Kes koorub munast seekord?

Aleksei Turovski

Esmasest piiritust merest ilmus välja kalju, mis ilmselt oligi aegade alguse muna. „Jätke inimestele saladused,” ütles mulle üks heasüdamlik tuttav vaimulik, „muidu piinavad nad teid ja endid mõistatustega surnuks.” See tuli jutuks, kui mainisin talle, kui sagedasti küsitakse minu käest: kumb oli enne, kas kana või muna? Mõistagi vastan ma sellele väga sagedasti esitatud küsimusele, ja seda mitte ainult laste poolt, küsimusega: kelle muna ja kes see kana on? Muna on kosmiline nähtus Viimast täpsustamata on minu kui bioloogi vastus väga kategooriline: bioloogilise nähtusena oli muna loomulikult varem. Munesid saurused, munevad putukad, vähilaadsed, ussid jne. Muna on kosmiline nähtus. Mütoloogiline teadvus seostab munaga emaüsa, universumit; ilmselt assotsieeriti muna – uterus – mingil ajal ka paradiisiaiaga, millest „välja koorumine” ehk sündimine oli Aadama ja Eeva jaoks üsnagi ängistav protsess. Egiptuse mütoloogia iidsed kosmogoonilised müüdid kujutasid ette maailma tekkimist kui Benu koorumist munast. Nimelt ilmus esmasest piiritust merest kalju, mis ilmselt oligi aegade alguse muna. Vana Egiptuse keele sõna „benu” on tegusõna, mis tähendab tekkimist ja on ühest küljest seotud otseselt peajumal Ra (hiljem Osirise) hingega (Ba), teisest küljest aga sellise mõistega nagu „benben” ehk „see, kes on enese nägu”.

Muidugi on see toosama kontseptuaalselt vapustav lind, keda kreeklased nimetasid fööniksiks. Tema kirjeldustes ja kogu selle hämmastava tegelase mütoloogiast lähtudes tekib ettekujutus ühest küljest võimsast kotkalaadsest linnust, teisest aga haigrust kullakarva sulestikuga, kes pesitseb puu, ilmselt palmi, otsas. Benu pesitsuspuu on vana egiptuse keeles Išed, mis assotsieerub kindlalt ühe suhteliselt kõrge palmi liigiga. Benu (edaspidi fööniks) elab mitmesaja-aastaseks, kui aga hakkab vananema, suundub õnnelikkuse Araabiasse (ilmselt kuskil Jeemeni kandis), kus kasvavad puud ja põõsad, mille vaigust saab mürri ja viirukit. Seal teeb fööniks neist pühalikku aroomi tekitavatest ainetest nii raske muna, kui ta vähegi suudab kaasa võtta, et sellega Egiptusesse lennata. Kui see maksimaalse kaaluga muna on valmis, paigutab fööniks sinna sisse oma hinge ja sellest muna raskemaks ei muutu. Siin on kindel tõestus sellele, et hing, kuigi igati reaalne nähtus, on täiesti immateriaalne. Siis kannab fööniks selle muna Egiptusesse, teeb pesa neist hurmavalt lõhnavatest ainetest Išedi puu otsa ja lööb koidiku esimesel hetkel kokku oma metallist sulgedega tiivad, tekitades püha müristuse ja sädeme, millest süttib lõke, milles põleb vana fööniks ja mille tuhast tõuseb uus fööniks, kui muna on haudunud. Seega – küsimus kumb oli enne, kas muna või fööniks, on täiesti mõttetu. Kuidas on lood muna ja kanaga, otsustagu iga lugeja ise. Mis on aga väljaspool kahtlust, on see tähtsus, mida inimkond on täheldanud sellise nähtuse nagu munast koorumine juures.

Muna ja tibu sümboliseerivad kevadet

Kevad kui elusa looduse taassünni aeg on väga ilmekalt seotud ülalmainitud nähtustega. Muna ja tibu, kes sellest koorub, sümboliseerivad kevadet kui taassündi kõikide rahvaste jaoks, isegi neile, kel meile tuttavat klimaatilist kevadet ei esine. Siit ka täiesti ilmne, kui nii võib öelda – arhetüüpne, seos muna ja ülestõusmispüha vahel. Meie lastele, ja olgem ausad, ka täiskasvanutele niivõrd armas lihavõtetel munade värvimise komme on ilmselt apokrüüfilise päritoluga.

Toome siin slaavi, idaromaani rahvastel väga levinud loo sellest, kuidas Maarja Magdaleena, kellele oli ju antud käsk rääkida rahvastele ülestõusmisest, kohtas keiser Tiberiust ja teatas talle, et Kristus on surnust üles tõusnud ning näitas tõestuseks muna, mis keisri nähes muutus valgest värviliseks, ilmselt purpurseks. Selle peale olevat igavene paganlik keiser hüüdnud: „On tõesti üles tõusnud!”

Teine, ilmselt varajasem apokrüüf väidab, et pärast seda, kui Kristus oli üles tõusnud, läks Maarja Magdaleena Jeruusalemma templisse ja pidi selleks kaasa võtma ohvrianni. Ta ostis turult valge muna ja hoidis seda käes. Kui peapreester Kaifa teda kohtas, ütles Maarja Magdaleena talle: „Kristus on surnust üles tõusnud.” Sellele vastas preester, et ma usun seda siis, kui see muna su käes muutub punaseks. Olles näinud punast muna, oli Kaifa esimese inimesena hüüatanud: „Ongi üles tõusnud!”

Süžee on esteetiliselt nii mõjuv, et inimkond on sellest seniajani vaimustuses, olgugi et semantiline alus on väga paljude jaoks kadunud. XX sajandi algaastate Saksamaal pakkus üks leiutaja turul mängukana, mis oli laetud valgete munadega ja munes laste nähes värvilisi mune. Selle mängukanni sisse olid monteeritud värviga kanistrike ja mehaaniline pintsel, mille abil muna, siis kui „kana” kindlal viisil mõjutati, väljastaski värvitud muna.

Taassünni, sünni ja viljakuse sümbol

Kuna taassünd on mütoloogiliselt võimalik ainult surmast, siis ühines muna ja tibu kui hooaja märkidega ka jänes – iidne kevadise taassünni zoomorfne klassifikaator. Jänes ei ole iidsete mütoloogiliste süsteemide järgi üldsegi mitte süütu, pehme, armas ega tähtsusetu elukas. Ta on otseselt seotud surnute riigis aasta koidikut tähistava kevadise taassünni arusaamade ja mõistetega. Ta on üks tähtsamatest anglosaksi jumalanna Eostre kaaskondlastest (inglise Easter on arvatavasti tulnud just nimelt selle jumalanna nimest). Algonkini indiaanlaste müütides on jänes esivanemast kangelase Manaboso (kes kannab teistes suguharudes, nt Pouni, nime Haiavata) loomne manifestatsioon, kes on sündinud sureliku naise ja läänetuule kui isa ühtest. Oma rahva kaitsja, hoidja ja õpetaja Manaboso/Haiavata elab koos vanaema Nokomisega, kes on ilmselt kõikide Ameerika põhjaosa indiaani suguharude iidne matriarh. Adõgee rahvaste mütoloogias ülitugevad kääbustest mägilased ispid ratsutasid jäneste seljas, ja nagu ratsude puhul ikka, lasid nad jalgadest kinniseotult karjamaale. Kui ispid vastavalt müüdile äkitselt välja surid, jäid jänesed kinniseotuks – sellest ka nende hüplev liikumisviis.

Hiina mütoloogias on jänes ülitähtis tegelane. Juba II sajandil eKr olid väga levinud tekstid, mille kohaselt Jue Tu (kuujänes) ehk Jui Tu (nefriidist jänes) ehk Lin Tu (imejänes) ehk Bai Tu (valge jänes) elab kuu peal seal kasvava võlu-kaneelipuu all ja vahetpidamata peenestab valgest nefriidist uhmrinuiaga samast materjalist uhmris igavese elu ja tugeva tervise ravimtaimi. Oma toodanguga varustab ta suurt läänemaailma ehk vaimude riigi valitsejannat Si-Vanmut, kes on surematuse, igavese tervise ja ka igavese elu ja tervenemise ja esivanemate vaimude kaitse jumalanna. Vahetevahel peab Jue-Tu (võimalik, et ta on ka küülik) puhastama oma uhmrinuia selle külge jäänud surematuse taime purust. Selleks koputab ta sellega vastu kuu serva ja taimede tolm langeb alla maa peale. Seal, kus see maa peale satub, kasvabki ženšenn ja teised võimsad ravimtaimed. Muuseas, jänes Jue-Tu ei tee oma kuupealset tööd üksinda. Tema kaaslaseks on kuukärnkonn Tšang-E. Nad moodustavad yin-yang paari, kusjuures jänes on naiseliku energia yin’i sümbol.

Teine hing jookseb jänesena metsa

Mainime siin veel idaromaani rahvaste ja paljude slaavi rahvaste väga omapärast mütoloogilist tegelast Spiriduši, kes on kahe väga erineva hingega olend. Esineb enamasti jänese kujul. Ta muutub ka inimeseks ja kui ta sellisena sureb, siis läheb tema hea hing paradiisi, aga tema metsik ja julmavõitu hing, tema teine hing jookseb jänesena metsa. See kahehingeline olend meenutab mõneti eesti mütoloogias esinevat tähtsat tegelast kratti. Spiriduši saab nimelt kasvatada eriliste loitsude abil musta kana munast, mida tuleb põues kanda seni, kuni sünnib jänesekujuline Spiriduš. Seejärel tuleb teda pidada kindlates tingimustes oma kodus ja joota, tuues talle oma suus vett. Nagu krattki, on Spiriduš riskantne kaaslane, kes toob sulle väga palju rikkust, aga on sealjuures surmavalt ohtlik. Mind võlub selles loos munast kooruva võlutegelase süžee, mis on hämmastavalt sarnane alkeemilise retseptiga, kuidas luua basilisk ehk cockatrix (kukkrästik): otsi kukk, kes on elanud nii vanaks, et annab kana mõõdu välja; riputa ta raudvõredega puuris idatuule kätte ja hoolitse ta eest, kuni ta muneb musta muna. Siis pane see muna atanari sisse ja jäta see paraja kuumuse kätte hauduma. Ning siis koorubki see imeline olend. Teine viis cockatrix’i haudumiseks on mõnevõrra keerulisem. Kuke munetud muna peab kandma vasakus kaenlaaugus üheksa nädala vältel tütarlaps, kelle neitsilikkuses ei ole kahtlust. Selle jutu mõtteks on see, et erilisest munast, aga munast ikka, võivad välja kooruda kõige imelisemad ja salapärasemad olendid. Üks eriline muna on tõesti salapärane asi!

Kohtumine märtsijänesega

Kui ma juba läksin lüüriliseks, lubage lisada tõestisündinud kevadine lugu, mille tunnistajaks olin kord tudengipõlves märtsikuises metsas. Keset metsa aasal hüppas, tantsis ja lõi vana tamme pihta trummi suur isane jänes. Vähe sellest, et ta hüples kännu ümber täiesti avatud koha peal, kõikide ohtude silme all, ta veel karjus ja ilmselt oma arust laulis midagi peenikese häälega. Mina varjusin ja vaatasin teda siira vaimustuse ja imestusega.

Ja siis ründas jänkut ilmselt noor, aga juba hunnsulestikus kanakull. Röövlind tegi aga taktikalise vea ja ründas jänest näkku. Jänes, vaat et argpükslikkuse loomne sümbol, hüppas mõlema tagajalaga ülivõimsalt linnule vastu rindu, nii et hiljem korjasin ilusaid, aga verega piserdatud kanakulli sulgi. Kull paiskus selili maha ja kadus lagendikult silmapilkselt. Jänes aga tegi aasal veel paar võiduringi ja kadus siis ka metsa.

Miks väidavad inglased, ja mitte ainult nemad, et märtsijänes on hull? Sest kevad hakkab talle pähe nii võimsalt, et muudab tema loomust. Läbi aasta äärmiselt ettevaatlikult elanud loomast saab kevadel innaajal metsa kangelane. Kevadised metamorfoosid on looduse aastaringluse käigus kõige eredamad, ilmekamad, meeliülendavad ja panevad vastupandamatult vaimustuma elu saladustest.

Olge mureta, mu sõbrad, salapära ei kao meie elust iial! Vähemalt seni, kuni suudame huvituda elusast loodusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming