Kergitab kulmu: Õpetusest ja sõnumitoojast

Evi Aruj?

 

Usu(ndi)õpetuse diskussioon kestab. Õppekava projektist võib välja lugeda sümpaatseid püüdlusi: noorele inimesele tahetakse õpetada vastutust, väärikust ja empaatiat. Miks peaks kellelgi midagi selle vastu olema?

Probleemide pundar hõlmab sõnumitoojat ja siirust, sotsiaalset konteksti ja inimese püüdlust tervikliku ilmanägemise poole. Meie aeg ei ole halastuse ja empaatia, vaid vaieldavate tõdede, suurte diskursuste lagunemise, kriitilise mõtlemise ja ellujäämisõpetuse aeg. Ühiskonnakorraldus, poliitilised loosungid ja liidrite otseütlemised on meile õpetanud karme elureegleid: igaüks aidaku ennast ise; mitte inimesena sündimise ime, vaid koht sotsiaalses “söögiahelas” määrab sinu väärtuse; kaotaja on süüdi. Ja nüüd äkki tingimatu ligimesearmastus kroonu käsul? Kui ikka pidada kristlikku armastusekäsku ülimaks? Sotsiaalse kogemuse taustal mõjubki usuõpetuse “riigistamine” silmakirjaliku projektiüritusena. Eriti halva maigu lisab sellele, et initsiaatorite eesotsas annavad tooni räige parempoolse ellujäämisfilosoofia propagandistid.

Religioonidele on üldiselt omane autoritaarsuse ja totaalsuse püüdlus: püüd hõlmata ja kontrollida kõike ja kõiki. Ideoloogia, mis ei ole suutnud vormida sõnumitoojat, ei ole usaldusväärne. Sellel puudub veenvus – seega ka jõud ja võim. Tänaste usukuulutajate veenvust kärbib seegi, et ka kohaliku poliitilise propagandavõitluse üheks teljeks on olnud võitlus isakujundi vastu. Nüüd äkki kõlbab kroonukristlus oma institutsionaliseeritud, algse intiimsuse kaotanud isakujundiga…

Muidugi lubab pühakiri sõnumitooja personaalküsimuse kõrvale jätta (“Ärge tehke minu tegude, vaid minu sõnade järele…”) ja pakub rohkesti tõlgendusvõimalusi, ühtviisi edukalt saab sellega toetada nii eetikaprojekte, kannatuse ülistust kui ka julge hundi apoloogiat. Tavakujutlus kristlusest toetub siiski eelkõige halastuse, armastuse ja tolerantsuse ideedele.

Tõsi, uusimal ajal on tolerantsuse idee omandanud veidraid vorme. Tänu ideoloogiate, institutsioonide ja keele avalike või varjatud võimumehhanismide uurimisele ja “paljastamisele” teame, et võim ja hierarhia on paha ja salakaval igal juhul. Meid alistavad ja ahistavad neli aastaaega, emakeel ja kultuurinormid; sünd, surm ja seksuaalsus; institutsioonid, teine sugupool ja jõuluvana. Viimaste “euroteemade” valguses on paljastamine saavutanud kunstilis-meelelahutusliku kvaliteedi: tõsimeeli arutatakse vaimupuudega inimeste võrdseid võimalusi ja mehe õigust olla nagu naine (sic!) selle mõiste läbinisti patriarhaalses tähenduses s.o alistuv, leebe ja nõrk. (Kuigi tõde on, et üldiselt on naine tugev, visa, nutikas ja vastutusvõimeline olend.) Seda kõike olukorras, kus sotsiaalsed lõhed on ühiskonnaellu sisse planeeritud…

Tulles tagasi usuõpetuse juurde: kas see suudab või tahab tänaseid keerukaid protsesse mõtestada? Kas “usuõpetus kooli” on projekt või missioon? Kas see sihib totaalsust, või annab see teatud eluõpetust, kuid taotleb esmajoones siiski kodanikukuulekust ja isiklikku autoriteeti ning on eliidi PR-projekt?

Vastused pakuvad ennast ise. Veenvusel põhineva totaalsuse välistab paratamatult juba eespool mainitud “sõnumitooja” probleem. Ühe ideoloogia ülevõimu ja herneste peal põlvitamist ei luba ka tänane liberalistlik kontekst. Järelikult saab avalikult juttu olla vaid usuõpetuse rakenduslikust rollist eetika- ja kombeõpetusena. Aga miks siis just arhailise juudi pärimuse kujul kodeerituna? On ju teisigi võimalusi. On suhtlemis-, ea- ja organisatsioonipsühholoogia teadmised, eneseabi ja enesearenduse programmid, mis võiksid lapsele ja noorele abiks olla tema eripärast tulenevate probleemide lahendamisel. On vana hea, kuid unustatud kirjandus – üliväärtuslik inimeseõpetuse varamu…

Mis Kristuse-õpetuses, hoolimata selle teatud väärtustest elamisõpetusena, kõige enam häirib, on keskendumine süüle (ka lunastus vaid kinnitab süükesksust). Süütunne on räige ja halb elu mõtestamise mudel. Hoopis inimsõbralikum oleks näiteks kas või budism või mõni teine ida mõttetraditsioon, kus rõhutakse vastutust ja tunnistatakse hierarhiaid, kuid keskendutakse süü asemel pigem olemise paradoksaalsusele – vastuolulisusele, imele ja imelisusele. Elu ju ongi imeline. Milleks lapsele verine ristilöödu ja süütunne, milleta kristlus ei ole kristlus? Budism koolidesse?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming