Kindralleitnant Kapitooliumi künkal

Hanno Soans

ehk Kellele on vaja poliitilisi kreemikooke? Laidoneri ratsamonument Viljandis (autor Terje Ojaver) on korraliku käsitööoskusega teostatud pseudorealistlik kuju madalal mustast graniidist alusel. Biidermeierlikult väiklases detailitruuduses ei mõju see totalitaristlikult, vaid pigem atraktsioonina nagu elusuuruses tinasõdur. Võrreldav on ta näiteks 1960. aastal Helsingisse püstitatud marssal Mannerheimiga (autor Aimo Tukiainen). Viimane on kõrgele postamendi otsa seatud ja mõjub mälestusmärgina veelgi konservatiivsemale mõtteviisile. Sellesarnaseid monumente on Washingtonis kümneid, Ameerikas sadu ja maailmas tuhandeid. Tähendab ju ratsamonument kõige üldisemas plaanis liitumist antiikkeisri kujutamise imperialistlike traditsioonidega, mis mõjub väikeriikides alati pisut totakalt.

Mannerheimi kuju kandis sõjajärgsetes reparatsioonivaevades ja Karjala kaotusest kibestunud Soome mentaalset ahistust. Sellisena tekitas ta veel viiskümmend aastat hiljem nostalgilisi tõmblusi: 1993. aastal õnnestus Soome sõjaveteranidel Mannerheimi nimel peaaegu seisata Kiasma ehitus. Ameerika arhitekti Steven Halli kavandit, mis kavandas ?pühakuju? lähedusse moodsa kommunikatsioonitsooni, tabas vaenamislaine ? ?mis nad siis tulevad siia meie õue peale…?. Järgnenud sümbolväärtuste sõjas, mida refereerin Mika Hannula doktoritöö ?Self-understanding as a Process? vahendusel, suutsid sõjaveteranid erukindral Ernroothi juhtimisel ning gaide ja kodutütreid rakendades nelja päevaga koguda Kiasma ehituse vastu 23 000 allkirja. Ehitust neil peatada ei õnnestunud, küll aga sundida arhitekti muutma algseid plaane, mille kohaselt oleks kuju tulnud nihutada kümmekond meetrit Eduskuntatalo suunas. Lõpptulemus oli positiivne nii kujule, mis pääses suure valge maja taustal uuel leebemal viisil esile, kui ka ühiskonnale, mis vaidlustes poliitilist küpsust kogus. Lõpuks pole see Mannerheimi süü, et ta rakendati postuumselt vankri ette, mis oleks talle eluajal professionaalse sõjamehena ja maailmakultuurile avatud kosmopoliidina arvatavasti ebasobiv tundunud. Kuid milleks püstitada veel XXI sajandi alguses vabas Eestis ratsamonumente? Kui kindral Laidoneri mälestada soovitakse, miks mitte siis juba külastada tema majamuuseumi Viimsis? Seal on dokumente, mis lasevad ajaloolise isiku ja tema tegutsemismotiivide kohta aimu saada. Monument seda ei võimalda, mätsides kinni kõik selle, mis ajaloos on vastuoksset ja huvitavat. 

 

Mälu saab suunata

Monument, see on üks XIX sajandi populaarsemaid kollektiivse mälu tehnikaid, kuid ka unustamisviise, sest mälu saab suunata. Näiteks Mannerheimi, soomerootsi päritolu väejuhti, kelle soome keelgi oli konarlik ja kes veetis oma viimased eluaastad ?veitsis, esitasid Kiasma vastu võidelnud konservatiivid rahvuslasena, kes ta mitte ei olnud. Samuti salgab monument fakti, et kodusõda Soome valgete ja Soome punaste vahel oli üks XX sajandi verisemaid vennatapusõdu, mille juhtumisi võitsid valged. Kogu mälestusmärgi sümboolne taak on kantud Talve- ja Jätkusõjale, mille  missioon oli üheselt mõistetav: vastandumine Vene ekspansioonile. Monumendi-Laidoner on Vabadussõja-aegne kindralleitnant, mitte hilisem put?ist ega vägede ülemjuhataja, kes oli sunnitud 1939. aastal tunnistama, et poliitiline hetkeseis tegi relvastatud vastupanu ebaotstarbekaks. Monumendid toimivadki kui lapsikult selgete poliitiliste vastanduste tootjad. Käsitledes neis kristalliseerunud ajaloonägemusi, oleks eksitav mööda minna poliitilistest rituaalidest, mille ?lavalaudadeks? nad loodud on. Kujud ise on topised, käivitudes vaid osava voodoo-meistri käe all ? sageli on kõnekamad nende avamistseremooniad. Propagandana töötavadki nad pühitsemisrituaalide toimel, mis loovad pseudosakraalse omaruumi. Umbusk ajaloo ebakontekstuaalse heroiseerimise vastu on õigustatud, kuna see toidab ohtlikult must-valget maailmavaadet. Vastuseks sellele tuleb Walter Benjamini sõnutsi ?kiskuda igal ajastul traditsioonid konformsuse rüpest, mis nende üle võimust kipub võtma?.

Propaganda aitas Stalini Venemaal, Mussolini Itaalias ja Hitleri Saksamaal kaasa kollektiivsele autosugestioonile, mis vajalik totalitarismimasina õlitamiseks. See, et monumendid olid kaasosalised totalitarismi kuritegudes, teeb neist huvitavad nähtused, mida on põhjust säilitada hoiatavate näidetena tulevastele põlvedele. Uute monumentide püstitamine on aga kahtlane; nagu näitab XX sajandi ajalugu, saab seda kõige mugavamalt teha, kui vanad naeruväärseks muutunud kollid on silme alt koristatud. Otsustav sõna klassikalise monumendi marginaliseerumisel Lääne-Euroopas oli muide öelda Stalinil, kes jätkas Ida-Euroopas natsikunstiga sarnast esteetilist projekti ka pärast Teist maailmasõda. Läänes süvenes vajadus eristuda retoorikast, mida veenvaimalt kehastas hiigelmõõgaga lapsukest kandev vene sõdur Treptow pargis Ida-Berliinis. Takkajärgi, kui fa?ismist vabastamine juba vene vägede ahistavaks kohaloluks hakkas muutuma, hakati seda muide rahvasuus ilkumisi kutsuma ?mälestusmärgiks lapsepilastajale?. Peale Teist Maailmasõda oli Lääne-Euroopas selge, et liberaalselt meelestatud ühiskond ei võinud enam jätkata pseudo-realistlike monumentide traditsiooni ? on ju monumendid alati olnud pitsatiks ühiskondlikule leppele. Kui see nüüd tõlkida ?monumendisõja? väljale, pole probleem ainuüksi kurikuulsa Lihula sõduri natsimundris või Tõnismäe sõduri sovetivõimu regaalid, vaid selles, et keeldutakse mõistmast, et kogu see esteetiline traditsioon on end diskrediteerinud.

 

Uus ametlik riigikunst

Mikko Lagerspetz on käsitlenud Eesti Vabariigi taaskehtestamisega seotud mentaalseid konstruktsioone ? restitutsiooniideoloogia pärssivat mõju kodanikuühiskonna kujunemisele. Mitmete Eesti ajaloolaste nostalgilised tagasivaated autoritaarsetesse 1930. aastatesse, mis ehk sobisid Pälsoni ühika aegseks edvistamiseks, epateerivaks protestiks ENSV ametliku ajalookäsitluse vastu, osutusid riigi taasloomisel ummikteeks. Otseseks eeskujuks sobinuks ?vaikiva ajastu? poliitilise süsteemi asemel pigem vastasutatud demokraatlik vabariik. Kuldaja müüdi genereerimine on ka praeguse monumentide püstitamise kampaania taga. Tänu paranenud ressurssidele on see oma õige hoo sisse saanud alles nüüd, haakudes Ida- ja Kesk-Euroopa konservatismilainega. Paralleelselt traditsionalistlike ideede tugevnemisega neoliberalismi arvel, millest sotsiaalselt lõhenenud ühiskond on väsinud, tekib uus ametlik riigikunst. Käesoleva artikli jaoks materjali kogudes olin üllatunud, kui palju on Eestis viimase kahe aasta jooksul avatud kõikvõimalikke mälestusmärke, mille ümber toimetatakse poliitilise tagurluse ühismissasid, kus üksteisele sirutavad käe nõukogude ajal kollektiviseerimispoliitika läbiviijana oma parteipagunid välja teeninud President, vargsi riigikiriku staatusesse tõusnud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, tugigruppide otsinguil pingutavad poliitikud, Luftwaffe veteranid, NATO ametimehed ja poolkohustuslikus korras kohale aetud kollaste kaelarättidega kodutütred. Püstitatud puuslike põhiülesanne on mõista anda, kuidas olla ?õige eestlane?. Nende ideoloogia on selgelt suunatud ilustatud minevikule ja tõrjuv ebakindla tuleviku suhtes. Briti ajaloolane Eric Hobsbawm on Ida-Euroopa riikide Kleinstaaterei?d kritiseerides murelikult märkinud: ?Post-kommunistlikes ühiskondades on rahvuslikud identiteedid eelkõige kasutusel selleks, et piiritleda süütute kogukond ja osutada süüdlastele, kes on kogukonna hädade eest vastutavad.? Rahvuskangelaste panteon on üks olulisemaid kohti, kus toimub sikkude ja tallede lahutamine. Mitmuse esimene pööre ? meie ? usurpeeritakse mõtteviiside poolt, mis eelistavad pidulikku marssimist avalikule arutelule. Mandaat antakse huvigruppidele, mis kinnistunud rahvuslike väärtuste küsimustes ei salli erimeelsusi. Milleks sattuda XXI sajandi alguses tagasi kitsaisse rööpaisse, mis XX sajandi algupoole majanduskriisis viisid natsismi? Kas eestlust peab just tingimata siduma militaristlike väärtustega, kui tänane vabariik võideldi ikkagi välja pigem kõnekoosolekutel kui pussnugadega vehkides?

Kui Lääne-Euroopale on iseloomulik tõrjerefleks isikumonumentide vastu, siis Eestis pole kultuuri-inimestel selles asjas selgeid põhimõtteid. Loodame, et arutelu monumentide ümber tekitab viimaks ka skulptorites rahulolematust status quo ja konkursireglementidega. Kultuuriüldsusel oleks aeg hakata teadlikult tegelema avaliku ruumiga, mis tekibki ju vaid erinevate huvigruppide konfliktides. Piiratud väljendusspektri alusel, mis meil kommemoratiivse funktsiooniga avalikus ruumis toimiva kunsti puhul enamasti kasutada on, sünnib üha uusi kummitusi ajaloo kolikambrist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming