus vabalt ja Maali oli õnnelik. Aga varsti ütlesid hääled ülevalt, et Maali tegi valesti ja peaks häbenema. Ja polnud see esimene kord. Kogu aeg kostab hääli lähedalt ja kaugelt, mis ütlevad, et Maali ei kuule, ei näe ja ei saa aru, on poliitiliselt ebateadlik, vähe innovatiivne ja jätkusuutmatu. Seda tuvastas taas Postimeeski: umbes pool valijatest ei tea, keda valida.

Tädi Maali elab siirdeühiskonnas. Uurijate uurimused räägivad sellega seoses vana ja uue ühiskondliku praktika ning väärtussüsteemide põimumisest ja põrkumisest. Vana ja uus ? see on imelihtne: vana (konservatiivne, tagurlik, paha) on aegunud, tõeväärtuseta ja kahjulik; uus (innovatiivne, hea) on tõsioludele vastav ja viib ?edasi?. Uue põhitunnusteks on alati realism ja mingi üles leitud või taastatud sotsiaalne konsensus. Vana seevastu on alati mütoloogiline, vastandusi otsiv ning ebaadekvaatne. Kui tädi Maali ehk ei saa aru, mis on innovatiivne, mis paha, siis õnneks on ju olemas parteid ja valitsused, kes tuletunglaga teed näitavad. Milles on siis asi, et Maali ei mõista?

Muidugi on juba omal ajal presidendi poolt käibele lastud tädi Maali kujund märk isandlikust, võõrandumist tootvast suhtumisest. Ei tea, kas leidub teist riiki maailmas, kus president kõnetab oma rahvast juhmi külamutina? Ehk ei olegi asi Maalis? Ehk on hoopis eliidi sõnumil midagi viga?

Mis tahes sõnumi teeb mõistetavaks üks lihtne asi, selle asjakohasus: et asjade ja olude kirjelduskeel vastaks objektile. Labida funktsioone näiteks ei saa kirjeldada tõuaretuse mõistete abil. Õigusküsimusi ei saa lahendada rahvaluule abil. Skalpelliga ei saa asfalti panna. Ja nii edasi. Ometi just nii juhtubki kogu aeg. Teatud väärtusmaailmade ja eluvaldkondade sõnavara ja loogika  eliidi retoorikas vahetavad kohta, ilmuvad seal, kus neid oodatagi ei oska. Ka uue ja vanaga on asi segane.

Meie poliitilises retoorikas, millel nüüd ju peaks olema tugev ja väärikas Euroopa seljatagune, kõlab miskipärast edasi biopsühholoogia ja mütoloogilise mõtlemise hirmunud sõnavara. Venemaa on endiselt kuri ja ettearvamatu mütoloogiline elukas, kellega tuleb suhelda loomataltsutaja osavuse ja kavalusega. Eesti-Vene piirilepingu probleem on Eesti riiklusega seotud juriidiline küsimus. Kohtumisel setudega seletab peaminister olukorda millegipärast rahvuseepose ja vanasõnade vaimus: ?Ükskord annab Venemaa Setu alad niikuinii tagasi? ? ?Aga ükskord algab aega?, ?Pulmadeks saab terveks??

Teisel juhul, nagu elu on näidanud, jätkub meie juhtidel meelekindlust ohjeldada mütoloogilist mõtlemist väga jõuliselt ja veenvalt ka juriidilise ja isegi füüsilise argumentatsiooniga. Autoriteetne jutt maaga ühendatud ja maaga ühendamata objektidest ning semiootiline ekspertiis tegid Eesti vanameeste peas virvendavad kangelasmüüdid vähemasti avalikkuse silmis maatasa. Aga kannapööre ? ning jälle on idealism asjakohane:  visalt kutsuvad hääled ülevalt arste, õpetajaid ja bussijuhte üles isamaa-armastust ja missioonitunnet üles näitama, mitte palka juurde küsima või väljamaale putku panema.

Pole ime, et tädi Maali ei saa kiirelt positsioone vahetava, ideaalmaailmadest realismi ja eluproosast tagasi pilvepiirile põikava eliidi jutule pihta ning keeldub teda kuulamast. Ja et vastandlike väärtussüsteemide ?ristkasutus? ? metafüüsiliste tarvete tõrjumine realistlike ja pragmaatiliste argumentidega, ja vastupidi, eluliste vajaduste tõrjumine metafüüsikaga ? tekitab tüdimust ja pahameelt.

Et kui eliit lõpetaks udutamise? Paraku ei ole see võimalik. Suhkur ja sambasõda tegid imekiiresti selgeks, et müüt ideaalsest inimsõbralikust Euroopast ei klapi turuseadustega; et mõned kaubad ja mõned ideed on võrdsemad; ja et inimese väärtus humanistlikus Euroopas võrdub tegelikult tema efektiivsusega abstraktsete, alaliste vaidluste objektiks olevate makromajanduslike näitajate süsteemis. Rahvuseliit, kelle valikuks on püüdliku vahendaja roll, saabki vaid seda väärtusmaailmade konflikti esindada. Ja Maali vist peabki lolliks jääma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming