Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Kevadmaastik

On aprillikuu. Internetis räägitakse jätkuvalt alla käinud eliidist ja vasak- ning parempoolsusest. Kurdetakse, et mingid tähtsad ideed on ära kadunud. Samas jälle arvatakse üksmeelselt, et põhimõtteliselt on kõik seni tarvitusel olnud ideed õiged. Selline imelik olukord: ideed on kogu aeg õiged, aga reaalsus ? elu ja inimesed ? on vale.

Ehk oleme reaalsusega lihtsalt kontakti kaotanud või ei oska seda õigesti hinnata? Ehk peaks korraks arvutiekraani juurest lahkuma, et näha ja kuulda, kuidas teispool ideoloogilisi miraa?e hingab, lõhnab ja häälitseb elu ? tuhat ja üks hõrku aistingut, milles kehastubki Eesti idee. Astud varavalges õue ja komistad kevadpäikese õrnades kiirtes lumest välja sulanud koerahunnikutele. Siin-seal teeveertes helgib süstlaid. Hunnikutest ja süstaldest hirvena üle hüpates teravduvad meeled, ergastub tähelepanuvõime ja vallandub isiklik initsiatiiv. Õhus on vabadusaate hõngu.

Ideed ilmutavad end ka lausa lihaliku inimese kujul. Naabermaja esimeses trepikojas elab Maksumaksja, kellel on Rotveiler. Maksumaksja ja Rotveiler ei muuda iialgi võetud kurssi, nad lähevad otse ega pööra pead. Koos moodustavad nad jõu, mis viib inimesed reaalsusega kontakti. Pärast vahetut füüsilist kogemust Rotveileriga ei uimerda minagi varasel hommikutunnil enam niisama, vaid olen ergas nagu Browni molekul. Kõnniteel Maksumaksja ja tema Rotveileriga silmitsi sattudes lippan koos oma mikroskoopilise koeranässiga aegsasti üle autotee ja hiilin ettevaatlikult kodu poole alles siis, kui õhk on puhas. Tugevamad (või väledad) võidavad ? idee toimib.

Sageli kohtun hommikul postiljoniga. See on keskeas naine. Tema riided ja isiksuski on kuidagi kulunud. Tema ruumikäitumine on kõnekas: ta seisatab sageli, et teed anda. Tema pilgus on midagi õrna ja kartlikku ja hing otsekui peidus. See tekitab veidrat süütunnet. Aga temaski kehastub üks idee jõust ja nõrkusest.

Ideed saavad hooneteks. Umbes kell kaksteist varjab mu töötoa aknas päikese kõrge pangahoone ? monument rahale. Kodumajast esimesel ristmikul seisab juba aastaid kohalik monument soodsale majanduskliimale ? üks linnajao litsimajadest. Näib, et äri läheb hästi, on nõudlust ja on ka pakkumist: hoonele on korralik tara ümber ehitatud, ajuti on ukseesine taksodest umbes. Ju on mõni ristiga mees asutust püha veega pritsimas käinud.

Ühel hilisõhtul kontserdilt tulles avastasin, et teostumas on ka ülim idee, ida ja lääne sõbralik kohtumine  Eestimaa pinnal. Ida on kohal nagu muistegi. Olgu hommik või õhtu, kesklinnakontori sisehoovis manustavad Vasja, Kolja ja Stjopa õlut ja väljutavad jääkaineid. Nooremad eestimaalased toimetavad õhtuhämaruses mingite plärudega. Varsti siiski ehitatakse hoovi ümber korralikud turvaväravad? Aga juba on ka Euroopa vaim kohal: vanalinna kitsaid kõnniteid ummistavad jommis briti poissmehed. Nende silmad läigivad, nende sõõrmed värisevad nagu kiimas põtradel, nende lihased on pingul ja pilk ahne. Nad vaatavad, aga nad ei näe: nad otsivad erilisi lõhnu ja märke. Vintis soome pensionärid tunduvad sellega võrreldes rahumeelsed ja viisakad.

Kesklinna kontoriruumist on võimalik peaaegu otse sukelduda tunnelisse, mis viib kaubanduskeskusse. Seal kihab noortest eestimaalastest. Nende silmad hiilgavad. Nad vaatavad, aga nad ei näe. Nad reageerivad lihtsatele ?estidele ja häälitsustele. Pingeline slaavi hääldus ja kriiskavad hüüatused jätavad õhku sügavaid jälgi. Maha jääb tatti ja rämpsu.

Kunagi kirjutas Viivi Luik, kuidas loodusmaastik inimesed alla neelab. Loodust on tegelikult väga lihtne asfaldiga katta. Siin põhjataeva all tundub loodus hell, haavatav ja aeglane. Tõeliselt neelavaid maastikke, kus kehtivad nähtamatud, aga karmid ?liikluseeskirjad?, kujundavad inimideed. Meie ideed kehastuvad Maksumaksja ja tema Rotveileri otsetees ning kurva Postiljoni kartlikes seisatumistes; raudkülmades tunnelites, mis juhivad inimesed maa alla sooja kirevasse kaubanduskeskusesse, kus suvel ja talvel särab tuhandetest pro?ektoritest moodustuv võltspäike; hämarate sisehoovide salajases elus; tarades ja turvasüsteemides, mis eraldavad puhtaid ja saastunud tsoone ning inimesi; pilkudes, mis vaatavad, kuid ei näe; lumehangest välja sulanud saastas ja süstaldes; monumentides rahale ja ostetavale armastusele; ?eliidi? kõrtsikaklustes. Polegi siis põhjust kurvastada: ideed on alles ja toimivad. Neid saab kuulda, näha ja nuusutada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming