Kes kardab Ayshet, Alid ja Mehmedit?

HILLE HANSO

Me peame rääkima Alidest ja Ayshedest, keda on Vahemerelt ja maad mööda Euroopasse tulemas kõigi aegade rekord­arv. Aastaid Türgis elanuna üldistan isikliku kokkupuute alusel, et inimesi liikuma panev jõud on valik – jää ja sure või mine ja ela. Enamiku põgenike suurim unistus oleks elada endistviisi sünnimaal, säilitada tuttav keskkond ja sotsiaalne struktuur. Jälgin pagulasteema Eestis käsitlemist mitte üksnes sellepärast, et Euroopasse liiguvad inimesed, kes esindavad religiooni ja kultuuri, milles ma viimastel aastatel elanud olen. Mulle tundub, et selle teema käsitlus annab meile võimaluse ennast tundma õppida, näha, kes me rahvusena oleme, sest võõrsil olles hakkad analüüsima, kes sa oled ja kust tuled ja kas on põhjust enda üle uhke olla. Pagulasteemal avaldatud arvamused mind Eesti üle uhkust tundma ei pane.

Teeb lausa haiget, kui pagulaste võimalikku saabumist käsitletakse juba ette kui suurt katastroofi. Hiljuti kurtis Kristiina Ojulandi Facebookis, et „nemad“ toovad kaasa haigusi. Saabujad on avalikus ruumis ette süüdi mõistetud kõikvõimalikes kuritegudes varastamisest kuni vägistamiseni, kuid integratsiooni ei saavutata, kui avalikkuse eelhoiak on vaenulik ja käsitlus kallutatud. Tõrjumine valmistab ette pinnase selleks, et pagulastest saabki probleem, mitte võimalus. Ometi on näiteks Türgis olnud sisserännanute teene see, et linnades on säilinud kümneid tuhandeid traditsioonilisi väikepoode ja söögikohti, maal väiketalusid. Tulijate panust riigi majandusse on raske alahinnata, sest tööturg on täitunud inimestega, kes on valmis lausa meeleheitlikult end üles töötama, et pakkuda järglastele elamis­väärset elu.

Kuidas ometi on juhtunud, et hakkame unustama, et iga inimene on väärtus olenemata rassist või religioonist? Lugusid toredatest Eestisse kolinud inimestest on meedias häbiväärselt vähe, kuigi neid on, ja me peaksime hirmutamisele vastukaaluks neist inimestest kuulma. Pagulased ei ole mass, nad on indiviidid.

Hiljutisel konverentsil Süüria põgenike olukorrast Türgis vahendas politoloog Nurcan Baklacıoğlu põgenikelaagrist pääsenute kogemusi. İstanbuli jõudnud pagulaste suurim hirm on, et ei suudeta üüri maksta. Ollakse valmis tegema rasket tööd, et kindlustada endale turvatunne ja meelerahu. „Pärast nelja aastat telklaagris on mul esimest korda tualett ja mu toa uks käib lukus. Ma saan nüüd üksi tualetti minna,“ rõõmustas Süüriast pärit naine. „Laagris elavaid inimesi peetakse räpaseks, vägivald on elu igapäevane osa,“ jutustas ta pagulaste elust. Teine, mehe kaotanud naine jutustas, et palvetab iga päev, et ta 11aastasel tütrel menstruatsioon võimalikult hilja algaks. „Mul pole muidu muud varianti, kui ta kohe mehele panna, sest laagrites ei ole turvaline,“ viitas ta meeleheitlikule strateegiale.

Mu tuttavate hulgas Türgis on väga toredaid ja haritud inimesi, kes on Süüria kodusõja algusest ja Daeshi põhjustatud terrorist alates kaotanud kõik, mis neil kodumaal oli. Nad on kõigest paari aasta jooksul alustanud äri või leidnud Türgis töökoha, saanud kiiresti selgeks keele ega sõltu enam kohalikust abist. Mitmed on nüüdseks ise tööandjad. Hoolimata läbielatust on nende paindlikkus ja töötahe märkimisväärsed. Nad ei erine millegi poolest eestlastest, kes paadipõgenikena end teistes riikides üles töötasid. Põgenevate inimeste hulgas on üle 70 protsendi naisi-lapsi, kelle mehed ja isad on sõjas või hukkunud, ning põgenevate meeste hulgas on suur osa neid, kes ei taha end põhimõtteliselt sõdimisega siduda. Enamik inimesi, kes riigist lahkub, töötas varem. Lähis-Idast üritavad lahkuda vähemused: kristlased, LGBT inimesed, kurdid, aleviidid, kes on ka sunniitlike moslemite hulgas vähemuses ja kannatavad peale põgeniku­staatuse veel topelt diskrimineerimise all usu või seksuaalsuse tõttu. Konfliktipiirkondi ääristavate riikide võime põgenikke aidata on jõudnud kriitilise piirini. Nüüd on meie abi vaja.

Hoolimata 25aastasest iseseisvusest näib, et Eestis on suurel hulgal rahvast tunne, et oma riigis ise otsustada ei saa. See väljendub vaenulikes arvamuslugudes ja foorumites kasutatavas umb­isikulises teguviisis: „meile saadetakse sada tuhat pagulast“, „neile antakse korterid ja majad“, „nii hävitataksegi meie kultuur“ jne. Miks prevaleerib passiivne alama, mitte otsustaja mõtteviis?

Alama mõtteviis segatuna valeinformatsiooni ja paanikaga takistab arutelu teemal, kuidas ja kui suurele inimhulgale suudame tuge ja abi pakkuda. Pooldan igati ausat ja ilustamata teemakäsitlust, sest loomulikult kaasneb, eriti näiteks vähese hariduse ja ilma ajakohase töökogemuseta, inimrühmade liikumise ja sulandumisega probleeme. Nii nagu meie hulgas, on ka immigrantide hulgas häid ja halbu, tarku ja rumalaid. Vastuvõtu organiseerimine peab olema nutikas, kuid ikkagi humaanne ja sõbralik. Alalise elupaiga pakkumine Eestis peab koos käima meie osalusprojektidega konfliktipiirkondades, et võimaldada sealsele rahvale inimväärsemat elu. Peame olema aktiivsed, mitte passiivselt agressiivsed.

Pagulaste abistamine ei ole Eesti riigile püsima jäämise küsimus. Hirmu külvavad avaliku elu tegelased põevad alaväärsuskompleksi või manipuleerivad teadlikult teiste hirmudega. Võib isegi öelda, et nad kahtlevad oma riigis. Keegi ei saa meilt võtta identiteeti, meie kultuuri, kui me sellest ise ei loobu. Seda on kinnitanud pikk okupatsiooni­periood. Küll aga saame teisi aidates rikastada omaenda identiteeti suuremeelsuse ja demokraatliku maailmavaatega, tehes seda otsustajatena. Ei võta ei sada, ei tuhat, ei kümme tuhatki teistest kultuuridest pärit abivajajat meilt eestlust ära. Pakkudes abi küll märkimisväärselt väiksemale hulgale, oleme moraalseks toeks ja solidaarsed riikidega, kes kannavad peamist põgenikega seotud koormust.

Me endi hulgas on samuti kümneid tuhandeid väljarändajaid, kes kasutavad teistes riikides neile eluks sobivamaid võimalusi – ka nende kogemused aitavad võõraid kultuure paremini mõista. Hirmu seljataha jättes tuleb kainelt arutada, mida õppida riikidelt, kes annavad pagulastele tunduvamalt suuremat abi kui kõik Euroopa riigid kokku: 4,4 miljoni elanikuga Liibanon on Süüriast võtnud vastu kaks miljonit pagulast, Türgi kaks miljonit, Jordaania üle poole miljoni. Meil levib aga vastuseis isegi kultuuriliselt palju lähedasemate ukrainlaste saabumisele, hoolimata sellest et peaksime olema vägagi tundlikud ja mõistvad riigi suhtes, kellega samasse olukorda sattumine ei ole kaugeltki välistatud.

Kui õnnestuks hirm kõrvale jätta, võiksime mõelda, et tulijatel on meilegi väärtusi kaasa tuua. Minu viimased kolm aastat Türgis kõrvuti mu kodumaal nii kardetud muslimitega on kinnitanud, et õppida on sellelt kultuurilt palju: lähedaste hoidmist ja toetamist, märksa hoolivamat ja kogukondlikumat elu, väetite märkamist, lahkust, avatust ja abivalmidust. Kõige enam aga hämmastab, kuidas Ayshel, Alil ja Mehmetil hoolimata raskustest nae­ratus näol püsib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht