Kergitab kulmu: Väike nuts ja vaenlase kuju

Evi Aruj?

  No nii! Valimisteni on üheksa kuud, aga juba nad pakuvad. Värvilised laiformaadis esitlused seisavad ilmselt alles ees, kuid tundub, et kõik on nagu ennegi: erakondlike pakkumiste esireas seisavad väike nuts ja vaenlase kuju.

Vaenlase kujuga tulid julgesti välja Isamaaliit ja Res Publica. Nende idee – Savisaare vastu – oleks vägev, kui seda juhtumisi ei oleks juba kaua ja tulutult kasutanud paljud. Vastu siis vastu. Aga miks? Ideekriitika? Eetika? Vist ei ole ühelgi erakonnal põhjust viimasel teemal uhkustada. Ka ei ole vastuoleku sõnaselge põhjendamine poliitilist korrektsust nõudvas eurokontekstis vist eriti võimalikki. Kui Savisaare vastu, siis venelaste, pensionäride ja muu pööbli vastu? No ei saa nii öelda, Brüsselis kuulevad. Ja mis on positiivne sõnum? Miks ma enam eriti ei imesta, et erakondade sõnumites domineerib mütoloogiline sildistamine ja napib argumentatsiooni.

Omaette kurb paradoks on, et vaenlase kuju klapib hästi kokku demokraatliku hääletusmasina ei-jah süsteemiga, milles puudub koht argumentatsioonil. Enamushääletuses võib võita nii arutlev terve mõistus kui ka nüri bolševism, mida kujundab erihuvidega manipuleerimine…

See-eest asi, mis argumente eriti ei vaja, on väike nuts – pisuke (või ka üsna suur) toetus “omadele”: 500 krooni pensionärile, vanemapalk põhimõttel “kellel on, sellele antakse”; maksusoodustused samal põhimõttel, 5000 krooni lapsetegemise eest jne. Väike nuts annab rõõmu kohe kätte ega vaja suuri sõnu.

Kumb on väärikam pakkumine, kas väike nuts või vaenlase kuju? Üldiselt on kombeks materiaalse meelehea pakkumist ja vastuvõtmist hukka mõista. Tegelikult ei huvitaks armetu pistis kedagi, kui enamik inimesi hästi toime tuleks. Hiljuti juhtumisi ETV usupropaganda saadet kuulates hämmastas mind kirikumehest pangaametniku Teet Uuemõisa rõõmus ohkamine: “Õnneks me siin Eestis pole nälga näinud.” Kas tõesti? Söönu ei mõista näljase muret, võiks piibli sõnadega vastata. Paraku on neid piisavalt, kellele tänagi on probleemiks kõhutäis, rääkimata tõelistest “parema elu” standarditest. Pisisummadega moosimine ei ole kõneväärt, võrreldes erakondade praktikaga, kus värbav äraostmine on pikkade traditsioonidega mitmekülgne tegevus, millele annab väärikuse ja puutumatuse panuste suurusjärk, millest “viiesajakroonine” valija unistadagi ei oska.

Mis võiks nutsupakkumise ja vaenlasekuju populistlikku mõju poliitikas vähendada? Kaua on levitatud legendi sellest, et asi laheneb, kui poliitik on majandusliku toimetuleku koorekihti jõudnud persoon. Tänaseks on elu tõestanud, et rikkusega vastutustunne ja sotsiaalne empaatia enamasti ei suurene. Nutsu tahetakse jätkuvalt, ainult et juba väga palju, astronoomilistes summades. Põhja läinud meditsiinisüsteemis isiklikult haiget saanud Robert Lepiksoni juhtum ütleb, et vähemasti hetkeks põhjustab sotsiaalse empaatia pigem isiklik häda – sotsiaalne ja eksistentsiaalne abitus. Kui üksnes surm poliitiku mõistuse ja õiglustunde äratab, on asi siiski pisut nutune.

Mis on inimesele tähtsam, kas väike nuts või suured metafoorid? Pragmaatikud arvavad ja loodavad, et piisab esimesest. Kahtlen. Enamus tajub alateadlikult, et hetkelistest pakkumistest tähtsam on sümboolne reaalsus. Mahasalatud metafoorid ja sümbolid ning tsenseerimata avalik kõne peegeldavad ühiskondlikke suhteid, turvatunnet või selle puudumist ning tulevikuperspektiivi täpsemalt kui enamasti silmakirjalik ametlik poliitretoorika. Muutused erakondade populaarsusnäitajates Lihula ja Tõnismäe sündmuste valguses on selge märk sümboolse reaalsuse tähtsusest. Delfi eelnõu on paljudele ohumärk katsena piirata isiklikku sümboolset eneseväljendust. Kõige ohtlikum on selles eelnõus “heakorra” nimel tehtav sotsioloogiline tsensuur: ka kõige primitiivsemas ja jõhkramas vormis väljendatud arvamuses peitub ju sotsiaalne tõde – tõde harimatuse, sotsiaalse abituse või pettumuse kohta, millega ühiskond peaks tegelema. Või tõde igatsuse kohta positiivsete metafooride järele. Sümboolse reaalsuse korrastamine kirvemeetodil, tähendusi kinni mätsides, ei ole lahendus. See üksnes kuhjab varjatud pingeid, mis edaspidi vajavad vaid juhuslikku päästikut. Aga valimistega seoses või ilma näib, et pelg lokaalsete ühendavate metafooride ees ning nutsupakkumise ja (globaalse) vaenlasekuju eelistamine on “avatud maailmale” olemuslik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming