Keskkonna põhjakiht?

Aet Annist

Iseenda ning kodus ootavate tibude toitmiseks on Vaikset ookeani pidi kurseerivad majesteetlike tiibadega albatrossid 50 miljonit aastat noppinud osa oma toidust ookeani pinnal hõljuva kraami hulgast. Nad on eksisteerinud kogu selle aja ülirasketes tingimustes ja ellu jäänud. Ent korraga seisavad nad silmitsi ühe neist sada korda lühema elueaga liigiga, kelle tegevus viimaste aastakümnete jooksul on ohtu seadnud nii nende endi kui suurema osa ülejäänud elusolendite edasise püsimise.

Lainetel hulpiv osutub üha sagedamini kas õngepüügilaevade konksuks, mille allaneelamise järel lind piinarikkalt hukkub, või hoopis plastikuks, mille lind pahaaimamatult alla neelab. Seedumatu kraam täidab mao, mistõttu ei saa enam normaalselt toituda ei vanalind ega tema poeg. Paljudelt saartelt, kus puudub inimasustus, aga kus pesitsevad albatrossid, võib leida kõige kirevama paleti plastesemeid. Need on sinna jõudnud hoolitsevate vanemate abiga, kes on leitu toidu pähe poja noka vahele oksendanud. Võimetu normaalselt kasvama ja arenema, sureb poeg ja peatselt lebab saarel kimbukese luude ja sulgede vahel järjekordne tulipunane välgumihkel või lelu üllatusmunast, kuigi suitsetajad ja lapsed on saarest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Plastikut on leitud ligi 98% surnud noorlindude maost.

Muidugi ei keelustata plastmassi selle tõttu, et see albatrossidele halba teeb; ka õngepüügilaevade albatrossikindlaks muutmine peab saama seaduse jõu, enne kui kaptenid hakkavad lindude päästmiseks kasutama lihtsaid, kuid veidi tahtmist nõudvaid lahendusi. Inimese isiklik toimetulek ja majanduse areng on ju määratult olulisemad. Kui loodus inimese teele ette jääb, tuleb taanduda esimesel. Albatrosside saagaga sarnanevaid lugusid on lõputult, sageli saab loodus seal tüütu probleemi stigma külge. Isiklikku käitumist muudavad vähesed, olgu siis viitsimatusest või võimetusest oma panust määravana näha. Üksikuid närib tunne, et nad on asja eest kaasvastutavad, mõnedest saavad looduskaitsjad. Nendeta poleks loodusel tänapäevases inimmaailmas justkui sõnaõigust.

Oma olemuselt sarnanevad need kaks loodusesse suhtumist parem- ja vasakpoliitilise suunaga ühiskondlikus diskursuses. Paremdiskursuses oleks näiteks albatross justkui mingi meie ellu mitte puutuv olend, saamatu rataste vahele jäänu, kel tuleb ise end süüdistada, et ta paremini ei kohane. Lugudes, mis kõnelevad kormoranide või hüljeste ja kalurite vastasseisust, on looduse esindajaid kujutatud laiskade või ahnetena, nagu inimühiskonnas kujutatakse näiteks migrante, kes meie vaevanägemisest hõlptulu üritavad lõigata. Hülged näiteks lõhkuvat mõrdu, kust on “kerge kõhutäit saada” (PM 16. VI). See oleks nagu mingi inimese kehtestatud seaduse, mille järgi loodusel pole mingeid arvestatavaid õigusi, jäme rikkumine: keskkond sarnaneb ühiskonna põhjakihiga, mille eksisteerimine on paratamatu, ehk isegi vajalik ülejäänud ühiskonna toimimiseks, mida aga võib hoolimatult ja tagajärgedeta orjastada – või ignoreerida – hoidmaks edukate elustiili alal. Olgugi et vastupidine suhtumine – pingutused loodust kaitsta ja säilitada – on väärt sügavat respekti, pole seegi päris probleemivaba. Väetikesi või migrante toetav ilmavaade kipub hooldatavate suhtes ikkagi veidi üleolevaks jääma.

Mil muul viisil siis keskkonda kohelda? Ühiskonnis, mis nii vältimatult majanduse vankri ette pole rakendatud kui lääne kapitalism, ei peeta inimest ei looduse krooniks ega patrooniks. Näiteks Gola metsas elavate mendede silmis on just loodus isand, kelle alamateks on inimesed. See isand rahuldab oma sõltlaste vajadusi, toidab ja katab neid – ja sõltlastel pole mingit voli isanda üle, ainult aukartus. Kui tekib olukord, kus sõltlasi on saanud liiga palju või nende vajadused on läinud liiga suureks, tõmbuvad nad eemale ja otsivad võimalusi oma nälja ja janu kustutamiseks kusagil mujal, või pakuvad rituaalseid ohvreid, et isanda meelt lahkemaks muuta.

Meie valmisolek tajuda adekvaatselt oma osa olgu keskkonna või ühiskonna tervikseisundis või selle üksikute esindajate olukorras on uskumatult alaarenenud ja sellisena äärmiselt ohtlik. Veendumus, et ühelt poolt plastikut tootva ja teisalt kaastundliku liigina oleme kuidagi üle kõigest ümbritsevast, on meid pimestanud sedavõrd, et me ei näe end enam kui sõltlast, kübet, kelle voli ja vägi nii valitseda kui kaitsta on märksa mannetum, kui me endale ette kujutame, ja kelle suutlikkus sama pikalt elus püsida kui täna meie poolt hävitatavad liigid on väga kahtlane.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht