Keskkonnafilosoofia ja loodusmõte Balti kultuuriruumis

Jaan Undusk

Sissejuhatuseks 27.–29. septembrini Tartus toimuvale neljandale rahvusvahelisele baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionile. J. G. Granö fotod Kesk-Aasiast aastatest 1902–1916, näitus Eesti Rahva Muuseumis, 2007.

Eesti on ilmselt üks neid maid, kus puu maharaiumine võib põhjustada suuremat avalikku nördimust kui inimkätega püstitatud hoone lõhkumine. Mitmesuguste pühaloolisse või mütopoeetilisse pärimusse hõivatud loodusobjektide hulk on Eestis tänaseni suur. Rahvajuttude põhjal on oluline osa Eesti maastikest olnud Kalevipoja ja teiste hiidvägilaste tegutsemisväli, Jakob von Uexkülli keeli – nende Wirkraum, ja õieti osalt vägilaste endi kujundatud (“sängid”, “künnivaod”, “kivid”, “jalajäljed” jne). Seda pärimusterikkust ei seleta ainuüksi ajalooliselt tugeva talupojakultuuri loomulik looduslähedus. Puu või kivi pühakspidamine eeldab ühtekuuluvustunde kõrval ka sakraalse distantsi olemasolu. Püha objekt kuulub alati mingis mõttes esmasesse, eelnevasse ja tähtsamasse olemisse kui teda kummardav inimene. Niisiis on suhtumist loodusse kujundanud ka tugev (loodus)usundlik aspekt, mis kultuuri ilmalikustudes teiseneb üha enam keskkonnafilosoofiliseks mõtlemiseks. Siin võib näha seoseid Eesti looduskaitseliikumisega, mis oli XX sajandil tugev just imperiaalse “looduse alistamise” perioodil.

Ent Balti loodusmõte ei piirdu üksnes eestlastest või lätlastest põliselanikega. Neidsamu animistlikke jooni, mida eestlaste usundis on rõhutanud eelkõige folklorist Oskar Loorits (1900–1961), inimest ümbritseva keskkonna hingestamist, selle märkide, sümbolite ja eetiliste tabude alla panemist – sedasama kohtame ka baltisaksa mõisamiljöös. Filosoof krahv Hermann Keyserling (1880–1946) kirjutab oma mälestustes, et inimestest lähedasemad olid talle lapsepõlves ümbruskonna metsloomad ja et igaüht oma kodumetsa tuhandetest puudest tundis ta otsekui omaette isiksust. Selle elementaarse hingedeilmaga seostab ta nii baltisakslaste kui ka eestlaste seas tugeva esivanemate kultuse. Näeme, kui iseenesestmõistetavalt ühinevad seda tüüpi maailmapildis loodus- ja ajalootaju. Korduvalt tuleb Keyserling oma loomingus tagasi veendumuse juurde, et kultuur kui tervik saab tekkida ainult vaimse algatuse ja teatava loodusliku keskkonna ühismõjul, on oma loomult niisiis alati mingit tüüpi paigateadvus.

Baltikumi inimese loodustaju on teravdanud fenoloogiline aspekt, aastaaegade vaheldumisest tulenev looduse pidev muutumine. Vähe on maailmas piirkondi, kus kõik neli aastaaega oleksid nii selge iseloomu ja nii väljakujunenud sotsiaalkultuurilise omamütoloogiaga kui siin. Aastaringselt vahelduv ilmastik, kesksuve lõppematu päev ja talvine pilkaspimedus nõuavad inimese lakkamatut kohanemist välistingimustega, looduse pidevat jälgimist. Looduslikud rütmid on seetõttu tugevasti juurdunud inimlikesse elurütmidesse, sõltumata sellest, kas elatakse maal või linnas. Baltikumi ainsas suurlinnas Riias sündinud kirjanik Werner Bergengruen (1892–1964) kirjutab: “Oma olemuselt olen ma agraarne inimene, nii nagu mu kaasmaalased linnadeski olid olemuselt agraarsed. Ma ei suuda elada väljaspool aastaaegade looduslikke rütme”. Tuntuima balti aadlikirjaniku, Eduard von Keyserlingi (1855–1918) kohta on öeldud: “Keyserlingi inimestes on midagi puu- või lillelaadset. Nad on oma pinnasest hingeliselt sõltuvad. Suvine leitsak ja talvine lumi saavad neile saatuseks”.

Seda ühist “fenoloogilist fenomenoloogiat” peegeldab oluline osa eesti, läti ja baltisaksa ilukirjandust. See ei too enamasti kaasa avaraid loodusmaalinguid, pigem armastatakse nappi antropomorfset joont. Tähtis on looduse märgiline kohalolu inimtegevuses, elu korraldamine loodusest leitavate märkide järgi. Üksik koduhoidja kask õuenurgas, mets, mille taga kohiseb unistuste meri või helendab saladust peitev järv, mesilase ja ritsika sügavalt sümboolsed hääled – see on Balti kultuurimälu sageli konventsionaalne, aga alati inimlikust osavõtust kõnelev loodus. Sel puudub üleinimlik mastaap, temas pole midagi kolossaalset, ei erilist kõrgust, sügavust, avarust, kaugust ega ilu, mis paneks proovile inimliku vastupanuvõime. Tema mõõt on inimese mõõt. Kes sellest aru saab, see hakkab seda loodust armastama.

XIX sajandi suurim baltisaksa päritolu teadlane Karl Ernst von Baer (1792–1876), arengubioloogia rajaja ning jõgede parem- ja vasemkalda asümmeetria avastaja, oli ühtlasi subjektiivse ajamõiste esimesi kuulutajaid. Baer võttis kasutusele sõna Zielstrebigkeit (’sihipüüdlikkus, sihipärasus’), millega ta väljendas igas elusorganismis toimivat aktiivset vormitungi, tema teleoloogilist, seesmise sihipärasusega kulgevat arengut talle eraldatud – alati piiratud – ajas. Ühes sellega astus Balti vaimurüütel vastu Charles Darwini arenguteooria nii-öelda kodanlik-kapitalistlikule, vaba turu stiihiat soosivale vaimule, kus põhimõisteiks said looduslik valik ja olelusvõitlus. Darwini jaoks määrasid arengu ära organismi suhted väliskeskkonnaga, lõppkokkuvõttes – liikidevaheline võimuvõitlus. Baer, osalt Darwini eelkäija, osalt tema tunnustaja, kes tolle pärilikkuse- ja kohandumiseidees nägi omaenda ‘sihipärasuse’ salakaubana sissetoomist, ei suutnud kokkuvõttes leppida inglase materiaalset juhuslikkust pühitseva mõttelaadiga. Baer asetas iga olendi seletamatu ja vääramatu eluplaani tolle salajasse sisimasse. Ei, meestel ei kasva habe mitte seetõttu, et naised eelistasid põlvkondade kaupa karvaseid isaseid, ning naised pole näost karvutud mitte seetõttu, et meestele meeldisid rohkem siledad näolapid – kuulge, see on ju naeruväärne, väitis Piibe mõisahärra. “Looduse lugu on lugu vaimu üha edenevast võidust mateeria üle”. Ühe või teise kogukonna erootilistel eelistustel on selles mängida vaid väga kõrvaline roll.

Mitte-aadlikust ja mitte-maamehest kultuurifilosoof, Tartus sündinud Victor Hehn (1813–1890), XIX sajandi suurimaid saksakeelseid esseiste, oli läbinisti linnalik raamatuinimene, esteet ja stilist. Ent ka tema ligi 800-leheküljelise peateose pealkiri on ”Kultuurtaimede ja koduloomade levik Aasiast Kreekasse ja Itaaliasse ning mujale Euroopasse” (1870). Niisiis tegeles isegi see elevandiluust tornis istuv Balti literaat, seejuures hegeliaan, mitte riigisaksa vaimufilosoofia, vaid loodusega – viljapuude ja koduloomade kultuurilooga!

Mõtlejana on teenimatult unustusse langenud Wilhelm Ostwald (1853–1932), füüsikalise keemia rajaja ning ainus Baltikumist pärit nobelist (1909). Seda baltisaksa õpetlase kohta ebatüüpiliselt madala sünnipäraga meest – Ostwald oli Riia püttsepa poeg – peeti XX sajandi algul natuurfilosoofia taaselustajaks Euroopa kultuuriloos. Ta arendas välja totaalse energetismi teooria: kõik looduses ja kultuuris toimuv, vaimuelu kaasa arvatud, on kirjeldatav energeetiliste ülekannetena. See mõtteviis meenutas natuke moodsat väljalaset animistlikust (hingedeusku) maailmapildist, kus kogu elu põhines hingeenergia ülekannetel kehade vahel. Igatahes laskis suurlinlik ja sotsiaalne Ostwald käiku hoopis teistsuguse mõttemustri, kui seda tema eel ja järel tegid iseteadlikud mõisahärrad Baer ja Uexküll. Viimaste jaoks oli tähtsaim loodusnähtuste seesmine individuaalne aktiivsus, mis ei olnud põhimõtteliselt üle kantav väljastpoolt. Ostwald seevastu uskus ainsasse ja universaalselt ülekantavasse jõudu, mida ta nimetas energiaks ehk tööks. Tema jaoks polnud olemas mingit organismide omaenergiat, mida Baer oli nimetanud sihipüüdlikkuseks ja mis Uexkülli juures kutsus esile isikupäraseid omailmu (Umwelt). Ostwald ei tunnistanud individuaalset vormitungi – kõik on vaid transformatsioon, ühe energiavormi ülekanne teiseks. Kogu elu üle valitseb energia jäävuse seadus ning sellest tuleneb säästliku jõukasutuse ehk ökonoomiaprintsiip: võimalikult väikese jõukuluga võimalikult palju korda saata. See on kõigile ühine individuaalsuse ja edukuse alus. Ostwald oligi omapärane edukuse apostel Balti filosoofide seas, teda huvitas pigem saavutus kui siht. Energetism mõjub kord kui ürgne mütoloogia, kord kui moodne tõusikufilosoofia.

Tähtsamad baltisaksa mõtlejad olid tihti loodusteadlased. Ent interdistsiplinaarsete isiksuste kõrval tegutses ka mainimisväärne hulk kitsamaid erialateadlasi, kes uurisid oma Balti lähikeskkonda mitmest vaatenurgast. Baltisaksa maateaduse kokkuvõtteks võib nimetada 1911. aastal Riias Karl Reinhold Kupfferi (1872–1935) toimetamisel ilmunud koguteost “Baltische Landeskunde”, milles lisaks füüsilisele geograafiale, geoloogiale, klimatoloogiale ning floorale ja faunale antakse ülevaade ka Baltikumi ajaloolisest ja poliitilisest geograafiast. Kupfferi osalusel asutas Riia Looduseuurijate Selts 1910. aastal Vaika saartele linnukaitseala, mis tähistab looduskaitse algust Eestis. Sellessamas ideevoos jõuti 1971. aastal tollase Nõukogude Liidu esimese, Lahemaa rahvuspargi rajamiseni; nime piirkonnale oli juba pool sajandit varem andnud Johannes Gabriel Granö. Täna on Eestis 5 rahvusparki ning kaitstavad maismaa-alad moodustavad kokku üle 10 protsendi territooriumist.

XX sajandil on lähtunud maailma mõtestamisel tihti märgi mõistest ning kultuurist kui märgisüsteemide mängualast. Selles ümbruses kujunes olulisimaks biosemiootika ühe rajaja Jakob von Uexkülli (1864–1944) panus. Uexkülli Umwelt ehk omailm võlgneb oma sünni neile XIX-XX sajandi vahetusel valitsusele pääsenud mõttevooludele (Ernst Mach, Albert Einstein jt), mis lammutasid aja ja ruumi kui inimliku kogemuse eelsed konstandid ning hoogustasid subjektiivsete aegruumide konstrueerimist. Ruumikogemuse sidumine ajalise kestusega muutis edaspidi subjektiivseteks kõik looduslikud ja kultuurilised ruumid. Nii oli ka Baerilt laenatud mõiste Zielstrebigkeit kui elusorganismi seesmine ajavektor algselt see, millega Uexküll asus ühtsena paistvas looduses eristama erinevaid omailmu. Baeri sihipärasuse printsiip osutus Uexkülli omailmade-idees möödapääsmatuks. Me ei haara oma meeltega mitte kogu maailma, vaid valime sellest välja asju, mis meile meie ajaliselt piiratud elus tunduvad funktsionaalselt tähtsad. Valikuprintsiibiks selles piiratud ajas on iga organismi seesmine sihi- või plaanipärasus. Aeg – igale elusorganismile erinevalt jagatav aeg – loob niisiis subjektiivsust ja lagundab suure objektiivse maailma väikesteks omailmadeks. Võib näha, kui lähedased on oma mõttelaadilt kaks suurt baltimaist loodusteooriat.

Teiselt poolt tohiks kõiges Uexkülli kirjutatus aimata midagi väga baltilikku – suurmaaomaniku rõõmu oma maavaldusi mõisatrepilt üle vaadates. Inimese kodupaik (Heimat) on vabas looduses horisondiga piiratud ala, mis on harva kaugemal kui kuus tundi käimist, kirjutab ta ühes varasemas töös, jätkates: selle kõnnib ta edasi-tagasi ühe päevaga maha, ilma et peaks naabri poole ööseks jääma. Minu maailm on minu mõis! Uexkülli järgi ei ela me mitte teiste ettemärgistatud keskkonnas, vaid isiklikes omailmades, mille oleme ise oma meeltest, tahtmistest ja kalduvustest tulenevalt kokku pannud. Mingis mõttes on Umweltlehre, omailmaõpetus, Balti mõisaelust tulenev teoreetiline üldistus. Ja veel: mõisahärra kõrval seisab ikka tema truu sõber koer. Uexkülli uuenduslik vaade maailmale saab alguse keskkonna märkamisest ja märgistamisest otsekui looma meelte kaudu, selles on oma taju- ja tegutsemisala aktiivset tähistamistarvet. ”Kuidas paistaks teile maailm, komtess, kui oletada, et oleksite sündinud taksina?” See oli üks esimesi kavalaid küsimusi, mille Uexküll esitas oma tulevasele naisele. Baltlasliku eluhoiaku tugevuseks on alati olnud seotus taime- ja loomariigiga. Pole ime, et üks armastatumaid saksa loomakirjanikke on Riia lähedal mõisas üles kasvanud Manfred Kyber (1880–1933), kellest sai 1920. aastail juhtiv loomakaitseaktivist kogu maailmas. Ent siit tulenevad ka nõrkused ja filosoofiline kriitika: inimene kui vaimne olevus, väitis juba 1920. aastail filosoof Max Scheler, on erinevalt muust elusloodusest maailmale avatud olend, see tähendab, tal ei ole mingit maailmast kitsamat omailma, ta on olemuslikult umweltfrei. Siiski rääkis ka juba Uexküll inimesest kui olendist, kel võib olla mitmeid omailmu.

Sedasama märgistamislusti, mida õhkub Uexkülli teostest, on globaalses mõõtkavas juba ammu kehastanud Eesti pinnalt võrsunud kuulsad maadeavastajad (A. J. von Krusen­stern, F. G. von Bellingshausen, O. von Kotzebue, A. Th. von Middendorff jt), kes on laias ilmas nime andnud paljudele geograafilistele paikadele. See on mingis mõttes Balti omailma ekspansioon ülemaailmsesse ruumi.

Maadeavastamisrõõm ei kadunud päriselt veel ka XX sajandil. Seda kandis endas näiteks – aga nüüd juba peamiselt fotograafina – Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes just Eestis töötas välja oma maastikuteaduse alused. Granö lähenemisel loodusele, kus alustrajav on inimlike meeltega tajutav mulje, maastik kui tajukeskkond, ei puudunud oluline sarnasus Uexkülli vaateviisiga; tema koostas ka Eesti maastike esimese tüpoloogia.

Granö püstitas teesi uue teadusharu, antropoökoloogia vajalikkusest, ning seda ideed asus teostama tema õpilane Edgar Kant (1902–1978). Kanti rikkalikust pärandist on huvitavaim just keskkonna ja inimtegevuse vastastikuste mõjusuhete vaatlus, mille ta arendab välja ka võrdlevaks linnauurimuseks – esimeseks selliseks Eesti pinnal. Kant on rahvusvaheliselt tuntuselt üks kõige kaugemale jõudnud Eesti sotsiaalteadlasi, tehes endale eluajal nime nii Prantsusmaal kui ka Rootsis.

Teisele maailmasõjale järgnenud okupatsiooniaastail oli loodusmõte Eestis seotud rahvusliku ideoloogia ja poliitilise vastupanuga. Loodust kaitsta tähendas ühtlasi hoida selle muutumist imperiaalseks tööstus- ja militaarmaastikuks. Iseloomulik, et üldrahvaliku vabadusliikumise esimeseks koondajaks sai 1987. aasta kevade nn fosforiidisõda, mis oli suunatud uute kaevanduste rajamise vastu Kirde-Eestis. Mitmetest loodusmõtlejatest tuleks esile tõsta looduskaitse esiaktivisti Jaan Eilartit (1933–2006), kelle raamat “Inimene, ökosüsteem ja kultuur” (1976) oli üldistavamaid uurimuslikke üleskutseid omas vallas.

Ideoloogiliselt sama tähtis oli emakeele hoidmine ning nii mõnigi kord sulasid loodus- ja keelekaitse okupeeritud Eestis kokku üheks vastupanudiskursiks. Kuid sellelgi olid sügavamad juured rahvuslikus ajaloos. Eesti luule kõige kuulsam emakeelemanifest on Kristian Jaak Petersoni (1801–1822) ood “Kuu”, kus eesti keele transtsendentaalne ülevus saavutatakse tema ühitamises kogu nähtava looduspildiga. Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850) saksa keeles kirjutatud muistendeile, mis said – tüüpilise Balti paradoksina – eesti rahvuskirjanduse alusvaraks, on iseloomulik keele ja looduse maagilise ühtsuse rõhutamine. Faehlmann oli arstina ka Eesti linna ökoloogilise kirjelduse alusepanijaid, Peterson aga kirjutas häälikute geograafilis-klimaatilisest determineeritusest, mis oli XVIII sajandil populaarne teema. Sedasama teemat heiastab üks eesti iseäralikumaid mõtlejaid, universaalse haardega teoloog ja luuletaja Uku Masing (1909–1985), kelle mahult hõlmamatus loomingus seostuvad loodus ja keelefilosoofia sajal erineval moel.

Maismaa kõrval ei tohiks unustada ka mereideoloogiat. Eesti avatus merele oli kujunenud vabaduse sümboliks juba Vene tsaaririigi koosseisus, seda enam, et mere taga elasid hõimuvelled soomlased – tsaaririigi ainuke enam-vähem vaba rahvas. Üks eesti kirjanduse kõige nägelikumaid looduse kujutajaid oli Friedebert Tuglas (1886–1971), kes oma noorpõlvepoeemiga “Meri” (1908) lõi krestomaatilise vaba mere sümboli. 1970. aastail sidus eestlaste muistse ajaloo meresõidu ja merekultusega kõige jõulisemalt hilisem Eesti Vabariigi president Lennart Meri (1929–2006).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming