Kes kardab poeete?

Giuseppe Provenzano

Minoru Yamasaki Maailma Kaubanduskeskuse hooned, New York, 1973 Kaksiktornide kompleks pidi olema kõrgeim maailmas ning sümboliseerima kunstilist disaini ja innovaatilist inseneriteadust. Siiski, 11. septembril 2001. aastal sai maailmale selgeks, et need hooned olid omandanud ka kavandamata tähenduse, mis oli küpsenud aja jooksul ja mis oligi süüdi selles, et märklaud sai kaksiktornidest, mitte mõnest muust hoonest. (Foto 1) Giuseppe Provenzano Meie elu on tähendustest ja sümbolitest läbi põimunud. Olgu kunstilised, keelelised, arhitektuurilised või muud, on nendega seotu lõputute tõlgendamisvõimaluste tõttu harva täiesti selge. Sümbolitega seostuvate küsimuste keerukust kinnitab ka tänaseks ummiku äärele jõudnud avalik diskursus Vabaduse monumendi üle. Kuid ausale tähenduseotsimisele aitab kaasa vaatepunkti nihutamine tõelise, isikliku kogemuse valda. See mõttekäik võib esmalt tunduda liialt teoreetiline, arvestades, et tegelikuks kogemiseks pole meil vaja kogemuse olemuslikku struktuuri tunda, kuid olemusliku struktuuri tundmine võib osutuda väga väärtuslikuks. Tegelikult ongi viimastel kuudel kaudselt – esitatud on mitmeid väiteid ja räägitud eri sõnadega – kõne all just see, mismoodi me välja pakutud monumenti kogeksime.

On ilmselge, et konkursi imetlusväärsete lubadustega võitnud projekt jääb lubaduste täitmisel hätta. Ühestki materjalist massiivne rist ei anna edasi vabaduse ega võidu ideed, vaid väljendab hoopis teatavat tundetut, ebaküpset arrogantsi. Kuna see ei toimi ka sümboli või ikoonina, paistab see naiivne ja pinnapealne  ega paku meile erilist elamust. Vabadus ei ole midagi juhuslikku. Olles osa rahva kollektiivsest mälust ja vaimust, heliseb vabadus iga inimese hinges nii sügaval, et seda kujutavat monumenti kavandades ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Otsus kasutada monumendi osana Vabadusristi on nii suvaline, et kui risti asemel oleks olnud näiteks pääsuke, saaksime vist täna arvustada kõrge samba otsas liuglevat toredat mustasulist hiigellindu. Sõjamonumendilt võib õigusega oodata, et see ärataks mõtteid, looks uusi visioone, kutsuks esile patriotismi- ja solidaarsustunnet. Kuid milline ka poleks kunstniku või arhitekti tõlgendus, peab õnnestunud monument esmajoones puudutama meie hinge – ning siin on igaühe kogemusel sageli otsustav roll (foto 3).

Arhitektuur peidab seni räägitust palju suuremaid keerdküsimusi ja vastuolusid, tegu on palju mitmepalgelisema kunsti ja sügavama protsessiga kui pelgalt mõnda kohta sobiva objekti väljavalimine (selline oli praeguse kavandi valinud konkurss). Arhitektuur seob inimkonda mineviku ja ajalooga, teda samal ajal tuleviku ja unistuste poole saates seob ta inimese ka praeguse aja ja ruumiga. Seega, monumenti vaadates otsime tema tähendust – seda sisemist, sügavat tähendust, mis jääb alles ka pärast meie mõistuse sekkumist. Me ei taha küsida, mida see tähendab. Me soovime, et monument avaldaks meile oma tähenduse, ajas ja vaikuses, takistamatult.

Seetõttu jääbki lihtne, iseendale viitavate sümbolite, ikoonide ja ideogrammide pantomiim puudulikuks ja steriilseks ning tekitab vaenu ja lahkhelisid, mille tunnistajateks me konkursi võitja väljakuulutamisest peale oleme olnud. Kuna sümbolitel ja ideogrammidel on kaine mõistuse seisukohalt tähendus, saab põhiküsimuseks, kas see tavapärane tähendus sobib monumendile, mis peaks kujutama rahva tõekspidamisi, ideaale, tundeid – rahva hinge. See on ju meie oma riik, meie hing. Kui üks riik tahab sõjas hukkunuid monumendiga mälestada, peab ta vaatama iseendasse, ning seda saab teha vaid südamega. Sellest vaatlusest tulenevat tähendust ei saa kunstnik oma teosele lisada, kuna see sisaldub loomeimpulsis. See tähendus kas on seal või ei ole. Kuna see on peaaegu püha, avaldub see spontaanselt, ilmub omal tahtel (foto 2). Seepärast on põhjendatud ka kriitiline suhtumine praegusesse monumenti ja küsimus, kas see on ikoon, sümbol või ideogramm. Täpselt nagu võime küsida, kas tulede ja kaunistustega puus ilmneb jõulude tähendust, võime uurida, millist olemuslikku tähendust kannab kavandatud Vabaduse monument? Millise loo see jutustab?

Järeldusi tehes tuleb meeles pidada, et vajadus lugusid jutustada on inimese loomuses. Kuna seda on iidsetest aegadest peale tehtud, ja mitte üksnes verbaalselt, vaid ka visuaalselt ja arhitektuuriliselt – nii on teinud varane koopaelanik ja teeb ka meie kaasaegne –, on jutuvestmine juurdunud sügavale kultuuri. Iga kord, kui muudame oma keskkonda, lisandub inimlikku kogemust koondavasse arhitektuuri uus lõik inimkonna loost, mõnikord isegi lüüriline kui luule. Siin ei ole tegemist millegi uuega – tähtis on seda tänapäeval mõista, nagu mõisteti antiikajal, muidu võime praegusest tegelikkusest valesti aru saada. Kui otsustame asjade üle nende illusoorse välimuse põhjal, sulgeme oma südame tõele ja eraldume oma tõelisest minast. Just sellepärast oleme läbi aegade poeetidele ja jutuvestjatele sügavalt tänulikud olnud ning nende rolli hädavajalikuks pidanud, sest nad on meile järjepidevalt ja julgelt õiget suunda näidanud – olgu nende väljendusvahendiks siis pliiats, muusika või ehitised.

Kuid meie tänane töö ei ole otsida tähenduse valdkonnas filosoofilist tõde, vaid lihtsalt vastutustunnet ilmutada: teada, mis lugu me jutustada tahame ja mida tähendab vorm, milles me seda jutustada otsustame (foto 1). Meil tuleb ka aru saada, kui väga on meil selle loo rääkimiseks vaja oma kunsti- ja arhitektuuripoeete, ning et mida rohkem lasta neil otsida, seda sügavamale teemasse nad tungivad, seda rohkem suudavad nad meid ühendada. Poeedid, kes on läbi aegade olnud teadvuse karjased, ei ole kunagi oma ajast ees. Kui üldse, siis oleme just meie oma ajast maas, sest need, kes kardavad tegelikkust, kardavad tegelikult oma tõde ning osutavad poeesiale tõsist vastupanu, tõmmates seeläbi ka kõik teised ühiskondlikku inertsusesse. See on ka peamine põhjus, miks nii paljud on tundnud vajadust seisukoht võtta ja meid kõiki ühiselt puudutavale teole vastu hakata. Tuleb küsida, mida see monument hakkab rääkima tema ehitanud ühiskonnast, et aru saada, miks vastuseis lihtsustatud kavandile pole mitte vajalik, vaid hädavajalik. Arhitektuurilt ei oodata küll maailma päästmist, kuid see peegeldab seda. Seepärast on oluline oodata arhitektuurilt ausust, põhjendatust ja eriti just autentsust, et ära hoida selle vajumist tarbijalikku tähenduseta kujutiste valda – milleks meie maailm on muutunud.

Paistab, et arhitektuuri asemel, mis võiks uuendada meie arusaamist meist endast ja toita meie unistusi, oleme suundumas poliitiliste, ideoloogiliste ja kinnisvaratehingute igavasse särasse. Tundub, et autentse, iseenda ja ümbruskonnaga rahujalal arhitektuuri asemel, mille ilu ei kao, ehitatakse see monument, sest nii peab, võib-olla ka lootuses vältida edasist kriitikat. Kuid saagem aru, mis see monument on ja mida väljendab, sest kui sellesse ei suruta tegelikult puuduvat tähendust, võiksime ehk ära hoida kõige kustumatuma hinnangu – selle, mille annab ajalugu. On irooniline, et kui praeguselt kavandilt rist kõrvaldada, jääb alles paljas sammas, mis oleks tähenduslikum kui hiiglaslik orden tohutu posti otsas. Ehk minna siiani avalikkuse ees mängitud suurenduste ja vähenduste mängus tagasi teenetemärgi tegeliku suuruse juurde? Originaalsuuruses ordeni pronkskoopia kinnitamine ümber kujundatud obeliskile oleks antud juhul ja kohas liigutavam, väärikam ja siiram avaldus.

Kokkuvõttes pole avaliku konkursi eesmärk tööga ühele poole saada, vaid see töö hästi ära teha. Tänaseks on julgus alustada uut konkurssi asendunud hirmu, võltsuhkuse ning ideoloogia tühja kattega. Isegi kui lootus saada selline monument, kus tähendusel ja kogemusel on tähtis osa, kõlab liialt julge soovina, kaalugem vähemalt argumendina ilu – omadust, mis võitnud projektil peaks samuti olema, mitte puuduma. Kõige paremini on väljendanud seda Harvardi ülikooli esteetikaprofessor Elaine Scarry: „Kui tahes ebakindlad me ka ei oleks selles, kas ilu puudumine meie elus tuleb kasuks või kahjuks, saab asja kaugemast perspektiivist vaadates otsekohe selgeks, et ilu puudumine on tõsine kaotus”. Kes kardab poeete, astugu samm tagasi ja lasku uuel protsessil alata.

Tõlkinud Katrin Tombak

 

„Komponist” Giuseppe Provenzano asutas Studio di Composizione, multidistsiplinaarse arhitektuuri-, kunsti- ja teaduslaboratooriumi New Yorgis 1988. aastal. Sellest ajast peale on ta õpetanud ja tegutsenud arhitekti, filmilooja, fotograafi, kunstniku ja kirjanikuna USAs, Kanadas, Euroopas, Jaapanis ja Uus-Meremaal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming