Kes kardab 11. septembrit?

Aro Velmet

Napilt paar kuud pärast terroristide kaaperdatud reisilennukite pikeerimist Maailma Kaubanduskeskuse  kaksiktornidesse New Yorgis kutsus Jean Baudrillard arvamusliidreid ja akadeemikuid üles vaikides reflekteerima: „See sündmus nihestas kogu ajaloo ja võimumängu, aga ühtlasi ka analüüsitingimused. On järelemõtlemise aeg”1. Kümme aastat pärast 11. septembri sündmusi on selge, et toimiti risti vastupidi: „9/11” tähendusväli on plahvatanud, see ei tähista enam ammugi ainult ühte konkreetset sündmust, nelja reisilennuki  kaaperdamist 2001. aasta varasügisel. Ka ei saa „9/11” lugeda vaid Ameerika Ühendriikide hegemoonia lõpu alguse sümboliks, seegi tõlgendus oleks liialt kitsendav ja üheti mõistetav.  

     

Kui kultuuri-, poliitika- ja julgeolekukommentaatorid räägivad 11. septembri järgsest maailmast, võib see tähendada peaaegu et  kõike: Iraagi sõja, karmistatud turvameetmete, riikliku vägivallaaparaadi tugevdamise, legaliseeritud piinamise, reljeefselt küünilise poliitilise retoorika ja islamofoobia ajastut; või just vastupidi – ajaloo naasmise, postmodernismi ja kultuurilise relativismi surma, kangelaste ja koletiste taassünni ajastut. 11. septembri järgse ajastu sümboliks võib olla ühtlasi nii araabia päritolu Ameerika migrant, kes igas suuremas lennujaamas „juhusliku  valiku” korras kõrgendatud tähelepanu all läbi otsitakse, kui ka valge, anglosaksi protestandist newyorklane, kelle iseenesestmõistetav turvatunne Esimese Maailma südames on igaveseks purustatud.     

Kuivõrd need protsessid – islamofoobia tõus, ebakindluse kasv lääne ühiskonnas, postmodernismi kriis – on tõukunud 11. septembri sündmustest, on ühtlasi absurdne ja ebaoluline küsimus. Absurdne, kuna 11. septembrit võib äärmisel juhul pidada pikka aega kestnud arengu sümptomiks, vaevalt aga katalüsaatoriks. Ebaoluline, kuna „9/11” kui märgi sümboolne jõud ei sõltu kuidagi sellest, kas sellega seotud assotsiatsioonid on  ka adekvaatsed. Meenutades Thomase teoreemi: „Sündmused, mida inimesed tajuvad tõelisena, on tõelised oma tagajärgedes”. 11. september on kesksel kohal kogu globaalse ühiskonna viimase kümne aasta mõtestamisel. Teine tagajärg on aga tõsiasi, et rünnakutes hukkunute lähedaste isiklik ja terroriakti inimlikust mõistetamatusest põhjustatud laiem kollektiivne trauma on jäänud tagaplaanile. Selle asemel keskendutakse poliitikale.  Ühelt poolt on 11. septembri sündmuste „ametliku narratiivi” valdaja George W. Bushi administratsiooni näol teinud kõik selleks, et kujundada sellest lugu, mis toetaks USA poliitilisi ja majanduslikke avantüüre. Teiselt poolt on ka kriitikud, alates Noam Chomskyst ja lõpetades Michael Moore’iga, keskendunud eelkõige sellesama imperialistliku „kes pole meie poolt on meie vastu” tõlgenduse dekonstrueerimisele, trauma lahtimõtestamiseni 
on jõudnud peavoolumeedias vähesed. Ometi peaks terroriakti mälestamisel keskenduma just traumale. Mäluajaloolane Dominick LaCapra eristab leinaprotsessis kahte psühhoanalüüsist laenatud dünaamikat, väljaelamist ja läbitöötamist. Väljaelamine kujutab endast „kompulsiivset kordamist”, „mineviku läbielamist, eksisteerimist olevikus, olles samas justkui tervenisti minevikus, justkui nende kahe vahel polekski distantsi”.         

Läbitöötamine aga tähendab tõdemist, et kuigi traumast täielikult üle saada polegi ehk võimalik, saab siiski saavutada kriitilise distantsi ning tajuda minevikku, olevikku ja tulevikku üksteisest eraldatuna ja muutuvana.2 Väljaelamine, kuigi paratamatu ja isegi vajalik, on siiski kokkuvõttes destruktiivne ja enesehävituslik, läbitöötamine võib  aga lõpuks viia leppimiseni. See eeldaks aga tõsisemat süvenemist 11. septembri sündmuste emotsionaalsetesse tagajärgedesse, võimaluste pakkumist kollektiivseks leinaks ja ühiskondlikku empaatiat, unustamata, et toosama vastandav ja politiseeritud „9/11 diskursus” on endiselt elujõuline. Suur osa 11. septembri tõlgendustest on keskendatud aga just nimelt väljaelamisele. Ka Bushi administratsiooni diskursus ammutab  suure osa oma jõust „kompulsiivsest kordamisest”: taastoodetakse neidsamu hirme, mis andsid 11. septembri sündmustele oma jõu. Hirm nähtamatu ja peatamatu pimeda vägivalla ees, mis võib tabada ka niivõrd turvaliseks ja läbistamatuks peetud kohti nagu Pentagon ja New Yorgi finantsrajoon – kas polnud see just üks põhjusi, miks 2001. aasta terroriaktid kogu läänemaailma inimestesse nii sügava jälje jätsid? Ja ometi on USA valitsus  seda hirmu kogu aastakümne korduvalt taastootnud, aidates sellega levitada ultimatiivset sõnumit: „Kui te meid ei toeta, võib see juhtuda uuesti”. Asjata pole kriitikud ka välja toonud, et USA enda retoorika 11. septembri järgsel perioodil põhines samasugusel vastandamisel, demoniseerimisel ja hüperboolil, nagu islamiradikaalide ideoloogiagi. „Kurjuse telg” vs. „Globaalne kapitalism”, Saddam Husseini väidetavad massihävitusrelvad, ebainimlikud  ja üdini mõistetamatud moslemid ning Ameerika Ühendriigid kui demokraatia ja vabaduse ohustatud kants. Empaatia asemel toideti hirmu, hoiti elus traumaatilisi emotsioone, mis muutusid iga päevaga üha anakronistlikumaks.         

Samas evib ka USA kriitikute keskendumine 11. septembri sündmuste poliitilisele kaaperdamisele pigem väljaelamise kui läbitöötamise jooni. USA- kriitiliste väljaannete (nt The Atlantic või The Nation) rünnaku kümnendale aastapäevale pühendatud erinumbris meenutatakse traagilisi sündmusi harva, küll aga analüüsitakse „Sõda terrorismi vastu” ja „elu terrorijärgses  maailmas”, teisisõnu, taastoodetakse „9/11 diskursust”, lihtsalt negatiivse märgiga. Lisagem siia need vandenõuteoreetikud, kes peavad 11. septembrit kodukootud rünnakuks ning George Bushi ja Dick Cheneyt vähemalt Osama mõõtu kurjategijateks, ning  näeme, et hirmu külvamine on kriitikute seas sama tavapärane kui USA toetajate hulgas. Ka tõsiseltvõetavamate polemiseerijate, näiteks Oliver Stone’i ja Michael Moore’i ettekujutused George Bushist kui isakompleksides vaevlevast hädapätakast, kes laseb oma üdini kurjal asepresidendil niite tõmmata, on sama muinasjutulised kui ametlik „9/11” mütoloogia. Üle jäävad akadeemilisemad teoreetikud, – näiteks Slavoj Žižek või Judith Butler,  kes rõhutavad, et 11. septembri poliitiliste ideoloogidega debateerimise asemel peaks nende esitatud kategooriad täielikult kõrvale heitma ning küsima, kelle huve kahjustab see, kui 11. septembri sündmusi käsitletakse rangelt Iraagi sõja ja USA välispoliitiliste huvide valguses.   

 Mõningaid positiivsemaid, kuigi samuti mitte täiesti pingevabu näiteid 11. septembri mälestamisest võib leida ilukirjanduse ja filmikunsti vallast. Meie teame sellega seotud loomingust ilmselt kõige paremini Oliver Stone’i lavastatud filmi „WTC”, sellega samaaegselt valminud Paul Greengrassi „United 93” ja Ian McEwani romaani „Laupäev”. Kõigis  kolmes on laiema poliitilise konteksti asemel keskendutud isiklikele lugudele, valgustades neid paineid, mis mälestust 11. septembrist endiselt elus hoiavad: nii „WTC” kui ka „United 93” on pühendatud igapäevaelu järsule ja mõistetamatule katkemisele taolise põhjendamatu vägivalla valguses, samas kui „Laupäevas” analüüsitakse ebakindlas, pidevalt terroriohust fantaseerivas maailmas elamise ängi. Mõlemad linateosed tekitavad siiski  küsimusi: kas sellised heroilised narratiivid, mis tõstavad WTC rusude alla jäänud tuletõrjujad ja terroristidega võidelnud lennureisijad kogu 11. septembri kogemuse sümboliks, ei hägusta mitte seda osa 11. septembri pärandist, mis tuleks tõepoolest hoolikalt läbi töötada? Tõsiasja, et ligi 3000 inimese hukk oli kõige kohutavamas mõttes eksistentsialistlik ning et seda sündmust on hiljem eetiliselt vägagi küsitavatel eesmärkidel ära kasutatud.  Küsimus pole ainult selles, et pealtnäha apoliitilise käsitluse all peitub (paratamatult) poliitiline sõnum (sõjaolukorras täidavad „kangelased” oma „kohust”), vaid selles, et juba ainuüksi püüd niivõrd poliitiliselt laetud sündmust apoliitilisena esitada tähendab 11. septembri kui märgi ühe võtmedimensiooni teadlikku eiramist. Nagu on nentinud Slavoj Žižek: kui 11. septembrit käsitlevate filmide süžee võiks probleemideta üle kanda Beirutisse  või Palestiinasse, on midagi kuskil väga valesti tehtud.3 Siin peitubki 11. septembri mälestamise suurim dilemma: kuidas töötada läbi terroriaktide põhjustatud inimlikku traumat, unustamata poliitilist mõõdet või vastupidi, ülemäära privilegeerimata? Eriti kriitiline on see küsimus ülehomme New Yorgis avatava 11. septembri rünnakutes hukkunutele pühendatud memoriaalkompleksi puhul. Kas Michael Aradi kujundatud  väljak jätkab represseeritud hirmu varjatud taastootmist või annab hingamisruumi ja tõlgendusvabadusega märku, et aeg edasiliikumiseks on lõpuks käes?   

Ennatlik küll, aga ehk on põhjust olla ettevaatlikult optimistlik. „Puuduva kaja” jätkab Maya Lini Vietnami sõja veteranide memoriaali head traditsiooni: monumentaalsete sammaste ja skulptuuride asemel rõhutatakse nende puudumist. Memoriaali kesksed elemendid on WTC kaksiktornide asukohta markeerivad  hiigelsuurte koskedega basseinid, mida ümbritseb vaikne tammemets. Basseine ääristavatele pronksplaatidele on pressitud 1993. ja 2001. aasta rünnakutes hukkunud inimeste nimed. Sellisena suunab memoriaal mälestamisele, sõna otseses mõttes refleksioonile: hukkunuid ei ole surutud kitsasse narratiivi, mis kivistaks nad kangelaste või ohvritena, pigem viitab metsa- ja veesümboolika metafüüsilisematele assotsiatsioonidele. 

Samas, tahtmatult, on tunda ka ideoloogia lähedust: memoriaali sisenemiseks tuleb läbida range turvakontroll, mille sünonüümsus „terrorismivastase sõjaga” ei tule ilmselt kellelegi üllatusena. Ning lõpuks, memoriaali kõrval valmiv pompoosne pilvelõhkuja, mille nimi 2009. aastal muudeti Freedom Towerist One World Trade Centeriks, meenutab, et kuigi 11. septembri sündmuste läbitöötamine on ehk lõpuks ometi alanud, käib ka väljaelamine  kõigest hoolimata endise hooga.       

1 Jean Baudrillard, L’Ésprit du terrorisme. – Le Monde,
2. XI 2001. 2 Vt Dominick LaCapra, Representing the Holocaust: History, theory, trauma. Cornell University Press, Ithaca 1996. 
3 Slavoj Žižek, On 9/11, New Yorkers faced fire in the minds of men. – The Guardian. 11. IX 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming