Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Mida turg tegelikult tahab?

Intervjuus Postimehele iseloomustas uus kultuuriminister Raivo Palmaru oma valdkonna ühe sihina loovtööstuse ideed: ?See tähendab kõike, mis on äris. Bisnises. Tehakse seda, mida turg tegelikult vajab.? ?Turul on väga palju positiivseid omadusi. Toetab vastutustunnet, innovatiivsust, paindlikkust. Loomulikult on turg ka amoraalne. Müüa võib kõike. /?/ Kastekannumehed koos tegijatega leiavad üles need murulapid, mida tuleks niisutada.?

Kultuuritööstusest on kultuuriametnikud ja -tegijad ennegi kõnelnud. Seni on mõiste ulatuski udune. Kas kultuuritööstus on juba muistsest ajast eksisteerinud väärtuste ja tähenduste vahetus? Kõik klassikalised ja kaasaegsed tegevusvaldkonnad, millel loovusega tegemist? Kogu tänane kultuuri loomist ja müümist toimetav võrgustik, sõltumata institutsionaalsest ja majanduslikust alusest? Või tõesti majandusharu, mis varustab turgu teatud spetsiifiliste kaupadega ? puhas äri?

Mida siis vajab turg tegelikult? Tegelikult on tahtega varustatud turg üsna mütoloogiline elukas. Turg ju ei vaja ega taha. Ärimehed või oma kauba müüjad tahavad kasu saada. See eeldab ökonoomset tootmist ja käivet. Kasu nimel turu ehk inimeste vajadusi kujundatakse ja luuakse ka uusi. Kõige odavam on uusi vajadusi tekitada, mingi vana vundamendi peale, mitte tühjale kohale. Vundamendiks on inimese kõige ?ürgsemad?, instinktiivsed, seksuaalsuse ja surmaga, ürgveetluse ja eksistentsiaalse ohutundega seotud soovid ja hirmud. Tõsine kultuuritööstus ehk showbiz võtab seda arvesse. Toode peab otse märki (seksuaalsust või surmahirmu) tabama. Seepärast on juhtival positsioonil meeletajude hierarhias kiireim ja võimsaim ? visuaalsus. Ideaalne kultuuritoode välistab ka pikaajalise ja/või kuluka tootmisprotsessi või spetsiifilised treeningud. See läheb kalliks. Lubamatu on ka traditsioonilist kõrgkultuuri sageli iseloomustav keerukas stilisatsioon või sõnumi ülimäärane ?salastatus?, keerukad kunstilised koodid. Varjatud või keeruliselt kodeeritud tähendusmaailmade asemel on eelistatud ühetähenduslikkus ja ürgsed kehalised tegevused. Turg ?tahab? standardeid, kiiret, odavat ja massilist tootmist. Muidu ei saaks ju rääkida kultuuritööstusest, vaid mingist näputööringist.

Kultuur kõige üldisemas tähenduses on tähenduste ja sümbolite vahendamine ? iidne asi. Tänane, kõigile armas ja silmakirjalik loomevabaduse idee teatavasti ei luba siin mingit suunamist. Loojad loovadki täiesti vabalt. Hiljuti võitsid mitmetel filmifestivalidel preemiaid mõned filmid, mille ainestik oli üsna sarnane: kusagil hotellis kohtuvad nimetuna mees ja naine, et sotsiaalsetest ja moraalsetest köidikutest vabana armurõõme maitsta. Mõne aja pärast ?taasavastavad? nad endas isiksuse, siduva identiteedi ning sellega koos ka kannatuse.

Edumeelsete kunstitoodete esmatasand teostabki seda, mida turg ?tahab?: ängistavast sotsiaalselt konstrueeritud ?isiksusest? vabanemine on kogu meelelahutustööstuse süvaprintsiip, alates ?mässavast? noortemoest ja lõpetades pornofilmidega. Selle, mida idealistlik loomevabaduse printsiip keelab, teostab sakraliseeritud ?turunõudlus? täna mängeldes. Ka meie kohalik kultuur kommertsialiseerub tasapisi ilma eriliste kontseptuaalsete ponnistusteta. Ja vastupidi, kogu kaubandusmaailm rakendab mängeldes esteetiliste väärtusmaailmade märke ja suhtlusmudeleid. Üleüldse: art is everywhere.

Kui estetiseerunud kaubandus ja kommertsia­lisee­runud kunst niikuinii uksest ja aknast sisse tulevad, mis funktsioon jääb siis kohalikule kultuuritööstusele? Mis võimalused on riigil eelistada mingit laadi kohalikke initsiatiive, kui ühtsed ?suure turu? reeglid on ülimuslikud ja ka loomevabaduse idee ei luba sekkumist? Tegemist saab olla siis ehk mingite kaudsete ja üldiste loovuse toetamise süsteemidega, mis ei orienteeru kiirele majanduskasule. Aga sel juhul on tegemist doteerimist nõudva ettevõtmisega ja sõna ?kultuuritööstus? on kuidagi ebaadekvaatne. Küsimusi jätkub. Ju selgub edaspidi, missugused murulapid vajavad kastmist. Ja kas kultuuritööstus on mõeldud üleüldise loovuse ergutamiseks, kollektiivse katarsise jaoks, riikliku siseprodukti kasvatamiseks või hoopis selleks, et grupp kasuahneid aktiviste ?maksumaksja? raha mütoloogilise turunõudluse päratute lõugade vahele kühveldama pääseks. Lõppsiht ongi tähtsaim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming