Kidu keset õitsemist

Valle-Sten Maiste

Repertuaariteatrile on iseseisvuse taastamise järgsel ajal nii mõndagi ette heita olnud. On väidetud, et teater pole innovatiivne ning on näiteks filmi ja kujutava kunstiga, aga ka kirjandusega võrreldes moodsatele rahvusvahelistele suundumustele vähe avatud. Paradoksaalselt säilisid just teatris aga varakapitalismi kõige armutumatel aastatel, mil mõnegi kunstiliigi eluküünal peaaegu kustus, kadestamisväärselt lopsakad kasvuhoonetingimused. Tuska tegi, et teistega võrreldes avaramatele võimalustele vaatamata suhtuti teatriinstitutsiooni sees sisulistesse ja eriti vormilistesse uuendustesse leigelt, et mitte öelda vaenulikult.

Kuid just status quo külge klammerdumine võimaldas ühel meie kultuurielu olulisel osal suuremate kaduteta säilida. Täna tuleb nii mõneski mõttes tunnistada, et kunstialade seas naudib just teater märkimisväärset õitsenguaega. Kuigi käibemaksu alalaekumises väljenduv rahva tarbimispeo koomaletõmbumine on kogu riigielu kohale toomas tumedamaid pilvi, on teatrisaalid jätkuvalt välja müüdud. Linnateatri kõrval on ka paljude teiste teatrite piletist saanud tõeline defitsiit. Ja ei saa öelda, et saalid on täis saadud odavate populistlike palaganide hinnaga.

Pole kahtlust, et tänase eesti teatri kõige tugevam osa on avangard. Seda tunnistasid No99, Von Krahli ja Mart Kolditsa „Proffeti” hindamisega hiljaaegu nii rahvusvaheline draamafestivali žürii kui kodumaised aastapreemiad ja Teater. Muusika. Kino ankeet. Urmas Paeti kultuuriministriks oleku ajal läbi viidud samm, kus kõige populistlikum teater, s.o Vanalinnastuudio suunati dotatsioonita meelelahutusturule ja asemele loodi avangardsete pürgimustega võimekas trupp, on loonud olukorra, kus avangardi osakaal teatriinstitutsioonis on ka kvantitatiivselt suurem kui eales varem. Usutavasti jõuavad värsked ideed teatri vahendusel laiemate huviliste ringini kui üksikute kujutava kunsti või kirjanduse taiestena. Tugeva avangardiga teatri olemasolust võidab kogu kultuur. Repertuaari tõsinemist on märgata ka mujal. Draamateatri tänavuste uuslavastuste seas odavad suuresaalikomöödiad näiteks puuduvad.

Ometi on juhtunud midagi täiesti ootamatut ja kahetsusväärset. Teatriinstitutsioon on lasknud olematusse haihtuda komponendil, mis veel mitte väga ammu oli teatri olemuslikuks tuumaks. Teatripildist on kadunud tugev, raske ja sügav psühholoogiline draama. Veel kümme aasta taguses Vanemuises oli kolm vaatust tõsist kontseptuaalselt läbi mõtestatud kultuuripärandit norm ja reegel. Sisuliselt kandev osa repertuaarist oligi sellise moega. Nüüd lubab enamik teatreid midagi sellist endale enamasti üle hooaja. Selle asemel et minna kohati mõneti iganenud psühholoogilise draama sisulise kaasajastamise teed, on teatriinstitutsioon lasknud sel veel äsja nii prevaleerinud teatrilaadil tema sisulises tugevuses välja surra. Psühholoogilisest draamast on paljuski alles populaarselt mugandatud nn vaese mehe variandid.

Probleem on muidugi otseselt seotud kontseptuaalselt lähenevate, ühtede ja samade teemadega aastaid tegelevate lavastajate puudumisega, millest pärast suurmeistrite Undi ja Mikiveri lahkumist üha süvenevamalt räägitakse. Elmo Nüganen on pimestavalt andekas näitejuht, kuid on raske saavutada sisulist, kontseptuaalset tõsiseltvõetavust, kui kord võetakse ette patriootiline propagandatükk, siis hüpatakse Dostojevski manu, seejärel mõistetakse idealistlikult hukka fetišism moodsa inimese elus, et siirduda edasi Tammsaare naiste juurde.

Teatrikoolid valmistavad tudengeid praegugi tradit­siooniks kujunenud tõsidusega ette. Lavastajakoolitus on üksjagu aastaid spetsiifilist tähelepanu saanud, nii et tühimik võiks juba vaikselt täituma hakata. Kuigi noorte lavastajate tung sisulise läbitunnetuse asemel vormilise pullijanuga loorbereid lõigata on ehk avangardteatrite edust tiivustatuna suurem kui meie teatriloos keskeltläbi, on sügava ja tõsiselt mõjuva psühholoogilise draama hääbumises oma osa kardetavasti ka repertuaariteatri kui süsteemi tänastel arengusuundadel. Meie praegune ainus küsimusteta tõsiseltvõetav psühholoogilise laadiga ja kindlatele teemadele pühendunud lavastaja Priit Pedajaski söandab Kõivu, Frieli jt oma sügavuti arendatud teemade juurde tulla üha pikemate pauside järel. Kas ajal, mil aivarmäelik teatrijuhtimise etalon üha suuremat võidukäiku teeb, varsti üldse enam jääb teatrijuhte, kes riskiksid ja võimaldaksid (noortel) lavastajatel pikalt ja kaua haudutud Dostojevskite või Ristikividega proovisaalides katsetada lasta? Pole siis ime, et noor lavastajate põlvkond kaldub üha tuntavamalt kiirete, „löövate” vormiliselt lärmakate muganduste poole.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming