Kirikluse agoonia ehk Kristuse teine tulemine

Mihkel Kunnus

Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii! Donald DeMarco, Benjamin Wiker, „Surmakultuuri arhitektid”. Tõlkinud Toomas Help, Madis Kivisild. Toimetanud Krista Hirvoja. Elukultuuri Instituut 2012. 400 lk. Praegune aeg soosib fundamentalismi, klammerdumist mõne kultuurinormi, traditsiooni, moondunud mälestuse või müüdi külge. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis viib kontrollimatute tagajärgedeni”. Kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, mis oli kahtlemata väga murranguline ja pöördeline aeg, nägid inimesed massiliselt UFOsid (kui ma ei eksi, oli Vahur Kersnal lausa iganädalane saade „Monoloog tundmatuga”, kus inimesed rääkisid oma UFO-kogemustest) ning sensitiivid, pendlid, esoteerika ja muu arhailine jamps vohas nagu praegugi. Relativistlik pluralistlik liberalism on mingis mõttes fundamentalismi vastand, ühtlasi igale intellektuaalselt ausale ja avara silmaringiga inimesele paratamatu positsioon. Siin taga on (valuline) avastus, et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt. Mõistvaks ehk vabatahtlikuks ja leplikuks omaksvõtuks on aga sel üks väga ränk puudus – see on intellektuaalselt liiga nõudlik. Kui mingi ideoloogia pretendeerib üldhõlmavusele, peab see olema väga lollikindel, st ka vaimselt vähevõimekatele peab temas leiduma oma koht ja nurgake. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad. Näiteks kristlus annab rumalale inimesele lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (ära tapa, ära valeta! jt), samas näiteks feminism läheb küllalt kiirelt hapuks. Kui feminismi korral intellekti maha keerame, saame juba õige varsti umbes sellised õpetussõnad: „Mehed ja naised on täpselt ühesugused”, „Naised on moraalsemad kui mehed”, „Mehed ja naised on vaenlased”.

Relativistliku pluralismiga on lood veel eriti õnnetud, sest see vajab toimimiseks väga leebet, end turvaliselt tundvat võimekat erudeeritud intellekti. Muidu muutub ta hõlpsalt suisa enda vastandiks. Arusaamast, et ühest vaatenurgast ei piisa, et alati peab arvestama paljude ühismõõdutute vaatenurkadega, saab kergelt kõigi vaatenurkade samaväärsus, millest omakorda saab väga hõlpsalt enda vaatenurga samaväärsus kõigi teistega, enda vaatenurga piisavus ja eneseküllasus, millest sõjakuse korral tuleneb fundamentalism. Saame šigalevliku paradoksi, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu: ühe vaatepunkti mittepiisavusest saab ühe vaatepunkti piisavus, kõige demokraatlikum hoiak on kõige ebademokraatlikum.

Hoiakut, mis kannab raamatut „Surmakultuuri arhitektid”, võib mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks. Varro Vooglaid kirjutab eessõnas: „[K]äesolev raamat on kirjutatud mitte selleks, et pakkuda lugejaile intellektuaalset naudingut, vaid et kutsuda inimesi täielikus aususes peeglisse vaatama ning langetama oma elu suhtes põhimõttelisi otsuseid. Igaüks meist peab valima, kummal pool rindejoont ta elukultuuri ja surmakultuuri vahelises võitluses seisab, sest halle tsoone ega erapooletust siin ei eksisteeri. /…/ Neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei ole olemas. /…/ Kuigi surmakultuur on lääne materialistlikus tsivilisatsioonis ühiskonna kõigist kihtidest ja sfääridest läbi kasvanud, mõjutades nii filosoofiat, teadust, kunsti, muusikat, arhitektuuri, poliitikat, majandust, meditsiini, õigust kui ka kirikut, rõhutavad raamatu autorid, et just nagu surmakultuuri on ehitanud lihast ja luust inimesed, nii sõltub ka elukultuuri lõplik võit isikutest, kes teevad oma konkreetseid valikuid. Seega lasub meist igaühel kaalukas vastutus valida, keda ja mida me teenime.”

Väidetavalt on siin tegu elu ja surma küsimusega, kus pooltoone ei eksisteeri ja neutraalne positsioon on võimatu. Kõlab fundamentalistlikult küll. Kui aga ette pandust maksimaalsuseni võimendatud paatos maha lahutada, jäävad järele nii napid ja vähemõjukad erinevused, et mingitest suurtest fundamentaalsetest kultuurimuutustest pole põhjust rääkida. Nn elukultuuri määratlevad eelkõige abordi- ja eutanaasiakeeld ning puritaanlik seksuaalmoraal. Võimalik, et rangel alkoholipoliitikal ja tubaka keelustamisel oleks aga märksa laiaulatuslikumad ühiskondlikud tagajärjed.

Kõnealuse raamatu sihipärane mõjujõud on tõenäoliselt väga väike, kui mitte sootuks olematu. Väga raske on ette kujutada lugejat, keda see raamat võiks veenda. Mõjuda püütakse intellekti kaudu, aga inimesi, kelle käitumist ja väärtushinnanguid intellekt märkimisväärsel määral mõjutab, nii lihtsakoelise argumentatsiooniga ei veena. Tegu on üsna tüüpilise „oma mätta raamatuga”, mis parimal juhul teeb metafüüsilise pai neile, kes juba on sellel mättal. Süüdistused sekularismis, paganluses, humanismis jms mõjuvad tänapäeva õhtumaal etteheidetena ainult küllalt kitsastes ringkondades.

Hea näite saab Auguste Comte’i käsitlevast peatükist: „Comte on tähelepanuväärselt mõjutanud ka selliseid valdkondi nagu: stsientism, milles empiirilised teadused tõrjuvad oma massiga välja metafüüsika; relativism, milles tõde muutub juhuslikkuseks; ja feminism, milles naisi peetakse moraalsemaks kui mehi. Comte on aidanud oluliselt kaasa ilmaliku humanismi levikule, mis ei tunne mingeid kohustusi Jumala ees ega kõhkle maailmas propageerimast kontratseptiive, steriliseerimist, aborti ning eutanaasiat.

Inimsõbralikke ebajumalaid ei ole olemas. Comte’i inimsuse ebajumal hülgab südametunnistuse, kriitika, ristiusu ja tõelise kaastunde ning summutab ja neelab nõnda oma kummardajate mõistuse ja südame. Seda tehes astub ta suure sammu surmakultuuri kehtestamise poole.”

Väärastunud ihade teaduseks maskeerijad

Raamatu sissejuhatuses antakse teada: „Näitamaks kurjust, mis määratleb ja toidab surmakultuuri, oleme otsustanud esitada mitte ideede käsitluse, vaid isikute elulood. Nii teeme mitmel olulisel põhjusel. Esiteks pakuvad enamiku lugejate jaoks elulood iseenesest rohkem huvi. Kuid mis veelgi olulisem, ideedel on tagajärjed ainult seetõttu, et neid vormivad, võtavad omaks ja rakendavad elu isikud.” Argumentum ad hominem ei tundu autoritele taunimisväärsena, vastupidi, võib öelda, et see on kesksemaid ja läbivamaid võtteid üldse. Alfred Kinseyd käsitlevas peatükis kirjutatakse: „Nõnda oli Alfredi seksuaalsus juba varasest poisieast alates tema kui mehe loomuse ja üldise loomupärasuse väga suur moonutus. /…/ [Kinseyl] oli õnnestunud saladuses hoida instituudi sügavalt perversset iseloomu ja oma isiklikke seksuaalseid deemoneid. /…/ Kuid meedia lolliks tegemine ei peaks meid üllatama. Nagu nägime, õppis Kinsey täiuslikult ära oma väärastunud ihade teaduseks maskeerimise kunsti, mis võimaldas tal üha edukamalt vormida ühiskonda omaenda masendava näo järgi.”

Toomas Paul kirjutab: „Surmakultuuri arhitektid” ei ole uusaja mõtte süvatrendide kirjeldamine ja analüüs, nagu on hiljaaegu eesti keeles ilmunud Hannah Arendti „Mineviku ja tuleviku vahel”, vaid esitab Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri kahekümne kolme väljavalitud 19. ja 20. sajandi „tegija” portree. /…/ Tuleb välja, et valdavalt on tegemist traagiliste kujudega, kes on saanud oma lapsepõlvekodus traumad – väga süngelt Wilhelm Reich, Helen Gurley Brown, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger – või kogenud isikliku elu nurjumist nagu Margaret Mead ja Simone de Beauvoir – ja siis oma reaktsioonid disaininud üldkehtivaks ühiskonnateooriaks.” (Kirik & Teoloogia 27. IV 2012.)

Siinkirjutaja taluvuslävel sõtkutakse vahest kõige teravamalt Judith Jarvis Thompsonit käsitlevas artiklis, kus antakse teada: „Abordi eesmärk on selgemast selge – tappa sündimata laps. Aborti sooritav naine soovib end vabastada soovimatust lapsest, kuid nii tema kui ka tema arst soovivad vahetult selle lapse surma.” Autorit ei peaks süüdistama pahatahtlikkuses seal, kus põhjuseks võib sama hästi olla rumalus. On ent raske uskuda, et keegi peab üheks võimalikuks abordi tegemise motivatsiooniks lootetapmisrõõmu. Pigem on autorite näol tegu küüniliste demagoogitsejatega, kes intellektuaalsest aususest ei pea. Võiks veel nende endi vaimus küsida, et millised küll pidid olema kodud ja perekondlikud olud, kust nii vastikud inimesed tulevad, kui intellektuaalse ebaaususe „moraalne versioon” ei kõlaks just nimelt ühe katoliiklikkuse tunnusvormelina – eesmärk pühitseb abinõu.

Solvatuna tunneb end siin ainult intellektuaalset ausust üheselt vooruseks pidav humanist, aga Wiker ja DeMarco ei kutsu lugejaid kaasa tunnetuslikule rännakule, mille lõppjäreldusteks oleks elukultuuri moraalsed seisukohad. Nende õigsust ei panda ju kahtluse alla kordagi. Näidatakse vaid, kui nõmedad ja ebameeldivad on mõtlejad, kes neid moraalidogmasid ei jaga või neist eemale kipuvad argumenteerima. Näiteks kui innukas tudeng läheb oma gurut intervjueerima, siis on ta šokeeritud, „nähes, et kuuekümnendates ning „vanaldase ja kortsulise välimusega” de Beauvoir’ huuled on värvitud ja küüned erepunaseks lakitud. /…/ Intervjuu kestel puhus ahelsuitsetajast de Beauvoir korduvalt oma protežeele suitsu näkku, samal ajal kui too püüdlikult prantsuse keeles küsimusi moodustas”. Tõesti-tõesti, kes võtaks tõsiselt nii nõmeda inimese filosofeerimist?!

Richard Dawkinsi, David Millsi, Daniel Dennetti jmt positivistlik-valgustuslik ateism on tundunud mulle alati sügava antropoloogilise kanapimedusena ning isegi Andrus Kiviräha praalimine oma jumalalugudes küllalt pentsiku ja mitte eriti maitseka huumorina, ometi on „Surmakultuuri arhitektid” vesi just nende veskile, sest DeMarco ja Wiker on musternäidised vastikutest kitsarinnalistest papikestest, kes üritavad vahendeid valimata ajusid pesta, tõelised antivalgustuslikud moraalikääbused, kes kõmistavad valjul häälel pühadusest ja on valmis Moraali ja Jumaliku Korra nimel igal taskuvargal käe otsast raiuma; argumentatsioonivahenditeks valivad oponendi isiku kõikvõimaliku pisendamise: pilkavad Galtoni lastetust, Darwini laste nõrka tervist, Nietzsche füüsilist põdurust, Beauvoiri välimust jne. Tegu on, pardon my french, nii piinliku vastu tuult kusemisega, et see tekitab tahtmise kaitsta traditsioonilist kirikukultuuri ja katoliiklust, traditsiooni, mis kätkeb endas üht inimkonna vägevaimat vaimumõõdet ja mille mõned rõhuasetused on õhtumaades üha aktuaalsemad.

Kristlus, religioonist väljumise religioon

Ilmalik humanism on tõepoolest nn fundamentalistliku elukultuuri suurim vaenlane, täpsemalt koondab ta endas viimasele kõige vastassuunalisemaid tendentse ning mis ehk kõige ohtlikum: oma geneetilise suguluse tõttu on ta kõige nakkavam. Pole näiteks vähimatki ohtu, et kirik Muhamedi Kristuse kõrvale, saati asemele tõstaks, aga hiljuti meediakünnise ületanud humanistliku kiriku manifest tõusis täiesti orgaanilisena kirikust enesest. Sellega, et humanismi ehk inimsuse religiooni näol on tegu kristluse ilmalikustunud vormiga, pole õhtumaise mõttelooga põgusaltki tutvunule mingi üllatus. Marcel Gauchet on nimetanud kristlust religioonist väljumise religiooniks; sellest, miks just kristlus pidi päädima ilmalikustumises, on väga põhjalikult kirjutanud ka Ilmar Vene. Linnart Mäll nimetas evangeeliumeid humanistlikeks baastekstideks ning seda mitte mõnes teravmeelses ja provokatiivses essees, vaid ühe keskse järeldusena riiklikult auhinnatud teadustöös (ehk isegi teaduslikus elutöös). Wikeri ja DeMarco aforistliku löövusega võiks öelda: humanismi peaarhitekt on Jeesus Kristus ja (katoliku) kirik on olnud põhimine kaitsemüür Kristuse humanistliku sõnumi imbumisel ühiskonda.

Esmapilgul kõlab see pelgalt kiriku enesekirjelduse vastupidiseks keeramisena, on ju (katoliku) kirik nimetanud oma funktsiooniks just nimelt Kristuse rõõmusõnumi jutlustamise. Ka Johannes Paulus II kordab ringkirjas „Evangelium Vitae”: „Koos tunneme kõik kohustust jutustada elu Evangeeliumi” ja „Jeesus on ainus Evangeelium – meil pole midagi rohkemat öelda”. Aga evangeeliumitele eelistatakse tegelikult järjepidevalt vana testamenti jmt. Seepärast ütleb ka vürst Mõškin (NB ! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!): „„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!” kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!”” (1975. a trükk, lk 594-595).

„Surmakultuuri arhitektide” sissejuhatuses on lugeda: „Üks varasemaid tänini säilinud kristlikke dokumente peale uue testamendi on „Didache” („Kaheteistkümne apostli õpetus”). Sellest leiame, et need, kes on otsustanud kristlaseks saada, seatakse väga selge valiku ette. „Didache” oli sissejuhatav käsiraamat äsja kristlaseks saanud inimestele, mis näitas neile kätte kristliku pühaduse nõuded ja ühtlasi osutas, mis tuleb paganlikust kultuurist kõrvale jätta. Dokument algab sõnadega: „On kaks teed, elutee ja surmatee, ning need kaks on väga erinevad teed.” Manitsuste hulgast leiame järgmised keelud: „Sa ei tohi tappa. Sa ei tohi abielu rikkuda. Sa ei tohi poisse pilastada. Sa ei tohi hoorata. Sa ei tohi varastada. Sa ei tohi tegeleda nõidusega. Sa ei tohi manustada aineid (mis lisaks „võlujookidele” viitas erilise rõhuga rasestumist takistavatele ja aborti esile kutsuvatele ainetele). Sa ei tohi last tappa abordi läbi ega surmata sigitatud last. Sa ei tohi himustada teiste inimeste vara” (lk 26-27). Niisiis pelgalt mainitakse uut testamenti ning siis lajatatakse vanatestamentlikumalt kui vanas testamendis (sina ei tohi mitte X ja Y ja Z ja …!) Milline evangeelium!

Katoliikluse antijeesuslikkus

Puust ja punaseks aitab katoliikluse antikristluse-antijeesuslikkuse teha kõrvutus Uku Masingu otsekohese väljaütlemisega budismi loengutes: „Jeesusel ei olnud pisimatki respekti patriarhaalse perekonnastruktuuri vastu, ehkki just seda fakti igasugused vennikesed püüate mätsida kinni ja olematustada ning isegi Jeesusest teha kellegi patriarhaalse perekonna viimase alussamba. Teotatud on Jeesust teisitigi, aga see on mu meelest üks rängemaid teotusi. […] Ei ole tegu ainult sellega, et Jeesus ei tunnista ema, vendi ja õdesid nendeks, kes nad on, vaid nimetab nende nimedega oma kuulajaid ja jüngreid (Mat 12, 46–50 ja par.). Ta on öelnud ka, et Ta ei ole tulnud rahu tooma maa peale, vaid mõõka ja lahknevust (Mat 10, 34–36 ja par.), on tulnud lahutama lapsi vanemaist, koguni miniat ämmastki. […] Jeesus ütleb, et laps, kes armastab vanemaid temast enam, või vanemad, kes armastavad lapsi temast enam, ei ole teda väärt. Aga kõige tipuks on Lk 14, 26: kui keegi tuleb Jeesuse juurde ega vihka oma vanemaid, naist, lapsi, vendi ega õdesid ning iseenda psüühet (seega tervemõistust), siis ta ei ole võimeline saama Jeesuse jüngriks! Mõelge, et seda ütleb seesama Jeesus, kes räägib vaenlaste armastamisest! Kõik need laused kokku tähendavad: senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali” („Budismist”. lk 236-237).

Vaadakem suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi Toivo Maimetsa artiklit „Millal algab inimese elu?” (Akadeemia, 2008, nr 8) ja sellele järgnenud diskussiooni Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr 1). Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik.” Vooglaid süüdistab Maimetsa vassimises, plagieerimises jne ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seemne- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et ilmalik Toivo Maimets on implitsiitselt kristlikul positsioonil. Bioloogide hulgas on täiesti konsensuslik arusaam, et elu on alanud Maal üks kord. Lühimalt: elu ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algust Maimets fikseerida püüab, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on kristliku hinge sekulaarse ekvivalendi kujutlemine. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ning elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

Humanismi puhul projitseeritakse see katkelisus ühiskondlikku sfääri ning reageeritakse ägeda kõlbelise protestiga kõigele sellele, kus vanemate maised omadused (eelkõige muidugi rikkus ja vaesus) päranduvad järglaste (ebavõrdseks stardipositsiooniks ja edenemisvõimalusteks). On ju mis tahes pärilikkus variatsioon vanatestamentlikul teemal „vanemate patud nuheldakse laste kaela”. Kristliku hinge ainus omadus on (määratlematu) jumalanäolisus, see on geneetiline sarnasus taevase, mitte maise isaga, hakata surematuid hingi omavahel mingitesse põlvnemissuhetesse seadma oleks täielik totrus. Samuti mõtleb humanist ja tema lähisugulust kristlasega näitab seegi, et mõlemad sügavalt jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Humanistil läheb Darwinit vaja ainult isatapuks, tähendab kiriku materdamiseks ja kukutamiseks, Jumala surmamiseks, edasi on pärilikkusest rääkimine tabu, patt inimsuse vastu, kes edasi räägib bioloogilisest determinismist, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler oma rassiõpetuse ja Blut und Boden’iga).

Vürst Mõškin hüüatab: „Sotsialismgi on katoliikluse ja tema olemuse sünnitis! Ka see on tekkinud meeleheitest nii nagu selle vend ateismgi – moraalseks vastukaaluks katoliiklusele” (lk 596). Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslike loosungitega à la Bertrand Russell: „Kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas” („Miks ma kristlane ei ole” Akadeemia 2002, nr 7).

Absoluudiuskujate moraalne puhkepäev

„Surmakultuuri arhitektides” rõhutatakse järjepidevalt, et elu on püha ja pole inimese oma ja kuulub Jumalale ning seega ei tohi inimene seda puutuda (abort, eutanaasia, enesetapp on rängad patud). Kõige lühemalt saab vist ilmalikustumisprotsessi selle tahu sõnastada järgnevalt: pühadusetundelt ja jumalakartlikkuselt on liigutud moraalsusele ja südametunnistusele. Nagu William James ütleb: „ [Usk Absoluuti võimaldab] käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57). Öelda, et inimelu on püha, tähendab öelda, et see on teispool head ja kurja, teispool inimlikku vastutust, teispool moraalsust. Pühadus on nagu peldikuuks – ta funktsioon on varjata, katta kinni ebameeldivus, mille kaotamiseks pole insenerlikku väge.

Paavst Johannes Paulus II sarjab oma ringkirjas „Evangelium Vitae” siinpoolsele elukvaliteedile keskendumist: „… sellises kontekstis on kannatus, mis on inimeseks olemise vältimatu koorem, kuid ka võimaliku isikliku kasvamise tegur, kõrvale heidetud. Kui seda ei saa teha ja kui kaob isegi tulevase heaolu perspektiiv, näib elu olevat kaotanud kogu oma mõtte ja inimeses kasvab kiusatus nõuda õigust see kannatus kaotada” (lk 23). Ka „Surmakultuuri arhitektides” protesteeritakse läbivalt kannatuse kaotamise püüdluste vastu. Humanist Settebrini aga neab maapõhja „kristlikku aukartust inimliku viletsuse ees”, koostab raamatut „Kannatuste sotsioloogia”, kus oleks sees kõik maailma kannatused, et need siis järjepanu kaotada. Arstiteadust nimetab Settembrini humanistliku vaimu erivarjundiks. Jesuiit Naphtat häirib aga Settembrini juures just see, et viimasel puudub igasugune austus kannatuse suhtes. Kirikluse-kristluse keskmes on just Jeesuse kannatuslugu (ja ülestõusmine), mitte tema õpetus (meenutagem või Mel Gibsoni filmi, mis humanistlikule pilgule oli mingi totter sadistlik vaatemäng, ent kristlastele midagi hingepõhjani liigutavat).

„Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi,” kirjutab Spengler „Õhtumaa allakäigus”. Lugedes „Surmakultuuri arhitekte” või viimaste paavstide kirjutisi torkab ent silma, et rõhk on asetunud siinpoolsusele, teemaks on ökoloogiline kriis jms. Maiste hädadega ähvardamine on fundamentalismi esilekerkimisel pealtnäha soodustav tegur. Kui enam ei saa ratsionaalselt seletada, et maised kannatused on väike asi igaveste põrgupiinade vältimiseks, siis on raske selgitada, miks peab siin kas või piineldes Jumala prokrusteslikke seadusi järgima.

„Surmakultuuri arhitektides” ega „Evangelium Vitae’s” ei ähvardata põrguga (või tõotata taevast). Veenda üritatakse hirmsale pateetikale ja sõnavahule toetudes. Keda need tundepuhangud kaineks jätavad, see näeb paratamatult läbi, kui mannetu ja isegi hale on see veenmispüüd. Varro Vooglaid räägib kategoorilistest valikutest, hallide toonide puudumisest, elu ja surma küsimusest, ent lõpetuseks ütleb ikka, et igaüks peab ise otsustama, korrates nõnda pluralistliku liberalismi põhiteesi: eksistentsiaalsed valikud teeb iga inimene ise. Kui pole surematut hinge, pole ka seda, mida põrgukatlast päästa (ega seda, millesse taeva nimel investeerida). Teispoolsuse kadudes kristlus ainult fundamentalistlikuna esineda saabki, sest enam pole lepingut (käitud nii, siis saad taeva), vaid ainult irratsionaalne nõue: käitu nii!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming