Kes liitlasega ei räägi, räägib vastasega

Kaarel Tarand

Nüansirohke etendus, mida meile poliitika nime all pakutakse, jätkub. Sest mis muu kui etendus on see, kui põhiküsimus isegi mitte jutuks ei tule. Põhiküsimus – kuidas pakkuda ulatuslikult avalikke sotsiaalteenuseid madala maksukoormuse juures?– ei ole erakondade praeguse ideoloogilise jäikuse juures üldse lahendatav. Ja pole ka siis, kui jäiga asemel võetakse kampa lausa selgrootuseni paindlik seltskond. Sest füüsikaseadused kehtivad mis tahes koalitsiooni  jaoks ka siis, kui koalitsioonilepingu esimese punktina kirja panna, et füüsikaseadused ei kehti.

Tähendab, igiliikuri tekitamine ei õnnestu, riigi sõja-, haridus- ja tervishoiumasinad ei tööta, kui neid rahaga ei toida. Raha aga tuleb maksudest, mitte ei kasva metsas, mida valitsus praegu kangesti müüma kibeleb. Kümme aastat tagasi, kevadel 1999, oli valitsus samuti kibedasti ametis negatiivse lisaeelarvega. Olukord oli praegusega võrreldes tunduvalt kehvem, sest Eesti polnud oma otsustes vaba, vaid rahvusvahelise järelevalve  all. Et üldse mingit rahvusvahelist tunnustust leida, tuli eelarve- ja majanduspoliitika teha vastuvõetavaks kõikvõimsale Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF), kus kinnitati valitsuse ja keskpanga ühine majanduspoliitika memorandum.

Nüüd annab IMF ainult nõu ja alles siis, kui talt raha küsima minnakse, võtab endale vastutasuks õiguse ka ettekirjutusi teha. 1999. aasta 7. mai Postimees teatab: „IMFi esindaja Eestis ja Lätis Dimitri Demekas ütles eile, et tegelik auk Eesti eelarves võib ulatuda kahest kahe ja poole miljardi  kroonini. Kuid samas mõistab ja toetab IMF ka Mart Laari valitsuse otsust kärpida üks miljard, kui poliitiliselt ei ole praegu võimalik eelarvet rohkem vähendada”. Kui rahanduslikult hea pole poliitiliselt võimalik, siis seda tegema ei pea. Ka ajal, mil IMFil oli Eesti suhtes sunniõigus, suhtuti valitsuse võimalustesse mõistvalt. Tekib küsimus, miks ei peaks see praegu nii olema?

Sel nädalal Eestit üle vaatamas käinud IMFi delegatsiooni juhi Christoph Rosenbergi avaldused ongi oodatult hoopis leebemad kui valitsuse enesepiitsutajad ise meile  pakuvad. Eesti Päevaleht (18. V) kirjutab: „Küsimuse peale, kas Eesti peaks makse tõstma, vastas Rosenberg: „See on poliitiline otsus. Mina ei saa öelda, mida Eesti valitsus tegema peab. Kogemus näitab samas, et täpselt ja hästi kavandatud maksutõstmised annavad kiiret efekti””. Teisal täpsustab Rosenberg, et maksutõusu negatiivne mõju oleks muude sammudega võrreldes kõige väiksem. Kui palju selgemini peaks seda ütlema? Kui läbi 1990. aastate kõlbas IMF suurepäraselt rahanduslikuks tippautoriteediks, siis miks mitte nüüd?

Võimalus, mille kasutamist maailm aktsepteeriks ja mis annaks ka kiiresti soovitud tulemuse, jäetakse kasutamata, selle asemel aga üritatakse teha midagi, mille osas suuremat sundust ei olegi. Kas see ongi Eesti huvi? Partokraatiast kui probleemist on siinmail juba pikka aega räägitud. Mihkel Mutt diagnoosis aasta tagasi selle partokraatia sarvestumisena (Postimees 4. III 2008), mis on diagnoosist kulunud aastaga mühinal jätkunud. Paistab, nagu mõne mehe pea olekski juba üksainus suur sarv ja mitte midagi enamat. Partokraatia õitsengule on lisandunud  uus mõõde: kui varem oli asja mõte omadele, s.t erakondlikule eliidile teatud kindlate privileegide hankimine, siis nüüd on privileegide nimekirja lisandunud ka otsustusõigus kui selline. Otsustamine otsustamise pärast. „Mina pean igal juhul otsustada saama, sest ainult mina tean Tõde,” tundub olevat nii Reformierakonna kui IRLi lipukirjaks saanud. „Mina teen otsuseid, sest mina teen otsuseid.” Tõe teadmine ei ole just hea positsioon läbirääkimisteks.

Muidugi kui läbirääkimiste mõte on jõuda kompromissini, kokkuleppeni, mida kõik pooled täidavad.  Kui „läbirääkimised” on vaid protseduur, mille käigus tugevam alistab nõrgema, ei saa lõpptulemust nimetada kokkuleppeks. Eks on ka sotsiaaldemokraatide leeri käitumises „Tõe teadmise” elemente, mis läbirääkimisi muidugi ei lihtsustanud, kuid väiksema partneri manööverdamisruum on ka väiksem ning seetõttu nende viimase aja käitumine arusaadavam. Kuidas olukord lahendada? Selge see, et kokkuleppe saavutamisele orienteeritud põhjamaist koosolekupidamist meie erakonnad-poliitikud üleöö ära ei õpi (kuigi, juba  ligi 20 aastat on aega olnud õppida, järelikult on õpilased imekspandavalt andetud).

Kuid tulemus sünnib kindlamini, kui absoluutse tõe teadjaid on ruumis vähem. Seega on kahe erakonna vähemusvalitsus parem kui kolme partneri enamusvalitsus. Las siis need kaks kehtestavad end teineteise peal ning kui nad oma toast rahunenult väljuvad, peavad asuma kokkuleppe otsingule. Opositsionääri nimelt, erinevalt liitlasest, ei saa üldse sundida. Temaga tuleb kompromissini jõuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming