Kerko kell ja kremli kell

Kaarel Tarand

Ilmalikus riigis ei võta avalik võim religiooni suhtes seisukohta. Veel vähem tegeleb ta ise eelarveraha jõul pühakodade ehitamisega.  Erandiks võiks lugeda ajalooliste vaimsete ja füüsiliste mälestusmärkide säilimise toetamist, näiteks kultuuriministeeriumi kaudu rahastatud „Pühakodade programm”.          Eesti riigivõimu ja Tallinna munitsipaalvõimu tegevus viimastel aastatel seab eelnimetatud õhtumaise põhimõtte sügava kahtluse alla. Lasnamäe kaljule kerkiv monument sureva Kremli-Venemaa imperialistlike ambitsioonide kustumatusele ei vääri siin pikemat analüüsi. Linnapea ja tema erakonna tegevus võib olla au sees ja aktsepteeritav õiguskorrata Idas, kuid meie riik ja rahvas elavad teisel pool mõttelist  korra ja korralageduse joont Euroopas. Üks ja viimastel aastatel avalikku populaarsust kogunud Marcus Aureliuse mõttetera õpetab, et kõige parem karistus oma vaenlastele on mitte muutuda nendesarnaseks. Kuid näe, meie valitsus on talitanud sellele risti vastupidiselt. Venemaa teguviis Eesti territooriumil on naturaalselt nurjatu, aga isegi kui Eesti teguviis Venemaal Peterburis seda ei ole, paistab see ikka samasugusena ning on oma uues alguses  üsnagi määritud. Õigusega või mitte. Niisiis, meil on nüüd Peterburis eestlaste kirik-kontserdisaal. Sissepühitsetud pühakoda, kus hakkab plaani järgi vohama Eesti kultuurieksport.     

Täpsemalt, meil on Peterburis, nii paradoksaalne kui see ka pole, küsitav kasutusõigus hoonele, mille küll oma raha eest oleme ehitanud. Ja veel täpsemalt, mitte oma raha eest, vaid pangalaenu eest, mis on lisaks kõigele võetud sedamoodi, et juba enne avamispidustusi pidi riigiprokuratuur hakkama uurima kogu tegevuse vastavust seaduslikkusele.  Kuid sündmus on sündinud, kõned peetud ja laulud lauldud. Juurdluse tulemustest hoolimata maksab Eesti riik lõpuks raha pangale ära ning vähemasti mõneks aastaks tõmbab kirikuhoone Peterburis endale meie riikliku kontserdikorraldaja Eesti Kontserdi kõrgendatud tähelepanu. Küllap ka kaaluka osa eelarvest. Kõige selle valguses ja seistes sündinud fakti ees tuleb siiski analüüsida tehtu kooskõlalisust Eesti pikaajaliste kultuuripoliitiliste sihtidega  ning läbi valgustada juba praeguseks kõlanud argumentatsioon kiriku kaitseks. 

1. väide: tegu on kultuuriekspordi sillapeaga. Oma kõrgkultuuri levitamine on parim diplomaatia, öeldakse. Selleks tööks on meil riigi palgal mõned kultuuriatašeed, samuti on paljude Euroopa riikide eeskujul asutatud rahvuslik  kultuuriinstituut (Eesti Instituut). Rahvusvahelist kultuurivahetust toetatakse riiklikest programmidest ja ühekordsete aktsioonidena. See kõik läheb sisule, mitte vormile. Ja nii on ka euroopalik. Meil ei ole ju ka Tallinnas näiteks Kuninganna Elizabethi Kontserdimaja ega de Gaulle’i nimelist Prantsusmaa Kunstigaleriid, mis sest, et rikkad suurriigid võiksid endale pisut ehituslusti ju lubada.         

Miks Eesti otsustas minna teist teed? Miks arvame, et meie kultuur seisnebki majaehituses, betoonis ja plekis? Kas keegi majandusliku arvutuse ka tegi, mitukümmend aastat me praegu ehituseks kulunud raha eest oleksime saanud oma kunsti esitamiseks Peterburis igaks otstarbeks ja igas suuruses leiduvaid häid saale üürida? Ei teinud, sest vaeveldi mingi kummalise kinnisidee küüsis, et kus kord on olnud „meie kirik”, seal peab ta ka uuesti olema. Tulemusena  on lihtsalt maha maetud näiteks ERSO kümne aasta eelarve. Kas kogudus või jumal nõudis Eesti kontserdikorraldajatelt sellist ohvrit? Vaevalt küll, iseenese tarkusest ikka tehti.   

2. väide: Peterburi on väliseestluse iidne pealinn. Eesti ajalugu on täis näruseid aegu, mil kodumaa olud suurt osa eestlastest sundisid välja rändama või koguni põgenema. XIX sajandi teine pool, mil Eesti hakkas kiiresti agraarühiskonnast muutuma tööstusühiskonnaks, oli üks neid perioode. Et sündimus maal oli endistviisi talupoeglikult tihe, ei mahtunud  kasvav rahvastik ära enam põllumajanduslikule tööle, aga ka mitte vabrikutesse kodumaal. Nõnda rännatigi välja kas lootuses edaspidigi põldu harida (Krimm, Samaara jne) või töökoha otsingutel suurematesse linnadesse, eeskätt Peterburi. Need inimesed olid omal ajal samasugused majanduspagulased nagu praegused Soome või Norrasse tööle läinud. Millegipärast Eesti riik ei pea vajalikuks Helsingisse või Oslosse kultuureestlane olemise taristut üles  ehitada ega majandusmigratsiooni väärtuslikuks kodanikuõiguseks pidada. Vastupidi, riiklik poliitika, vähemasti sõnades, on kodumaale tagasipöördumise soodustamine. Mis sunnib nii erinevalt kohtlema kunagisi ja praegusi majanduspõgenikke? Põhjust polegi. Kuid olgu mis tahes poliitika, see võiks olla järjekindel ja ühetaoline. Kui Peterburi usklikud väärivad riigi ehitatud kirikuhoonet, siis mille poolest on kehvemad Stockholmi, Toronto või  Brüsseli eestlased? Sõjakeerises läände pagenud ei läinud õnne otsima, vaid põgenesid ellujäämise nimel. Juba okupatsiooni aastakümnetel aga levis kodumaale jäänute seas „õigustatud ootus” rikka „Ameerika onu” käest midagi saada. Nii ka pärast iseseisvuse taastamist. Ikka on pagulastele ja nende järeltulijatele vaadatud pigem saamahimus kui tänumeeles, mistõttu ei saagi Peterburi märtrid ja Stockholmi pursuid väärida samasugust kohtlemist.       

3. väide: Peterburis on alati tegutsenud me kultuuriheerosed. Miks sattusid Eesti ärkamisaegsed tegelased Peterburisse? Olude sund, mitte niivõrd eesmärk ja kutsumus. Praeguse  tegevuse õigustamine Jakob Hurda või siis ka konservatooriumis ja kunstikoolides õppinute nimega on pehmelt öeldes ebakorrektne. Peterburi Jaani kiriku uuest pühast hoonest ei hakka iial välja voolama sama jõulist rahvavalgustust nagu 120 aastat tagasi. Asjaolu, et Jakob Hurt pidi oma hiiglaslikku rahvaluule kogumise aktsiooni juhatama kaugelt, kirja teel ja ajalehe vahendusel, pole küll uhkustamise väärt. Sama vähe kui see, et Jaan Tõnisson  oli sunnitud pärast ülikooli lõpetamist kolmeks aastaks Orjoli kubermangu kohtuametnikuks minema.   

Pigem võiksime mõelda, kui palju ja mida veel oleks Hurt suutnud, kui ta oleks saanud ise sündmuste keskel viibida, juhatada ja innustada. Kindlasti oli akadeemik Köleril keisrikoja vahetus läheduses mugav ja turvaline maalida. Kuid me tegelike rahvajuhtide tegevusele ei  andnud majanduspagulus midagi juurde. Või kui see minevikku vaadatuna on uhkuse asi, siis ehk tasuks kaaluda, kas mitte nüüdki oma rahvajuhte parema tulemuse saavutamiseks saata pikemasse lähetusse Moskvasse, New Yorki või kogunisti Indoneesiasse, mis ju omal ajal hästi võõrustas kirjanik Andres Saali. Headel aegadel ehk siis, kui Eesti on vaba, on eestlastel kõige parem elada oma kodumaal. Raskematel aegadel võõrsile sattunuid  võib võimaluse ja soovi korral aidata. Näiteks kodumaale tagasi pöörduda. Nii, nagu seda tegi vastloodud Eesti Vabariik optantidega. Kuid kui üldse, siis tehkem sedagi ikka tänapäevaselt. Aasta ei ole 1860, kus rahvusliku iseolemise tippsaavutuseks on luterliku kiriku rajamine vene õigeusklike maale. Meil on ligi sajand ilmalikku riiki, mis kirikuid ei ehita. Kontserdisaale küll, aga sel juhul jäävad need ka ehitaja omandisse, mitte „kasutamiseks  kuni poliitiliste suhete halvenemiseni”. Iga koguduseliiget Peterburis doteeriti praegu ühekordselt nii umbes miljoni kroonise ehitusmahuga. Mida see kõneleb prioriteetidest?       

Ja mida usinate lobistide võimest mõjutada riigi eelarveotsuseid? Lobistid on seekord võitnud, maja ehitatud ja iga-aastane kulukoorem mitte ainult laenuna, vaid ka määramatus majanduskeskkonnas (Putini Venemaa) tõenäoliselt soolaste püsikuludena  kaela võetud. Kohustus maja kultuuriprogrammiga täita sinna juurde. Viimane pole ju ka midagi kasumlikku, vaid ikka avalikust eelarvest toetatav tegevus. Esialgu pole selge, kas vajadus täita uus saal püsiva tegevusega muudab midagi Eesti Kontserdi programmilistes rõhuasetustes või eelarvetaotlustes, aga seda saame varsti näha. Kuni riigijuhid on kinni eelarvetabeli tasakaalus ning teavad, et iga lisasent kellelegi tuleb kellegi teise arvelt, on põhjust  karta, et kellelegi tekib suurest ja ilusast ja vaimses plaanis otse ärkamisaega sobivast, ent moodsa riikluse põhimõtetega mitte kokku kõlavast kirikuehitusest igatahes pikk eelarveline miinus. Küsimus on ainult – kellel? Kellele lüüakse ärakella ja kelle lell lööb?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming