Kesisus ja mitmekesisus

Homme algab Eesti Vabariigis presidendikampaania. Esimesena ja seni ainsana annab Siim Kallas rahvusooperi Estonia kammersaalis teada oma soovist presidendiks saada.

Presidendi valimiseni ei ole jäänud enam liiga palju aeg, kuid seni on oma huvist Eesti presidendiks saada teada andnute read hõredad. Tekib tahtmine huigata: „Auuu, kandidaadid, tulge kapist välja!“ Ajakirjanduses on küll arutatud mitmete võimalike kandidaatide üle, eelkõige on nimetatud välisminister Marina Kaljuranda, aga teisigi, ei ole nood oma kandideerimisest teada andnud või on seda isegi eitanud.

Üsna kummaline on ka valitseva reformierakonna seisukoht, et ametlik otsus presidendikandidaadi kohta tehakse alles suve lõpus, otse enne esimest presidendivalimiste vooru 29. augustil riigikogus.

Kuna presidendi institutsiooni (kas pelgalt põhiseaduse valvur?) ja presidendi ühiskondliku rolli ning rahvusvahelise mõjukuse määra üle võiks ja peaks seoses uue presidendi ametisseastumisega avaliku debati pidama, võiks kandidaadid, kel on lootust koguda vajalik toetus elik 21 häält oma kandidatuuri riigikogus ülesseadmiseks neli-viis kuud enne valimisi avalikkusele teada olla.

Kui Marju Lauristini parafraseerida, ei ole poliitikute puhul aktsepteeritav, et poliitikas nähakse midagi ühiskonnast lahus seisvat ja arvatakse, et avalikkusele polegi enne viimset minutit tarvis öelda, millist kandidaati toetatakse.

Eesti presidendivalimised on nagunii muu maailmaga võrreldes väga hillitsetud. Kui mõni kontsert ja paar teledebatti välja arvata, ei olegi midagi oodata. Tore oleks, kui mõni kandidaat seekord millegi vaimukaga üllataks.

Kuidagi ei tahaks, et Eestist kujunebki vaimse kliima poolest keeldude ja käskude riik, kus valitsejad ei saa kuidagi rahul olla rahvaga, kes neile on valitseda antud ning keda nagu lapsi noomides korrale tuleb kutsuda ja lausa häbeneda. (Õnneks ei läinud riigikogus läbi katse põlistada rahva kui taaspügatava siili staatus, sest trahviühiku kahekordistamise eelnõu ei läinud läbi koalitsiooni usule vaatamata, et 51 häält on koos.)

Sel nädalal tähistati mitmekesisuse päeva, seega on sobilik presidendi institutsiooni puhulgi mitmekesisuse üle mõtteid mõlgutada. Kindlasti võib üksikisikki mitmekesisusega silma paista, kuid ajaloolisele ebavõrdsusele mõeldes (kord saab presidendi esimene ja kord teine Eesti) võiks mõelda mitmekesisemalt.

Miks mitte sedakorda kaks presidenti valida? Anda uuem vorm Lennart Mere kuulsale ütlusele ja öelda edaspidi: „Eestile on kombeks kaks presidenti korraga!“.

Ning kuna sellesse nädalasse langes ka võrdse palga päev, sest just 13. aprilliks teenisid naised välja meeste möödunud aasta palga, siis võiks mõelda veelgi mitmekesisemalt, kas ei võiks ehk tulevikus Eesti presidendi töötasu üldist palgalõhet vähendada.