Kergitab kulmu:Puhtam ja kuivem tunne?

Evi Aruj?

  Pärast uusliberalismi võidukäiku on hooti märgata püüdlusi avalikkust “saneerida”, reguleerida täiendavate ukaasidega asju, mida saaks käsitleda seaduste või moraali ja eetika, südametunnistuse vabaduse ja kultuurilise “kompetentsuse” raames. Viimased näited on justiitsministeeriumi “leimi seadus” ja luteri kiriku konverentsil esinenud peaministri üleskutse muuta usuõpetus koolis kohustuslikuks.

 

“Saneerimisvajadust” põhjendatakse inimväärikuse kaitsega ja võitlusega harimatuse vastu. Kiiduväärne. Aga naeruväärseks ja silmakirjalikuks teeb selle paljuski “sanitaride” endi kujundatud ühiskondlik kontekst.

 

Et paar seadust toimivad sotsiaalse pampersina, luues puhtama ja kuivama tunde? Tõsiasi on, et avaliku ruumi reostus on pikaaegne, üldine ja kaubanduslike juurtega nähtus. Et sündsuse piirid on nihkunud. Et meedias ja loovkunstideski on tervitatud mänguline või estetiseeritud madalkeelsus. Et filmides kõlab roppusi iga kahe minuti tagant. Et erakondade valimiskampaania põhineb tihti konkurendi otsesel mõnitamisel ja mustamisel. Et ärapanemine on levinud ajakirjanduslik žanr. Et matslus ei sõltu ühiskondlikust positsioonist ega sissetulekust. Et mis tahes ekstreemsused on aktsepteeritud mingi (sub)kultuurilise  eneseväljendusena.

 

Subkultuurse vähemuse kontseptsioon lubab kodanikule alati väikest (sub)kultuurset vallatust. Sellele viidates (punkpedagoogika!) sai patud andeks kommareid ahju lähetanud Indrek Tarand. Vähemusfilosoofia lubab armulikult ka “vabadust” olla prügikoll või narkomaan. Vähemasti niikaua, kuni käitutakse vastavalt ettenähtud stsenaariumidele, leppides piiratud või mängulise identiteediga, taotlemata kaalukamaid ühiskondlikke rolle. Ja loomulikustamise masin töötab: “Illegaalsete uimastite sõltlaste andmekogu peaks looma pildi ühe subkultuuri liikmeist,” kirjutab noor ajakirjanik narkosõltlaste andmebaasist. Millele tuginedes tõmmata piiri esteetilise ja (sub)kultuurilise identiteedi ning näiteks kriminaalse sõnakasutuse vahele, kui kõik on kultuur või veelgi enam – ahistatud ja seega kaitset vajav (sub)kultuur?

 

Keeleekspertiise tehes? Keel on keerukas nähtus, kus mängivad kaasa intonatsioon ja suhtlussituatsioon, tahtlus ja naiivsus, varjamine, teesklemine, läbi lillede ütlemine ja rafineeritud jõhkrus. Solvata võib väga intelligentses vormis ja kõrgelt tribüünilt. Lapsepõlve maasuvedest on meeles maameeste jutt ja mõned külapeod. Seal lauldi mõnikord ropuvõitu laule, aga roppust justkui ei olnudki. Suhe oli teine. Ja neid laule lauldi vaid teatud puhkudel. Privaatruumi avalik kaubastamine ületab oma räigustega mäekõrguselt niinimetatud harimatu madalkeelsuse. See kõik on “avardanud” üldisi arusaamu headest kommetest.

 

Peapõhjus, miks avaliku ruumi “saneerimise” püüdlused ebaveenvalt mõjuvad, ongi proportsioonitunde puudumine. Kui avalik ruum on üldiselt reostatud (reklaami lõa otsas tilpnev meedia ja madalkeelne meelelahutuskultuur), kui jõustruktuurid ning võimueliit visklevad korruptsiooniskandaalides, kui õigus- ja õiglustunne on devalveerunud (Lihula, eurobürokraatia totrused, seaduspäraselt liiva jooksvad valgekraede protsessid), siis tundub väikese hulga netihuligaanide jälitamine ülimalt ebaadekvaatse tegevusena.

 

Lausa ohutunnet tekitab, et “saneerimisplaanide” puhul pole selge, kas keelates ja käskides üritatakse kontrollida vormi või sisu, kas kombeid, keelt ja kultuuri(tust) või hoopis vaba vaimu, kriitikameelt ja infolevi. Usuõpetuse riikliku propagandaga seostub teinegi põhimõtteline küsimus: kas riigivõim peaks olema moralisti ja kehtestaja või sotsiaalprotsesside analüüsija ja perspektiivitundega kujundaja rollis?

 

Nii “leimi seadus” kui ka kohustuslik usuõpetus on jõuvõtted. Jõud räägib siis, kui mõistus ja südametunnistus vaikivad. Kehtestamine ja piiramine on kindlasti ka lihtsam kui kompleksseid lahendusi nõudev “kultuurse” ja eetilise sotsiaalse keskkonna kujundamine… Kindlasti ei välista ega lahenda need probleeme nagu keele, olmekultuuri ja inimsuhete lamestumist, avalikkuse reostumist ja kriminaliseerumist ning osa inimgruppide lumpeniseerumist. Nende protsesside hoovad ei ole netikommentaatorite, vaid avaliku ruumi ülemate “administraatorite” käes. Sanitaridel tasuks peeglise vaadata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht