Kirju kera

Art Leete, Maarja Kaaristo

Setud haua pääl surnuid mälestamas Verska külas 1913. aastal. Johannes Pääsuke/ERM

Küsimusele “Mis on etnoloogia?” peavad etnoloogid tihti vastama, ometi pole see sugugi kerge, on ju tegu ühelt poolt üsna spetsiifilise, teiselt poolt aga võrratult laia erialaga – igas eluvaldkonnas on võimalik leida etnoloogiline perspektiiv. Püüdes sellele kõige üldsõnalisemat vastust anda, võib öelda, et etnoloogia hõlmab eelkõige kultuuri loomise ja taasloomise uurimist, kusjuures peatähelepanu on inimesel kultuuri looja ja selle kandjana. Etnoloog uurib ja mõtestab nii oma kui võõrast, ennast kui “teist”, kõikvõimalikke kultuurielemente, alates näiteks nõukogude mänguasjadest ja lõpetades neenetsite usueluga.

Etnoloogi amet on ühtaegu raske ja tänuväärne, sest esmapilgul eksootilise, võõra või “teise” tagant leitakse üles üldinimlik; oma kultuuri esmapilgul selge ja tuttava pealispinna alt leitakse terve uus maailm. Või nagu on öelnud üks Ameerika juhtivaid kultuuriantropolooge Clifford Geertz: “Antropoloogia on vaid näiliselt kommete, uskumuste või institutsioonide uurimine. Põhiolemuselt on tegu mõtteviiside uurimisega.”

Etnoloogide tähelepanu all on kõik maailma rahvad, suur hulk neist on tänapäeval ohustatud poliitiliselt, keeleliselt, kultuuriliselt ning eksistentsiaalselt. Me tahame midagi teada saada inimese kohta, keda peetakse kõigis osutatud valdkondades “teiseks”, võõraks, kes ei astu meiega ühte sammu “Esimeste” kindlas reas.

Huvi maailma mitmekesisuse vastu on ammune. Herodotos näiteks kirjeldab umbes paarikümmet Sküütiast põhja ja itta jäänud aladel elavat rahvast, kellest osa joob verd nagu vett, teised magavad kuus kuud aastas ja mõnedel on kitsejalad. Tihtipeale Herodotos küll täheldab, et ei usu temani jõudnud kuuldusi. Ent kuni XIX sajandini välja on autorid korranud Herodotose kirjeldusi koletislikest inimsööjatest, jättes kõrvale originaali allikakriitilised remargid. Stereotüüpsed arusaamad “teistest” on seega äärmiselt visad, need püsivad ühiskondlikel ning poliitilistel tasanditel väga mitmetel põhjustel.

Jäigad kuvandid toodavad küllaltki üleolevat ning julma käitumist kõige nõrgemate suhtes, kusjuures stereotüüpe luuaksegi tihti jõupositsioonilt, et õigustada tugevamate võidukäiku. Näiteks saab tšuktšist nõukogude aja- ja ilukirjanduses primitiivne anekdooditegelane 1930. aastatel, kui Tšukotka põliselanikke (kes tollal näiteks Šaljapini aariate kuulamisele eelistasid fokstrottide järgi tantsuvihtumist) hakatakse tähendusrikkalt võõrutama seni vaid kanadalaste ja ameeriklastega toimunud kauba- ning kultuurivahetusest.

Tänapäeval püüavad etnoloogid muidugi hoiduda vaid kaugusest kobavate, hajusalt moonutavate või ühemõtteliselt (väär)määratlevate diskursuste loomisest. Kuigi me ei tea, milline on see inimkultuuri tegelike seisundite ideaalne kimp, milliste järgi meie tõlgendused üritavad haarata. Rahvaid (mis tahes ühiste tunnustega inimrühmi) püütakse siiski jälgida võimalikult kultuurilähedaselt, inimlikult. Samas, üha intiimsemalt, empaatilisemalt kultuuri vaadates pilt paratamatult kõverdub. Kultuuri kuvandades normaalfookust leida polegi vist võimalik. Need pole ju ainult silmad, mis näevad.

Etnoloogid annavad maailma kultuuride dialoogi tõhustumise nimel endast kõik, aga pole teada, kas see, mis tehtud, on piisav. Kultuuride vastastikust mõistmist ei paista kuskilt. Ja teadmise rakendus ei tohiks olla “teiste” osavam allutamine (hoolimata ohtrast sellekohasest praktikast). Pealegi, iseenesest võiks sallida ju ka tundmatut. Kas või universaalse kultuurilise mitmekesisuse nimel. Aga ega vist saa ka rahvaste kultuuri uurijate rolli maailma asjade kulgemises üle hinnata.

Inimesed lihtsalt elavad (kui neid vähegi lubatakse), aga sellest polegi nii hõlbus aru saada, kuidas see tavaline elu käib. Samas pole ka teada, kui sügavale inimeste pähe on üldse etnoloogidel vaja tungida. Näiteks Lääne-Siberis elavad handid arvavad, et kogu aeg ei tohi tõtt rääkida. Arvata võib, et vaikiminegi on kultuur.

Siinkohal teeme katset paotada etnoloogide töötubade uksi nägemaks, millised küsimused on meile praegu kõige olulisemad, millised uurimisvaldkonnad kõige populaarsemad, mida oodatakse tulevikult.

Etnoloogia ei ole kunagi olnud staatiline teadus. Alates selle sünnist XIX sajandil, kui nn tugitooliteadlased tegid teiste kirjelduste põhjal “metslaste” kohta järeldusi, on teadus elanud läbi mitmeid muutusi ja on tänase päevani olnud pidevas liikumises ja muutumises, areenilt lahkunud esialgne positivistlik lähenemine ja evolutsionistlikud järjestamiskatsed on läbi mitmete suundade ja vaheastmete järel asendunud relativistlikumate ja refleksiivsemate püüetega inimest mõista, iseküsimus muidugi, kas see üleüldse võimalik on. Loomulikult on ka Eestis rahvateadusest, valdavalt esemelist kultuuri uurivast etnograafiast saanud tänaseks vägagi tänapäevane distsipliin etnoloogia (või kultuuriantropoloogia) ja eesti etnoloogide ja antropoloogide dialoog rõõmustab meid loodetavasti jätkuvalt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming