Kindlalt teisiti edasi

Andres Herkelil oli valimiste ööl tõepoolest õigus: Vabaerakond sai palju hääli avansina.

HENRI KÕIV

Tänavused valimistulemused andsid korraga kaks vastandlikku signaali: valijad soovisid muutust, aga pelgasid liiga suurt muutust. Lõpptulemuseks on vilets kompromiss, mis muudab parlamendi senisest veel parempoolsemaks ja rahvuskonservatiivsemaks. Vabaerakonna ja EKRE pääs parlamenti tähendab, et Reformierakonnale muutub poliitiline kombinatoorika nüüdsest keerulisemaks. Põhimõtteliseks poliitvälja ümberkujundamiseks jääb sellest aga väheks.

Ometi pidid need olema teistsugused valimised. Pärast ACTAt, Silvergate’i, Rahvakogu ja Autorollot oodati just nüüd Reformierakonna hegemoonia lõppu. Sotse, kes olid viimastel valimistel järjest oma tulemust parandanud, nähti sekkumas suurde mängu. Europarlamendi valimiste tulemus näitas omakorda, et Edgar Savisaare populaarsus on vähenemas ning temaga hirmutamine oma aktuaalsust kaotamas. Tagatipuks oli valijatel võimalik seekord usaldada oma hääl uutele tulijatele, kellel oli küsitluste põhjal reaalne võimalus pääseda riigikogusse. Sellest hoolimata ei tekitanud pühapäeval ERRi stuudios korduvalt näidatud päikesekollane väikeste roheliste plekkidega kaart kahtlustki, kuivõrd tähtsusetu kõik eelnev on olnud. Ootustele ja lootustele vaatamata läheneme kahe aasta pärast olukorrale, kui valimisikka jõuavad need noored, kes pole sellist Eestit näinudki, mida Reformierakond ei juhiks.

aa_sirp_15-09_0003__art_r1

Tagantjärele tark olles võib öelda, et imagoloogiliselt näitab Reformierakond valimistest valimistesse meistriklassi, millele teistel parteidel pole midagi vastu panna. Skandaalidest räsitud oravaparteil piisas kõigest paarist julgemast vangerdusest, mille tulemusena toodi väsinud Andrus Ansipi asemel riigitüüri juurde Taavi Rõivas, moodustati kevadkoalitsioon suurt toetust omanud sotsidega ning tehti valitsuskabinetis värskenduskuur, ja erakonna toetusreiting hakkas mühinal kerkima. Oravapartei palju kirutud tagatuba tabas nendel valimistel küll kerge tagasilöök, sest isikumandaadist jäi ilma näiteks Keit Pentus-Rosimannus ja Kalev Lillo ei suutnud isegi kompensatsioonimandaadiks vajalikku häälte hulka kokku koguda, kuid näiteks Kristen Michali häälesaak kahekordistus. Seega ei andnud valijad piisavat mandaati partei sisemiseks uuenemiseks, kuid ehk on Taavi Rõivas oma 15 000 häälega välja võidelnud suurema autoriteedi.

Vasakpartei välistas vasakpöörde

Koalitsiooni väiksema osapoolena mängis SDE muu hulgas töövõimereformi toetades maha võimaluse Reformierakonnale ja Keskerakonnale kandadele astuda. Samuti lõppes nende jaoks õnnetult flirt vene valijatega. Paljud on sotsidele ette heitnud vasakpöörde välistamist juba enne valimistulemuste selgumist, hoolimata sellest et SDE-Keskerakonna koalitsioon oleks olnud kõige loogilisem lahendus Reformierakonna hegemoonia murdmiseks. Paraku surusid paremerakonnad peale taktika, mis taunis isegi hüpoteetilist võimalust Keskerakonnaga koostööks. Pigem oleks Savisaare ja vasakpöördega lagedale tulek peletanud sotside valijaid veel rohkem eemale. Seega on kaks suurparteid sotsid omamoodi kahvlisse surunud. Reformierakond on rahul hegemooni staatusega ja igavese teise rollis Savisaar loob selle kiuste Tallinnas oma paralleelmaailma.

Keskerakonna liider pole enam oma esimeses nooruses, kuid suutis siiski kõigile kiibitsejatele tänavuse rekordilise häälesaagiga ninanipsu anda. Isegi puusuuskadel on võimalik edukas olla! Paraku on erakonnale antud 142 438 häält suuresti maha visatud, sest juba kolmandat valimistsüklit järjest ei pääse Keskerakond valitsusse oma poliitikat teostama. Iga teise erakonna puhul tähendaks see möödapääsmatut vajadust muudatusteks. Praegu näitavad märgid, et kõige tõenäolisem Savisaare järeltulija on Yana Toom, kelle põhimõtted, mis puudutavad eesti kultuuri säilimist ja Venemaa agressiooni Ukrainas, on paremerakondadele vähemalt sama vastuvõetamatud kui Savisaare omadki. Võimalik on ka Keskerakonna lõhenemine Savisaare taandumise järel eesti- ja venemeelseks tiivaks, millele tõenäoliselt eelneb traditsiooniks saanud pereheitmine valimistevahelisel perioodil. Kui Eesti poliitika vasaktiib suudaks ennast aga koondada ühtsete väärtuste ümber ja isiklikud antipaatiad seljatada, mõjuks see äratusena ka paremerakondadele. Ida poolt lähtuva kasvava agressioonihirmu valguses tundub ühisosa leidmine praegu siiski vähetõenäoline.

Vesi Vene propagandaveskile

Keskerakond oli lõpuks ainus parlamendipartei, kes oma esindatust suutis suurendada, aga nende valimiste kõige suuremad võitjad olid uued tulijad, kahe peale 15 mandaati kogunud EKRE ja Vabaerakond. Helmed pääsesid aastatepikkuse punnitamise tulemusena lõpuks parlamenti ning hoolimata sellest, et nende väljavaated koalitsiooniga liituda tunduvad õhkõrnad, võib olla üsnagi kindel, et EKRE toetus nende tegevusest otseselt sõltumata järgneva nelja aasta jooksul pigem kasvab. Immigratsioon muutub pingelises geopoliitilises olukorras Euroopas üha olulisemaks teemaks, vasakpoolsete kasvav toetus Vahemere piirkonnas paneb proovile Euroopa Liidu ühtse rahanduspoliitika, rääkimata sellest, et Euroopast Eestisse saabuvad rahavood kuivavad 2020. aastaks kokku. EKRE ideede levitamiseks on seega aeg igati küps. Mainekujunduslikult on EKRE Toompeale pääsemine vesi Venemaa propagandaveskile, eriti kui partei noorliikmed rafineeritumat kõnepruuki kasutama ei õpi.

Vabaerakonna edasine saatus sõltub märksa vähem taustsüsteemist ja hoopis rohkem erakonna valikutest, kusjuures häid valikuid napib. Ilmselt oleks esmakordselt parlamenti pääsenud erakonnale, mille loomisest on möödas vähem kui aasta, kasulikum esialgu jääda opositsiooni. Parajasti ollakse vihmavarjuks liiga paljudele erinevatele vaadetele, mille ainsaks ühisnimetajaks on senise võimuvertikaali lõhkumine. Andres Herkelil oli valimiste ööl tõepoolest õigus: Vabaerakond sai palju hääli avansina. Valitsusahvatlusele järele andes on oht muutuda uueks kartellierakonnaks ning lastakse käest võimalus rahulikult ja isekeskis ideoloogilisele selgusele jõuda. Roheliste ja Res Publica varasem saatus peaks siinkohal piisava hoiatusena mõjuma.

Hääletati vastu, mitte poolt

Kummati võib väita, et IRList eraldunud Vabaerakond ei olnud see uus jõud, mida nii hädasti oli tarvis. Kujunemisjärgus Vabaerakonna programm peegeldab paljuski rahvuskonservatiivset maailmavaadet, mida on järjest enam ka Reformierakonnale külge kleebitud. Kahekümne aastaga on oravad paremalt tiivalt nihkunud üha rohkem tsentrisse, mistõttu oleks parteimaastikule teretulnud hoopis neoliberaalseid väärtusi esindav uus poliitiline jõud. Oma algsetest väärtustest irdumist on Reformierakonnale viimasel ajal ette heitnud ka auesimees Siim Kallas. Nendele sõnavõttudele võiks järgneda rahulolematute lahkulöömine. Kas tõeliselt neoliberaalse erakonna tekkimiseks peab oravapartei sees käärima hakkama või aktiveerutakse võimaliku vasakpöörde hirmus, näitab aeg.

Kuigi erakondi on uues riigikogus senise nelja asemel kuus, on Reformierakonna positsioon muutunud mõnes mõttes isegi mugavamaks. Keskerakonna välistamine tähendab, et Reformierakond on igal juhul garanteerinud omale koha enamuskoalitsioonis, mis saab aga olema habras, sest peab rahuldama kolme osapoole soove. Välistamiste, varasemate tülide või maailmavaateliste lahknevuste tõttu võib uus võimuliit sarnaneda vähemusvalitsusega. Teatud mõttes olekski vähemusvalitsus valimistulemuste põhjal Eesti demokraatia arengule kõige parem ja annaks võimaluse Reformierakonna survestamiseks. Üha sõjakamaks muutuv idanaaber ei jäta aga ilmselt sisepoliitilisteks võimumängudeks soovitud ruumi.

Nendel valimistel puudub tegelik võitja, sest jätkuvalt hääletatakse peamiselt millegi või kellegi vastu, mitte poolt. Kes kartis Savisaare võimuletulekut, hääletas Reformierakonna poolt. Kes tahtis pääseda oravapartei küüsist, hääletas Keskerakonna poolt. Kes soovis vabaneda kartellierakondadest, hääletas Vabaerakonna poolt. EKRE toetusbaas moodustus põhiliselt kooseluseaduse vastastest. Valimiste suurimatel kaotajatel – IRLil ja sotsidel – ei läinud aga hästi seetõttu, et nad ei suutnud omale veenvat antipoodi luua. Kui IRL elas oma kibestumist välja praeguse koalitsiooni peal, unustades teerulli mängides oma tegelikud põhimõtted, siis sotsid rapsisid kohati tühja ja edastasid valijale vastandlikke sõnumeid. Kui parteide peamiseks motivatsiooniks on vastandumine, siis ei saa me rääkida elutervest demokraatiast. Paraku Eesti valija seekord ei üllatanud – sissekulunud valimisstrateegiate muutmine nõuab rohkem aega.

Karismat ei paista

IRLi nõrk tulemus on kokkuvõttes mitme teguri koosmõju: majandusministrina läbikukkunud Juhan Partsi peaministrikandidaadiks asetamine, möödapanekud valimisnimekirjade koostamisel, altminek valimiste peateema sõnastamisel, varasem vastuseis kooseluseadusele ja ideoloogilised sarnasused uute erakondadega. Kahtlemata ootab erakonda nüüd ees sisekaemuse periood, mis võib päädida partei esimehe vahetamisega. Seni ei ole Urmas Reinsalu suutnud Mart Laarist tühjaks jäänud kohta vääriliselt täita, aga uut karismaatilist liidrit erakonna seest veel ei paista.

Plusspoolele võib seekord kanda aga kodanikuühiskonna ja ajakirjanduse tugeva panuse valimiste sisulisel kajastamisel: toimus hulganisti debatte, avaldati programmide võrdlevaid analüüse, hinnati kandidaatide argumente ning arvutati välja valimislubaduste populismiindeks. Nõudlikum valija on hakanud pead tõstma ja see on tänuväärsel kombel show-elementi valimistel vähendanud. Loodetavasti on droonide rünnak, Ülemiste vanake ja paljaste rindade aktsioon unustushõlma vajunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht