Kergitab kulmu: Kõneldes ja vaikimisi

Evi Arujärv

  Üht muusikakriitikut süüdistati hiljuti väärteo toimepanemises, sest too oli põiminud suitsetamisvastasesse arvamusloosse suitsetavast venelannast inspireeritud jõhkra soovituse: ?No suitseta: tapa ennast ja oma lapsi ? teid on ju nii palju?. Ei meeldi mulle suitsetamine. Ka osatamine on ebameeldiv, umbes nagu ligimesele suitsu näkkupahvimine. Mõistetamatu on seegi, miks peaks suitsetamist hukka mõistma või soosima inimese soost lähtudes. Probleemilahendus politsei abil tundub aga järjekordse totrusena poliitkorrektsete totruste kasvavas reas.

Mis on arvamusloo taktitu soovituse tuum ja kas saaks seda öelda kedagi (venelasi, naisi, suitsetajaid) solvamata? Kui ehk nii: ?Suurrahvuste puhul on ennastkahjustava käitumise tagajärjed rahvuse elujõule ja genofondile märksa vähem fataalsed kui väikerahvuse puhul.? (?). Mõtte vorm on eimiski ja ometi kõik.

Osatav kõneviis on tähelepanuväärne nähtus. See on olemuselt ambivalentne: millegi jaatav kordamine, mis väiksema või suurema deformatsiooni, liialduste või ebaloogiliste seoste kaudu, isegi vaevumärgatava intonatsiooni vahendusel, tühistab eelnenud jaatuse siiruse või tõsiseltvõetavuse. Osatades keeratakse teadlikult vint üle selleks, et osutada algselt jaatatud nähtuse absurdsusele.

Kui öeldakse ?suitseta!?, siis peaks see jaatus liberalistliku isikuvabaduse idee kohaselt olema igati positiivne avaldus (jah), mida tervisepoliitika trendid ja terve mõistus paraku ei luba avalikult jaatada (ei), kuid mida kogu hedonistlik kultuurikontekst võimsalt toetab (jah). Vastuoluline väärtuskontekst sünnitab silmakirjalikkust.

Ka kogu kurjal lausel on mitu sisu kujundavat käänakut. Soovitus ?tapa ennast ja oma lapsi? kõlab kriminaalselt, kui unustada, et tapmine on siin suitsetamise sünonüüm (tappa võib ennast ka tööga) ja kui inkrimineerida suitsetamise ?tapvad? tagajärjed mitte suitsetajale, vaid soovitajale. Ütluse põhiseos ? teid on palju ? seepärast võitegi endid tappa ? ongi see provokatsiooniline vindi ülekeeramise koht, mis tühistab algse soovituse (suitseta, tapa end!). Aga muidugi saab ka teisiti, ?otse? mõista.

Inimkultuuris on alati olemas olnud reaalsed ja virtuaalsed ?kohad? (institutsioonid, ?anrid, väljaanded), kus mõni kõneviis on lubatud ja mõni keelatud. On tolategemise, pühade talituste ja tõerääkimise ?kohad?. Neid kujundavad elu ja inimesed ise. Praegu ka meediatööstus, mis viimasel ajal lõhub kirglikult seina köögi ja elutoa vahelt, et ehitada keset tekkinud avarust näiteks ühissaun.

Ka üldiselt tolategemise sfääri kuuluv osatamine kuulub üha enam (vanasti eelkõige jutlustava ja õpetava) meedia arsenali. Süütul osatamisel põhinevad ?Ärapanija?, ?Teletaip?, ?Varivalitsus? ja paljud teised meelelahutussaated. Aga osatusel on ka tõsidramaatilisi vorme. Tolategemise (meelelahutus) ja tõerääkimise (uudis) sfääre kokku segades saab juba mitu sihtgruppi korraga kätte: need, kellele meeldib üks, ja need, keda huvitab teine. Keele sisepiiride hägustumise tulemusena hägustuvad ka sotsiaalse käitumise normid.

Miks on ambivalentne osatav kõneviis nii levinud? Kogemus ütleb, et osatamine on teismelise ja ?väikese inimese? võimalus eitada. See on ka eituse võimalus lootusetus olukorras, kus siiral tõekuulutusel pole erilisi ?ansse. Näib, et poliitkorrektsuse ajastu toodabki vaid väikesi inimesi ja kavaldavaid keelemänge. Õnneks ? ja ka kahjuks ? on keel vaid võimalus. Selle teises otsas võib asuda keele ?intonatsiooni? suhtes absoluutselt kurte persoone. Keelekurtuse õudustäratavaks näiteks on hulk netikommentaare Jüri Valge dramaatiliselt osatavale tekstile tänases Postimehes (16. VIII), mis tööjõu vaba liikumise nimel ?kutsub üles? eesti keelest inglise keele kasuks loobuma: hulk inimesi tahaks autori siiralt kinni panna, teine hulk tahaks ?soovitusi? siiralt ellu viia. Kas lollile tohib öelda, et ta on loll? Või on siin õpetuseiva, et (ka) keeleekspertiise peaks tegema kõige nürimat keeletunnetust arvesse võttes?

Asja tuum on hoopis see, et tegelikult on ju tähtsusetu, kas nimetada suitsetamist enesetapuks või hingamisteraapiaks. Kõik kõneldud maailma personaalsed eksitused ja jõhkrused on vaid lapse lalin vaikimisi toimivate ja impersonaalsete majandusmehhanismide ja vaimse suukorvistuse kõrval, mis kujundavad üksikisiku elustiili ja rahvuse elu ja mis jäävad pseudoprobleemide lahendamise tõttu puutumata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming