Kergitab kulmu: Tsiteerimisest ehk Leninist ilmatüdrukuteni

Evi Aruj?

  Tsiteerimise teemaga on siinkirjutajal olnud tundeline suhe. Kohustus tsiteerida, mis kaasneb näiteks religioossete ja ka teadustekstidega, sisaldab endas vastuolulist alget – ühtaegu nii sõna võimu ja kui ka selle kaudu saadud osadustunnet. Tsiteerimise väega sain lähemalt tuttavaks, õppides vene ajal muusikateadust ja lugedes erinevaid humanitaartekste. Tol ajal muidugi tsiteeriti autoriteetidena vene nimedega või kohalikke erialainimesi ja “sotsialismileeri” humanitaare. “Lääne” nimesid pidi kasutama ettevaatlikumalt. Karjääriredelil liikuvatel vaimutöötajatel tuli lojaalsuse märgiks punaseid pühakuid tsiteerida, kuigi – mõned said (vist) ka ilma selleta.

Kord elus olen ka ise Leninit tsiteerinud, kui võtsin ühe lookese aluseks “kirjakoha” “Filosoofilistest vihikutest”, kus kõneldakse sellisest üldmõistete tähendusvälja avarusest, mis võimaldab nende sisu ka iseenese vastandiks pöörata (või midagi säärast). Mulle valmistas vaikset heameelt arendada ametliku autoriteedi tsiteerimise kaudu mõtet, et tegelikkus on keerukam kui sisendab tollesama autoriteedi poolt pühitsetud dogmaatika. Selline “kaval” seestpoolt õõnestamine siis, kuigi vaevalt keegi sellest aru sai. Tsiteerida  Leninit 80. aastate lõpus tähendas ka pisukest “teistpidi” provokatsiooni (mida samuti ilmselt keegi tähele ei pannud): tsiteeriti tol ajal tasapisi juba eestiaegseid tegelasi ja lääne mõtlejaid ja valitses rahvuslik eufooria. Aga nagu teame, ei olnud eufooriat kauaks. Üsna pea said avaliku ruumi suurimateks autoriteetideks Euroopa inimõiguste volinik ja Maailmapank – mitte enam mõtlejad, vaid võimuinstitutsioonid. Neid tsiteeriti ja nende sõnumid kõlasid 90. aastate alguses ja keskel väljaspool kriitikat seisvate manitsustena. Ja nagu vene ajal, nii oli nüüdki sõnumite sisust olulisem nende autoriteet, vaieldamatus.

Tsiteerimise mehaanika on muutumatu: tsiteerimine kui kordus suurendab automaatselt tsiteerija ja ka tsiteeritava institutsiooni või isiku autoriteeti. Kui jätta kõrvale tsiteeringute sisulised väärtused, siis iseloomustab too autoriteedi kuhjumine tsiteerimistegevust aegadest ja valdkondadest sõltumata. Paljudel juhtudel, kui tegemist pole verifitseeriva, vaid interpreteeriva teadusmõttega, ei erine see mehaanika teadustekstideski kuigivõrd näiteks sakraaltekstidest, mille esmane funktsioon on kõrgeimale autoriteedile osutamine. Õieti on mis tahes pühakiri totaalne tsitaat – kordamine, mis välistab igasuguse dialoogi…

Seoses avaliku ruumi demokratiseerumisega on sõna ja tsitaatki üha kergemaks läinud. Meedias tsiteeritakse poliitikuid ja teadlasi kõrvuti ilmatüdrukute ja kroonikapersoonidega. Et tsitaadid ei mõju enam võimukalt, vaid pigem ennasthävitavalt, küllap siin mängib kaasa meedia valik, jahitakse pigem provokatsioonilist lollust kui tõsikindlust. Aga mitte ainult. Sest olukord on üldiselt muutunud: tsiteerimine on läinud “ellu”, tsitaadid on mõnikord nii “monumentaalsed”, et me ei tunne neid sellisena ära. Kunstis, elus ja avalikes tekstides tsiteeritakse ajastut ja stiili. Laulva revolutsiooni “lavastus” presidendivalimistelgi oli monumentaalne tsitaat. Reklaamid on tulvil visuaalseid ja verbaalseid tsitaate argimütoloogiast. Üldiselt ei ole seda laadi tsiteeringud enamasti tõsiseltvõetavad, sest nende mõttelisteks “žanrideks” on nihkes või vastuoluline kordamine: pastišš, camp, kollaaž. Muidugi, avalikes tekstides kohtab ka tõsimeelseid mõtteavaldusi, kuid ühes katlas ilmatüdrukutega kipuvad need devalveeruma.

Sõna võim ja ka tsitaat – kaalukas, kinnitav otsekõne – on alla käinud, selle autoriteet on haihtunud. Mõeldes aegadele ja valdkondadele, milles sõna oli või on veel võimukas ja vaieldamatu, peaks justkui rõõmustama. Aga pole kõik sugugi nii rõõmustav. Kui tsiteeringu väärikat vormi täidab ilmatüdrukute armuelu, siis pole kerge leida osadust pakkuvaid mõtteavaldusi. Ja kui sõna autoriteet on madal, siis peab igaüks selle ise üles leidma või taastama, iga kord uuesti otsustades, valides või hüljates. See on tülikas. Ja ometi on suurepärane, et möödas on aeg, mil tõde kinnitas tsitaat Leninilt, ja veel suurepärasem, et näib: mööda hakkab saama aeg, mil ülimat tõde teadis Maailmapank. Kas ka mingi üldisem, Eesti tõde olemas olla võiks või kunagi päriselt koju jõuab, on kahtlasem…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming