Kes on meist õige filosoof?

LEO LUKS

On rõõm tõdeda, et vaimuvara maakeelde tõlkimise buumi käigus on tõsisemalt käsile võetud ka Nietzsche kirjutatu. Nüüdseks on ilmunud juba kuus pikemat teost, kusjuures kolm viimase kaheksa aasta sees. Kui nii mõndagi mõtlejat on usinalt tõlgitud mõne tõlkija erihuvi tõttu, siis Nietzsche on siinset kultuurivälja mõjutanud juba üle sajandi, vähemalt Noor-Eestist saati. Just selle mõju poolest käis Eesti provintslik mõtteruum XX sajandi keskpaigani Euroopaga ühte jalga, Nietzsche kohta avaldati muide isegi paar monograafiat. Nietzsche tähtsus pole läänemaailmas tänini vähenenud ning tema tõlkimise hädavajadus on väljaspool kahtlust. Muu hulgas tuleb arvestada seda, et tema originaalis nautimiseks tuleb osata saksa keelt perfektselt.

Kultuurilist rikkust ilmutab tõik, et nüüdseks on Nietzsche mõtteid maakeelde pannud vähemalt üksteist tõlkijat. Filoloogilisele kompetentsile pretendeerimata julgen Jaanus Soovälja tõlget kiita: raamatut on ladus lugeda, mõttekäigud pole tõlkimise tõttu segasemaks läinud. Soovälja näol tundub olevat meie mõtteruumi tekkinud õnnelik kombinatsioon heast keeleoskusest ja allikmaterjali sügavast tundmisest: tegemist on akadeemilises mõttes kõige tuntuma Nietzsche-asjatundjaga meilmail, võiks isegi öelda, et mõtleja uurijate siseringi liikmega. Mõned üksikud kirja- ja näpuvead ei vääri esiletõstmist. Ainsal korral jäin kõhklema keeruka ja paljutähendusliku saksa Wesen’i tõlkevaste puhul kolmanda peatüki pealkirjas: religioosne olemus (lk 61). Olemus tundus Nietzsche puhul liiga kategooriline, metafüüsiline sõna, kuigi mõistsin, et alternatiivne olend oleks jälle liiga kitsas tõlge. Inglise tõlkeid sirvides leidsin Judith Normani¹ tõlkevaste Character – religioosne iseloom tundub ka eesti keeles parem. Tõsi küll: Jan Johnstoni tõlkes² figureerib vastena Nature.

Nagu ütleb õpikutarkus, on hea ja kuri moraali aluskategooriad, raamatu pealkiri „Sealpool head ja kurja“ viitab seega (traditsioonilise) moraali ületamise taotlusele. Alapealkiri „Tulevikufilosoofia eelmäng“ ütleb aga, et tegemist on taotlust ette valmistava või äärmisel juhul alustava teosega. Tõesti, moraali seletamise ja kriitikaga on raamatus tegemist omajagu, eriti 5., aga ka 7. ja 9. peatükis, kuid raamatu teemade ring on palju laiem, üldfilosoofilistest põhimõistetest ajastu diagnostikani, inimhinge aluste analüüsimisest mehe-naise psühholoogiliste erinevusteni. Siiski jääb moraal, ennekõike moraalist johtuvate teadvustamata eelarvamuste väljakaevamine teisigi teemasid selgitavaks taustaks, näiteks tõlgendab Nietzsche nõnda tunnetusteoorias levivat usku „vahetutesse kindlustesse“ (§-d 34, 64).

Kuna olen hiljuti avaldanud akadeemilise terviktõlgenduse Nietzsche moraalikriitikaga seotud tõsisematest tõlgendusprobleemidest,³ ei hakka ma siinkohal ennast kordama. Esitan kõigepealt lühidalt oma arvamuse, kuidas võiks alustada süstemaatilist tutvumist Nietzsche filosoofiaga, lähtudes raamatust „Sealpool head ja kurja“, ning millised ohud sellel teel varitsevad. Seejärel tõlgendan mõnd teoses sisalduvat tulipunkti, vaieldes jõudumööda tõlkija järelsõnas esitatud tõlgendustega.

Lähtepunkte lähilugemiseks

Just temaatilise laiahaardelisuse tõttu julgen kõnealust teost soovitada teejuhina Nietzsche tekstide maailma. Kui lugejas ei teki ka kirge sünteesida Nietzsche looming tervikuks (see on elukestev ülesanne), siis saab edasi liikuda ka mõne kitsama alateema kaupa. Ka eestikeelne tekstikorpus pakub selleks mitmeid võimalusi. Lugema hakates tuleks silmas pidada järgmist.

• Kuigi teos jaguneb temaatilisteks peatükkideks (v.a 4., n-ö varia osa), ei ole lühiarutluste paigutus peatükkideks range. Mitmed teemad leiavad korduvalt käsitlemist ja selle asjaolu tõttu on moodustunud tervik, mis nõuab tähelepanelikku lugemist.

• Nagu Nietzsche loomingus enamasti, pole ka vaatlusaluses raamatus oldud terminoloogiliselt ja teoreetiliselt range. Kui lugeda teost analüütiliselt, liikuda mõistelt mõistele, siis on lihtne leida vastuolulisi ütlusi. See asjaolu annab ühelt poolt lõputut kriitikaainest nn analüütilistele argumendinärijatele ning teiselt poolt innustab Nietzsche müstifitseerijaid (sisaldab kõnealune teoski mitmeid mõistetamatusi, labürintlikkust, kuristikulisust pühitsevaid kirjakohti, vt nt §-d 27, 29, 40, 146). Arvan siiski, et vastuolud on ületatavad, kui hoolega jälgida, millisel üldistuse tasandil parajasti arutletakse. Muu hulgas aitab siin kaasa hermeneutiline harjutus tähele panna, millises retoorilises kontekstis kasutab Nietzsche tihti korduvat sõna meie.

Kõigi teoses peituvate üksikküsimuste loetelu anda on siinkohal võimatu ülesanne, mida on pealegi juba tehtud raamatu kohta kirjutatud akadeemilistes kommentaarides, mõni neist 1000-leheküljeline (vt järelsõna viiteid). Visandan järgnevalt üksnes omal valikul mõtlemisväärseimate põhiteemade loetelu.

1. Tunnetusteoreetiline lähtepunkt: tõemeelsus, maailma tunnetamise võimalikkus.

Antud teema, mis on tõusnud laiemalt tulipunkti „tõejärgsuse“ moesõna kontekstis, annab alust vaagida kõige üldisemal tasemel, kas ja mil määral soovib Nietzsche omistada oma seisukohtadele tõeväärtust. Ennekõike 1. peatükis, aga ka mitmel pool edaspidi on näha, et Nietzsche ründab tõemeelsust, tõe eelistamist näivusele ja fiktsioonile, kui naiivset moraalset eelarvamust (vt §-d 1, 2, 4, 24, 34, 81, 177, 210), välistades nõnda maailma objektiivse tunnetuse, „asjade endi“ tunnetamise võimaluse (§-d 34, 36). Võrdlevaks edasilugemiseks sobib Nietzsche varane, pikalt sahtlisse jäänud artikkel „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“.⁴ Muu hulgas sisaldab „Sealpool head ja kurja“ kuulsa katkendi keele mõjust mõtlemisele (§ 20), mis on inspireerinud soome-ugri filosoofia võimalikkuse üle mõtisklejaid ning põhjustanud siinmailgi teravaid debatte (vt ka järelsõna).

Tõe ja tunnetuse teema süvendamiseks tasub tähele panna Nietzsche arutlusi hingest ja mõtlemisest, kartesiaanliku tõsikindluse radikaalset kriitikat (§ 16), mis viib kahtlemiseni mina-kontseptsioonis (§-d 17, 54; vt ka § 3, 12, 19, 20, 36, 45, 230).

2. Moraali seletamine ja kriitika.

Antud teema on tulipunktis 5. ja 9. peatükis, aga, nagu öeldud, taustana leiab seda peaaegu kõikjal. Eelvisandatud tunnetusteoreetilisest kõhklusest lähtudes ründab Nietzsche raevukalt eetika aluste põhjendamise püha üritust ning kutsub üles uurima eelarvamusvabalt moraali arengulugu ajaloos (§ 186). Olgu öeldud, et antud ülesande, mille kohta leiab kõnealusest teosest mõned algvisandid (§-d 32, 201, 260), realiseerib Nietzsche oma järgmises, eesti keeli loetavas raamatus „Moraali genealoogiast“.⁵

3. Religiooni seletamine ja kriitika.

See temaatika on küllaltki kompaktselt koondatud kõnealuse teose 3. peatükki. Eelarvamusliku moraali ja religiooni läbipõimitus peaks tulema ilmsiks siingi, kuigi nende põimingute süstemaatiline genealoogiline rekonstruktsioon leiab aset samuti teoses „Moraali genealoogiast“. Need seosed meeles, tasub käsile võtta Nietzsche „Antikristus“⁶ nägemaks, kui kange kraadini käärib autori elu eitava monoteismi põlgus.

4. Euroopa vaimse kliima diagnoos.

See mõningate prohvetlike ennustuste tõttu (vt § 208, 214) palju elevust põhjustanud teema laotub hüplikult laiali põhiliselt 7–9 peatükis. Tasub jälgida, kuidas Nietzsche kirub kaasaegset hedonismi (utilitarismi, nt § 225) ja demokraatlikku meelsust (§ 242); kirumise aluseks on tema vaieldamatu elitism, seisuste erinevuse (§ 257) ning ülendavate kannatuste ja julmuse hädavajalikuks pidamine elu arengu seisukohalt (§ 229). Täpsemad seosed monoteistliku religiooni, isetu moraali koos sinna juurde kuuluva tõemeelsusega ja Euroopas areneva nn karjainimese vahel avab Nietzsche kontsentreeritumalt oma nihilismi-fragmentides⁷ (vt ka § 208).

5. Tulevikufilosoofi punktiir.

See avaneb teose 2., 6. ja 9. peatükis. Antud teemade ring võib pakkuda lugemispinget ka väljaspool tõsisemat filosoofilist mõttetööd, kaasajal vohava teadusbürokraatia kontekstis. Siin tuleb silmas pidada kaht olulist eristust: esiteks akadeemilise õpetlase (teadlase) erinevus filosoofist. Õpetlane toimib kui väike kellavärk, teeb leivatööd, tema tegevus ei pruugi teda sugugi piiritleda (§ 6); teadusinimene on väiklane ja ebaüllas, sageli kade (§ 206). Juba Nietzsche pani tähele teaduste emantsipatsiooni filosoofiast kuni selleni, et hakatakse oma reegleid filosoofiale ette kirjutama (§ 204) ning filosoofegi kiirkorras spetsialiseerima (§ 205), kuniks filosoofide asemel jäävad alles vaid filosoofilised töölised (§ 211). Filosoof seevastu elab alati oma mõtlemist läbi (§ 6); kuulub alati homsesse (§ 213), mitte oma kaasaega; kuuleb-näeb kõikjal alati erakorralisi asju (§ 292). Ajastule näkku vaadates tematiseerib Nietzsche seega filosoofia lõpu ja mandumise probleemi (§ 204).

Filosoofina ollakse seega halvimast – teadlase keskpärasusest – pääsenud. Kuid, nagu nähtub 1. peatükist ja mujaltki, pole ka moraalieelarvamuste küüsis aset leidev idealistlik filosoofia sugugi kiitust väärt (kõrgemalt ei hinda Nietzsche ka füsikalismi, § 12, 14). Vaja on uut filosoofiat, tulevikufilosoofiat. Milline on Nietzsche normatiivne filosoofimudel? Ühelt poolt ütleb Nietzsche, et kuna ta alles kuulutab ette uut filosoofiat, jääb see meile mõistatuseks, uued filosoofid eelistavad jääda mõistetamatuks (§-d 42, 44). Tasub silmas pidada eelnevat eristust: filosoofia on isiklik praktika, mitte neutraalne-objektiivne teadus, sellest johtuvalt räägib Nietzsche pigem uute filosoofide tarvilikest iseloomujoontest ja tegevussuundadest, mitte doktriiniühtsusest.

Kirjeldades ennast kui üleminekuvormi, vaba vaimu (§ 44), toob Nietzsche esile immuunsuse (moraalsete) eelarvamuste suhtes, järjekindla kahtlemise ja küsitlemistungi (§ 34). Uusi filosoofe kirjeldatakse selgelt jõulisuse ja ühiskonna aktiivse ümberkujundamise võtmes: nad on käskijad, kes pööravad ümber „igavesed väärtused“ (§ 203); kultuuri caesarlikud aretajad ja vägivallainimesed (§ 207); karmid eksperimentide-inimesed, kes nõuavad kriitilist kasvatust, mis viib puhtuse ja ranguseni vaimsetes asjades (§ 210); seaduseandjad, kes haaravad loova käega tuleviku järele ning kelle tõe tahe on võimutahe (§ 211).

Need märksõnad võivad tõlgenduse juhtida pisut libedale, poliitiliselt ebakorrektsele teele, kuid juba nende nappide nopete varal näib olevat selge, et tulevikufilosoofia üle mõtiskledes ei saa vältida võimutahte temaatikat – Sooväli üritab küll järelsõnas seda teemat just vältida ja pisendada. Võimutahe ei lipsa raamatust sugugi läbi mitte üksnes oletamisi ja ühel korral (vt §-d 13, 18, 23, 36, 44, 186, 211, 259); muu hulgas näeme, et Nietzsche tõlgendab selgelt elu kõige üldisemal tasandil võimutahtena (§-d 258, 259). See kõik ei tähenda, et tuleb omaks võtta natsionaalsotsialistlik või mõni teine Nietzsche sotsiaalfilosoofia lihtsustav tõlgendus. Laiemalt saab teema üle mõtiskleda ka eesti keelde ümber pandud fragmentide varal.⁸

Tõlgendusvisand

Kui lugeda „Teispool head ja kurja“ sõna-sõnalt, autori võrdkaaluliste väidete kogumina, on kimbatus kiire tekkima. Alustagem kas või eelkirjeldatud tunnetusteoreetilisest lähtekohast: kui tõde väite-tegelikkuse vastavusena on võimatu ning tõemeelsusest tuleks üldse loobuda näivuse ja fiktsiooni kasuks, siis kuidas tuleks lugeda Nietzsche teisi mõttekäike – näiteks kritiseerib ta korduvalt sakslaste vaimuvaesust, mistõttu Saksamaa ja sakslased on seega tema meelest ometi olemas. Sellisel pedantlikul moel kritiseerib Nietzschet näiteks Simon Blackburn.⁹ Kriitikat võiks süvendada: siin-seal räägib Nietzsche tavalistele inimestele omasest ja vajalikust enesepettusest, kuna nad ei suuda taluda kogu tõde (§ 39) või tõde liiga vara omaks võtta (§ 59) – Nietzsche peab selle tõega üldjoontes silmas moraali- ja religioossete eelarvamuste paikapidamatust. Kui kindlaim ja püsivaim on meie jaoks üksnes selle maailma ekslikkus, milles usume end elavat (§ 34), siis kuidas saab olla kogu ajaloo ürgfaktiks elu võimutahtena (§ 259). Kui mina on üksnes oletus mõtleva miski seletamiseks (§ 17), alles mõtlemisega tehtav süntees (§ 54), siis kuidas põhjendada raamatus ülistatavat tulevikufilosoofide üllast otsusekindlust või selgitada Nietzsche enda kui kindla isiku, immoralisti ja vaba vaimu püsivust ajas?

Vastuolude pildumist võiks jätkata, kuid kui liikuda kiusliku norimise juurest hermeneutilise mõistmispüüdluse poole, on paslik eritleda Nietzsche mõtlemises – ka vaatlusaluse raamatu piires – erinevaid üldistuse tasandeid. Autor ise neid tasandeid ei eksplitseeri, kuid ütlemise toon erineb äratuntavalt.

1. Kõige üldisem tasand: perspektivism, fiktsionaalsus, näivuse paratamatus, tõest ja tõemeelsusest loobumine. Viiteid selles toonis tehtud avaldustele olen selleski kirjatöös juba piisavalt esitanud. See tasand värvib teatud määral horisondina kõike muud, mida Nietzsche lausub, välistab lausutule vahetu teadmiskindluse või objektiivse teadusliku staatuse omistamise. See aga ei tähenda lihtlabaselt, et kõik väited on võrdväärselt veenvad ning puudub igasugune alus midagi uskuda. Järgmistel tasanditel esitab Nietzsche mitmeid uskumusi, vaatlusalune tasand lisab neile portsjoni hüpoteetilisust, eksperimentaalsust, samuti dünaamikat – näivusemeres ei saa kõiksuse teooria kunagi valmis.

2. Nietzsche enda uskumuste (tõdede) tasand ehk elu võimutahtena. Alustame tunnetusteoreetilisest otsast: 43. fragmendis kirjeldatakse tulevikufilosoofide suhtumist tõesse, see suhtumine iseloomustab väga selgelt ka Nietzsche enda positsiooni. Katkendis öeldakse, et ka tulevikufilosoofid armastavad „tõde“, kuid loobuvad dogmatismist, nagu peaks tõde olema üks igaühe jaoks: „Minu otsustus on minu otsustus: ühel teisel ei ole selleks nii kergesti õigust“ (lk 57). Mitmel pool kõneleb Nietzsche vajadusest teha oma otsus, mida seejärel argumendid enam ei kõiguta (§ 107) – meenutagem ka kõike seda, mida kõneldi filosoofi erinevuse kohta teadlasest, tema elu ja iseloomu kaastoimest uskumustele. Meie põhjas on alati õpetamatus (§ 231), tegusid suunavad teadvustamatud asjaolud (§ 32). Pikemat uurimist väärib küsimus, mil määral on uuel filosoofil lubatud teiste ideid omaks võtta, kuid lühidalt öeldes oleks absurdne tõlgendada „minu tõde“ nõnda, justkui peaks igaühel olema täiesti originaalne uskumuste kogum. Esiteks pole keegi tabula rasa ning ka Nietzsche on analüüsinud hoolikalt oma mõjutusi, teiseks kasutab ta väga tihti ka meie-vormi: vabad vaimud, immoralistid jne. Kõige veenvam tundub tõlgendus, et uskumuste kogumid on üldjoontes rühmiti jaotatavad, kusjuures Nietzsche omistab oma uskumustele elitaarse oreooli – tema õpetus sobib tugevaimatele ja haruldastele.

Jõuame nüüd Nietzsche õpetuse positiivse sisuni, mis on vaatlusaluses teoses kõige tihedamalt esitatud 36. fragmendis „maailm kui võimutahe“.¹⁰ Sooväli pisendab järelsõnas selle fragmendi ja üldse võimutahte tähtsust, rõhutades, et sellele mõttekäigule on antud oletuse staatus. See on õige: 1. tasandist lähtudes pole ju meil lõppkokkuvõttes oletuste ebakindlust ületavaid teadmisi (ja on kahtlane, kuivõrd üldse „meidki“ mõttevoos on). Kuid sellele vaatamata, et ka võimutahe on üksnes interpretatsioon (ja seda parem, § 22), seisneb vaimujõud just selles, et ka lõplikele alustele lootmata midagi uskuda-väita. Mis tahes väidetest loobuvast mugavusskeptitsismist distantseerub Nietzsche kirglikult (§ 208).

Kuid mis on oletuste alus? Lähtudes tõdede personaalsusest, saame seda küsimust uurida Nietzsche näitel. Tulles tagasi 36. fragmendi juurde, näeme, et lõppjäreldustele eelneb rangest „meetodi moraalist“ lähtuv mõttekäik „mitte eeldada mingeid kausaalsusliike niikaua, kuni katse tulla toime ainult ühega pole viidud äärmuseni“ (lk 52). Sellest Ockhami habemenoana tuntud juhtmõttest lähtudes arutletakse, et on veenvam mõelda nii, et tahe toimib ainult tahtele ja mitte ainele, ning niipidi arutledes jõutakse lõppjärelduseni. Mõistagi ei tõesta see vinjett võimutahte hüpoteesi, kuid näitab, et mõiste marginaliseerimine Nietzsche mõtlemises on lubamatu. Siinkohal pole võimalik keskenduda küsimusele, miks üldse asetada tahte mõiste interpretatsioonis kesksele kohale. Lisaks Schopenhaueri mõjule võib siin apelleerida ka argisele elusolemise tungilisele aluskogemusele. Seejuures ei saa Nietzschet süüdistada usus tahtesse lihtsa ürgfenomenina: ta möönab tahte keerukust ja komplekssust (§ 19) nagu ka kausaalsuse konventsionaalsust inimlikus tunnetuses (§ 21).¹¹

Tabasime Nietzsche meetodi moraalilt – vahele jäid, immoralist! Hoolikal lugemisel näeme, et Nietzsche ei varja sugugi oma ja kujutletavate kaasvõitlejate eeldusi, oma „voorusi“, mis mõtlemist suunavad. Ka immoralistid on punutud kohuse tugevasse võrku (§ 226, kuigi nende kohus on seotud mõistagi muude asjadega kui karjainimestel); meie, vabad vaimud, ei saa lahti ausameelsusest (§ 227), mis avaldub just moraalieelarvamusteta umbusu ja kahtlemise kohustusena (§ 34) (mõeldagu praegustelegi poliitkorrektsuse püstitatud tabudele teaduses). Mitmel puhul kutsub Nietzsche üles uurima de facto kehtivaid või kehtinud moraalisüsteeme, selmet tegeleda vaid moraali aluste õigustamisega kaasajale sobivas toonis. Mõtlemist juhivad mitmed mõjurid, millest osa tuleneb iseloomust, kuid paljud on ka ajaloolis-kultuurilist päritolu.

3. Kultuurifilosoofia ja psühholoogia tasand. Ka kõnealuses teoses analüüsitakse suurel määral nii kaasaja kultuuri (Euroopa mastaabis ja regionaalselt), minevikusündmusi kui ka mõningaid nähtusi, mida Nietzsche peab läbi ajaloo avalduvateks invariantideks. Kõige sagedamini räägitakse seejuures ülla eliidi ja nn karjainimeste vastandusest, kindlasti pakub vürtsika lugemiselamuse Nietzsche arusaam mehe-naise „loomupärastest“ psühholoogilistest erinevustest ning erinevuste kadumise kahjulikkusest (vt eriti §-d 232–239). Tasub üle korrata, et Nietzsche polnud süsteemilooja-kabinetifilosoof, kindlasti mõjutasid tema kultuurikriitiku pilguga tehtud vaatlused ja kirjatööd ka siinses liigituses 2. tasandile paigutatud seisukohtade kujunemist. Kui teravapilgulised on Nietzsche tähelepanekud ja ennustused jõuetu Euroopa tuleviku kohta, selle hindamine ei nõua lugejalt mingit filosoofilist ettevalmistust. Ka ajaperspektiiv on piisav, et nendes küsimustes kaasa mõelda.

1 Friedrich Nietzsche, Beyond Good and Evil. Prelude of the Philosophy of the Future. Cambridge University Press, 2002.

2 Friedrich Nietzsche, Beyond Good and Evil. Prelude to a Philosophy of the Future. Richer Resourches Publication, 2009.

3 Leo Luks, Nietzshce moraalikriitilise hoiakuga seotud tõlgendusprobleemid.– Akadeemia 2016, nr 12, lk 2174–2198.

4 Friedrich Nietzsche, Tõest ja valest moraalivälises mõttes. – Akadeemia, 2007, nr 11, lk 2412–2442.

5 Friedrich Nietzsche, Moraali genealoogiast. Vaidluskiri. Varrak, 2015.

6 Friedrich Nietzsche, Antikristus. Kristluse needmine. Zeus, 2010.

7 Friedrich Nietzsche, Fragmente nihilismist. – Akadeemia 2004, nr 8, lk 1793–1832.

8 Friedrich Nietzsche, Fragmente võimu tahtest. Akadeemia 2014, nr 10, lk 1762–1795.

9 Simon Blackburn, Tõde. Teejuht neile, kes segaduses. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. Vt ptk 4.

10 Sellega ei väida ma, et võimutahte mõiste on piisav haaramaks kogu Nietzsche õpetust. Tema rõhuasetused ja juhtmõisted varieeruvad aja jooksul, näiteks võib Zarathustra perioodil esile tõsta hoopis sellesama igavese taastuleku mõiste, mida vaatlusaluses teoses enam ei mainita. Nietzsche mõtlemise dünaamika kohta on arvukalt sekundaarallikaid, kuid soovitada võib ka Nietzsche enesetõlgendust „Ecce homo“ (Vagabund, 1996).

11 Nende teemade kohta saab juurde lugeda: Friedrich Nietzsche, Katkendeid teostest. – Akadeemia 2011, nr 5, lk 88–902.