Kes teeks järele ja annaks võimaluse?

Margot Visnap

Etv  

Üks epohh Eesti ajakirjanduses sai läbi, kuulutasid meediakanalid pärast Urmas Oti lahkumist. Ikka peab keegi lahkuma, et nii põhjapaneva järelduseni jõuda. Tegelikult sai too epohh läbi ammuilma, valdav osa meie ajakirjandusest kroolib aastaid jõuliselt kaubandusliku meediatoote ajastus. Järelehüüded Urmas Otile mõjusid kui äraspidine luigelaul eesti ajakirjandusele, justkui oleksid ajakirjanikud (alateadlikult) hüvasti jätnud omaenese ideaalide-unistustega inimnäolisest ajakirjandusest (kui neid ideaale veel üldse kellelgi on?). Urmas Oti lahkumisest sai kaup, mida juba on mõõdetud klikkide rohkuse, vaatajaarvu, läbimüügieksemplaride rohkusega. Oti lahkumisjärgsel päeval pühendasid meie lehed talle rohkem kui paarkümmend lehekülge, aga ka järgmisteks päevadeks jätkus ainet, siis juba intriigimaigulist. Oti hiilgavaim triumf post mortem?

Paradoksaalselt tuli meelde Juhan Peegli lahkumine läinud aasta novembris: Õpetaja lahkumise puhul räägiti pateetiliselt inimlikult hoolivast, haritud ja mõistvast ajakirjandusest, mida Õpetaja õpetas, aga niipea kui viimane peotäis mulda visatud, jätkati samas vaimus. Ka nüüd käitus valdav osa meediast kui kahe näoga Janus: ülistas Oti näol professionaalset ajakirjandust ja  teise käega müüs seda sõnumit kui kasumiihas pudukaupmees.

Loomulikult oli Urmas Ott andekas, särav isiksus, võimas tegija telemaastikul, rühkides eesmärgi poole imetlusväärse sihikindluse, põhjalikkuse ja süvenemisega. Ja ta väärib tunnustust. Portreteeriva teleintervjuu žanris oli ta intensiivse, otsekohese, sisuliselt ette valmistunud küsijana teerajaja 80ndatel-90ndatel nii Eesti kui Vene telemaastikul. Toona teravalt ründava küsitlejana oli ta omas ajas heas mõttes provotseeriv, murdes nõukaaegseid tsensuuribarjääre nii Eestis, aga rohkemgi veel Venes. Ta süvenes oma intervjueeritavasse/vastasesse, mis sest, et vahel ei pruukinud Oti pealekäivad, avantüristlikud seisukohad ja vahelesegamised vastajale või vaatajale meeldida. Aga vaieldamatult oli Ott see, kes lõi tegelikult televisioonile uue žanri: pika-põhjaliku portree intervjuuvormis, avades teleekraanil nii Eestis kui Venes olulisi isiksusi (räägitakse poolest tuhandest intervjuust, vahest on neid rohkemgi).

Järelehüüetes rõhutatakse pidevalt tema julgust urgitseda intervjueeritavate eraelus ja rahakotis. Mõeldes eriti Oti viimastele intervjuudele sarjas „Happy Hour” Kanal 2-s, ei söandaks seda lähenemist enam üle kullata. Julge, osava ja tundliku intervjueerijana, juhtides kuulsad vastajad avameelselt vastuseid andma, sillutas Ott, vahest tahtmatult, teed kollasele meediale (mille suhtes ta ise ju ülimat arrogantsi üles näitas).

Aga eks surus  erakanali müügiideoloogia  (Kanal 2) isegi vankumatu Oti vastu seina: tulemuseks pooletunnised päevakajalised intervjuukesed, pikitud reklaamipausidega. Kommertslike meediakaupmeeste survel muutus ka Ott tundlikust portreteerijast meelelahutajaks, meediatooteks. Tema lahjemad intervjuud Kanal 2-s meenutasid juba omaaegsete tippintervjuude  loputusvett: pealiskaudsed, lahmivad, pigem kuulujuttudel kui allikakriitikal põhinevad etteasted. „Happy Hour’i” intervjuudes kordusid üha enam mantrana Oti ingliskeelsed väljendid (lahjenev kaubamärk), rääkimata eestikeelsetest enesekordustest. Kahju küll, aga tegelikult sai Urmas Otist Kanal 2 sarjas (2003–2006) ajakirjanikust reporter. Seega oli Urmas Oti revolutsiooniline epohh ajakirjanduses läbi saanud ammu enne äsjaseid järelhüüdeid.

Ometigi tegi Urmas Ott teleajalugu. Alustas justkui tagasihoidlikult Aktuaalse Kaamera diktorina (kuigi ka diktoriamet oli nõukaajal peaaegu et karjääri tipp), sai esimesed intervjueerimisristsed saatejuhina siivsas meelelahutussaates „Estraaditähestik” (1981–83), mõne aasta pärast järgnes „Teletutvus” (1986–1993), mis lennutasid Oti juba Nõukogude Liidu ekraanile ja avarustesse. Teleajaloo kontekstis huvitav aspekt, et senini ongi saladuseks jäänud, kuidas või kes Oti Kesktelevisiooni vägagi suletud, kiivalt oma positsioone hoidvasse kanalisse üldse „lennutas”? Aga võitis ta nii Eesti kui NL televaatajate südamed, rääkimata intervjueeritavatest (levis ju Venemaa kuulsuste seas nali, et kui sa pole olnud Oti saates, pole mõtet presidendivalimistel kandideerimisele isegi mõeldagi).

Arusaamatu, et Urmas Oti taset pole Eesti telekanalites keegi suutnud ületada. Kuigi ajad, võimalused arenemiseks on praegu justkui paremad kui nõukaajal. Otile pole senises teleilmas intervjueerijana vastast, praeguste küsitlejate puhul on tegu pigem poliitikute-äritegelaste ees lalisejate või sisutute vehklejatega. Järelehüüetes kõlas korduvalt: „Otile pole mantlipärijat!”  Miks, üritaks naiivselt küsida? Kuigi vastus on ju teada. Milline telekanal eraldaks täna, A.D. 2008, tund aega kord nädalas (ilma reklaamipausideta!) intervjuusaatele – kui võimekas teletegija oleks isegi olemas. Ehk siis looks võimaluse ühele tegijale, nagu sai Urmas Ott oma „Carte Blanche’i” ETVs, kus talle anti teha saade, mis vaieldamatult Oti annet koolitas. Kahtlen, et täna poleks selleks suuteline isegi mitte ETV, kes joondub (erakanalitest rääkimata) pigem lühikeste meelelahutuslike klipisaadete rajajoonele: „Paar”, „Teletaip”, „Erisaade”, paraku ka „OP!”, „Vabariigi kodanikud”… Kahetsusväärselt liigub sama, meelelahutuslikku  rada ka „Tähelaev” (mis originaalne pealkiri  à la  „tähed, superstaarid, megastaarid!”), kuigi see on vahest kõige süvitsi minev portreesaade tänases telemeedias. Või peaks Oti mantlipärijad sündima formaatidest, hmmm, „Värske Ekspress”, „Tõehetk”, „Tähed nende ja teistega”…

Olgem ausad: meie telekanalid (ajakirjandusväljaannetest rääkimata) ei vaja mingit Urmas Otti, ei loo tingimusi tema mantlipärija sünniks (imetlusväärne, et Kuku raadio pole loobunud oma pühapäevasest kahetunnisest intervjuusarjast „Kukul külas”, mis sest, et saadete tase kõigub). Kes ajahädas ja rahahimus meediakanalitest viitsiks täna jännata portreesaate-intervjuuga? Kuigi see pole ju kallis lõbu – „rääkivad pead stuudios” ei maksa ju suurt midagi. Oti honorarisummad ületasid ilmselt juba toona praeguse keskmise palga põhise riigikogulase sissetuleku. Ent üks „Carte Blanche” tuleks täna kätte tunduvalt odavamalt kui tähed või tõehetk. Aga eks see jutt ole nagu peaga vastu müüri jooksmine (kui juba ajakirjanikke ja ajakirjandusväljaandeid koolitanud Tiit Hennoste ennast nii tunneb, vt  Sirp 17. X, „Willkommen to kabaree! 14. oktoobril 2008”).

Urmas Ott oma põhjalikkusega jääb meenutama professionaalset ajakirjandust. Kas keegi nägi kunagi teda telepildis rapsimas paberitega, millel kirjas küsimused? Ei iial. Ott valmistas oma intervjuud ette (kuuldavasti kodus harjutades) kui ainukordse esietenduse. Võib-olla innustas tema eneseteostust ekraanil asjaolu, et lavakunstikateedris Kaarin Raidi kursusel sai ta õppida vaid ühe aasta (1974–1975). Oma näitlejaambitsioonid realiseeris Ott teleekraanil esietendusena – olles nii teksti autor, näitleja kui lavastaja.  Kes teeks järele ja annaks võimaluse?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming