Kitši vilkuv tuli

Ilmar Vene

Raamat, kus tõestatakse, et Goethe siiski eelistas meessugu, teeb avaldamise kulud tasa igal juhul.Kitš vilgub, sära vaheldub tuhmusega ja ajaühikud, mille vältel üks või teine neist on edemuses, ei tarvitse olla ühesugused. Mõnikord kitš lausa särab, tehes seda pikemat aega ja seesugustel puhkudel näidatakse näpuga: Näete, siin ta on! Aga kitš võib ka täielikult kustuda; siis ta lihtsalt unustatakse ja kellelegi ei tule pähe teda nimepidi esile manada. Selles püsimatuses ja vahest ka mõningases salapäras ongi põhjus, mispärast inimesed,  kes mõtlemiskunsti viljelemist võtavad tõsimeeli, ei taha teda täisväärtuslikuks töövahendiks pidada. Oma osa võiks seejuures olla ka meie palju räägitud mõtteloidusel; kes siis ei teaks, kui varmad me oleme lööksõnade ärakasutamisel?

On uus tähis käibesse läinud, siis mõtleminegi võib hõlpsasti taanduda „ei” ning „jahi” igavesele vastasseisule. On see kitš või ei ole? Aga just sellest oligi  sissejuhatavas lõigus juttu: puhaskujul esineb kitš ainult erandjuhtudel, enamasti ta vilgub; puhkemisele järgneb kustumine ja me oleme nõutuses, kumba nendest pidada tõesemaks. Juba mõiste päritolu on kergelt salapärane; isegi praegusel supertehnoloogilisel ajajärgul ei suudeta täpsemalt kindlaks teha, kes on selle sõnakese käibesse lasknud. Teatakse ainult niipalju, et XIX sajandi  teisest poolest peale kuulub tähis esteetika arsenali. Ja praeguseks võib sõna tähenduse kohta teavet saada igast võõrsõnade leksikonist. Aga siitpeale algavad ka küsitavused: kitš nimelt kuulub vaimuväärtuste hulka, mis defineerimisele peaaegu üldse ei allu. Sõnastikus, mis mul praegu käepärast, pakutakse märksõnu nagu „alaväärtuslik”, „maitselage” ja „soperdis”, igaühe nendest tohime kehtima jätta kõigest tingimisi. Sest kitš ei  ole ainult alaväärtuslik; kes nähtusele võtab läheneda raha mõõdupuuga, veendub peagi, et tegu on kõige kallimate vaimutoodetega. Ja isegi raha täiesti kõrvale jättes tuleks tal tunnistada, et kitš võib olla väga kõrgetasemeline. Sellest siis muidugi johtuks, et ka „maitselage” täidab oma otstarvet kõigest ahastes piirides; võib ju kitšilikuks osutuda teos, mille väline vorm märgib rafineerituse tippu.

Eriti ebaõnnestunud on „soperdis”;  tohib arvata, et tegusõna „kitschen” algne tähendus on siin ilmse karuteene osutanud. Soperdisega pole kitšil üldse tegemist, vastupidi, nähtus algab just sellest, et kaotatakse kõik märgid saamatusest ja hooletusest. Vaadake ajakirjade läikivaid kaanepilte! Kas tõesti leidub inimene, kes söandaks neid soperdisteks pidada? Ometi poleks õige kuulutada defineerimatus täielikuks, arvame ju teadvat: kitš on  see, mis meile meeldib, kuigi ta meeldida ei tohiks. Ja kui huvituksime ebaloomuliku olukorra põhjustest, siis saaksime tõenäoliselt kuulda, et meie maitse pole arenenud piisavalt. Just seda kasutavat pseudoväärtuste loojad osavalt ära: nad pöörduvad sihiteadlikult meie poole, püüdes meile meeldida. See kõlab õige arusaadavalt, aga ühtaegu jääb selgitamata küsimus: kes siis ei pöörduks tarbijate poole ja kes ei sooviks meeldida?  Tuleb välja, et kitš on meie vaimuelust lahutamatu. Segadik andis endast märku juba XVIII sajandil, s. t ajal, mil kitši mõistet veel ei kasutatud. Juba tollal oli tarvis eristada head kunsti halvast ja see tarvidus sünnitas kõigile tuntud „maitse”.

Kahjuks ma ei tea, kui palju on uuritud Voltaire’i sõnakasutuse sagedust, aga kui vastavaid sõnastikke peaks leiduma, siis „maitse”, s.o „le gout”, ei tohiks nendes  mingil juhul viimaste hulka kuuluda. Sest Voltaire oli ennekõike valgustaja, seega kirjanik, kes tegeles lugejate maitse peenendamisega; igaüks, kes ei suutnud Racine’i tragöödiates näha sõnakunsti tippu, pidi väsimatult jätkama oma maitse arendamist. Kogu elu jätkas oma maitse täiustamist Johann Wolfgang von Goethe; üha uuesti on ta korranud, et „maitset saab kujundada ainult parima najal”. Igapäevases elus see  tähendas, et suurmees vaatles ainult kõige paremaid kunstiteoseid (täpsemalt nendest tehtud koopiaid); raamatuhuvilised aga said temalt otsesõnalise juhise: õieti peaksime alati lugema ainult raamatuid, mida me imetleme.

Meenutagem siinkohal suurmehe erandlikke võimeid ja igapäevast aktiivsust, mis jätkus pikki aastakümneid – kas ei tuleks meil arvata, et maitse küsimustes oli kõige tundlikum just Goethe? Paraku ollakse selles asjas üksmeelest kaugel. Turgenev (kes kuulus muide Goethe suurimate austajate hulka) on koguni oletanud, et kujutava kunsti hindajana pidi Goethe olema ilmutanud kõige halvemat maitset. Ise ta mõistagi pretendeeris rohkemale, kuid ka temal ei laabunud kõik laitmatult; igatahes too pildikogu, mille ta ajaviiteks oli soetanud, et sellest hiljem lahti saada, tõi talle ainelist kahju: hinda, mis ostmisel makstud, ei tahetud talle hiljem enam  kuidagi maksta. Need näited peaksid selgitama, mispärast maitse allutamatus vaidlustele on kujunenud käibesõnaks. Ja see omakorda peaks selgemaks tegema, miks kitši mõiste kasutamisel ollakse ettevaatlik. Ei ole see kohane, kui üldiselt tunnustatud looja (nt Hermann Hesse) populaarsusest rääkides vihjatakse kitšile, maitse lamestajale. Samas jälle jääb peibutama küsimus, mispärast  mõnigi suurkuju, kelle looming kõige ajaviiteks määratuga justkui kuidagi seostuda ei tohiks, on saavutanud ebatavalise populaarsuse. Ju siis kogu tema vaimulaadis oli midagi sellist, mis teda laiemale tarbijaskonnale lähendas.

Mingil määral suudame seda laadi küsitavustele vastata alles siis, kui teravapiirdelisest vastandamisest (kas on kitš või ei ole?) loobudes oleme huvitunud oma meeldimustest  kõige üldisemalt. Me eelistame ju peaaegu kõiges üht võimalust teisele: ka igapäevases elus tuleb see ilmsiks igal sammul. Mispärast peab ajakirja kaas läikima? Sellepärast, et läikiv kaas mõjub me pilgule meeldivamalt kui tuhm. Tuleb välja, et Joosep Toots, kes Kiire saapanööpide põhjustajaks arvas oletamisi rottide meeldimuse (rotid armastavad läikivaid asju), esines ühtaegu suure esteetikuna. Niisiis ei suuda me argipäevasuse keskel  ükskõikseks jääda. Aga kuidas oleks lugu elukaugetes sfäärides? Kummalisel kombel annavad meie meeldimused endist märku ka nendes. Koguni üldistusi saab kõnealuse küsimuse kohta leida. Näiteks David Hume on pannud kirja, et kõik mõtlejad jagunevad metafüüsikuiks (s. o tõelisteks filosoofideks) ja moralistideks; teisena mainitud on alati olnud populaarsed, sellal kui esimestest pole kuigivõrd hoolitud. On see liialdus? Vähemasti 

mingil määral peaks šoti mõtlejaga nõustuma igaüks. Kes siis ei taipaks, et kõlblusega on mingi seos igal inimesel? Järelikult peab ta end neis asjus pädevaks ja mõnikord võib tema pädevus võimenduda isegi määrani, mispuhul hakatakse kontrollima, kas teised ikka mõistavad kõlblusega seostuvaid küsimusi õigesti. Kõrgem metafüüsika seevastu (kas maailm on lõputu või lõplik) ei olene meist kuigivõrd ja seepärast pole  loota, et nende asjade vastu üldisemat huvi tundma hakataks. Just sellel, meie suutmatusel ükskõikseks jääda, rajaneb orientatsioon, mis ajuti võib endast märku anda nii ilmselgelt, et lõpuks tuli käibele isegi omaette tähis: kitšilikkus. Meeldimused panevad end maksma kõiges: igapäevasuses, filosoofias, kunstis ja teaduses. Ja see paraku, kui teadlikult meeldimusi arvestatakse, pole kuidagi täpsemalt  kindlaks määratav. Kes siis suudaks täpsustada põhjusi, mille ajel üks saksa kirjandusteadlane tuvastas, et Goethe siiski eelistas meessugu? Pean silmas kultuuriuudist, mis vilksatas aastaid tagasi: üks kirjandusteadlane, pühendanud oma aastatepikkuse hoole Goethe erakirjade analüüsimisele, tegi asjaosalise maskuliinsed kalduvused teadusliku usaldusväärsusega kindlaks. Muidugi põhjustas see saavutus ebasustundega  segatud hämmingut ja uurija jäeti stipendiumist ilma. Aga sel ebameeldivusel oli ka päripool: uudise edastaja teatas, et valminud raamat tõlgitakse sellegipoolest viide tähtsamasse võõrkeelde, jaapani keel kaasa arvatud. Mis toimis antud juhul kõige määravamalt? Võib-olla mõni puhtisiklik põhjus, aga välistatud pole seegi, et kirjandusteadlane laskis end juhtida alateadlikust tundmusest:  selline lõpptulem meeldib üldsusele kõige rohkem. Ja selle tundmuse õigsust tõendab kirjastajate suhtumine. Iga tervemõistuslik ettevõtja teab, et raamat, kus tõestatakse, et Goethe siiski eelistas meessugu, teeb avaldamise kulud tasa igal juhul. Võiks ju arvata, et paljud psühhoanalüütilised uuringud, kui need vaid laiemalt tuntuks saaksid, kompromiteeriksid kogu nähtust, kuid ühtaegu ei tuleks säärase võimaluse osatähtsust 

ülehinnata. Psühhoanalüüs on nagu astroloogia, ta kuulub kõige tarvilikumate vaimuväärtuste hulka ja seepärast pannakse kõik nurjangud, mis tema nimel iganes teoks saanud, alati inimeste puudulikkuse, mitte nähtuse enda arvele. Meeldimused võivad endist märku anda sealgi, kus näiliselt on tehtud kõik, et nende toimimist võimatuks teha. Kellele oleks siis eales tundunud, et „Kapitalis” inimsust meelitatakse?  Vastupidi; iga pinnalisem lugeja saab kõigepealt mulje, et õigus oli Venemaal tegutsenud tsensoril, kes uskus, et sellist raamatut ei hakka keegi üldse lugema. Ja ometi on „Kapital” äärmiselt inimsõbralik raamat. Lausa imetlusväärse teaduslikkusega tehakse seal selgeks, et inimene on jumalik olevus, kellel on kogu ajaloo vältel tulnud küll ülekohtuselt kannatada, kuid kes ükskord, kui on saabunud õigluse aeg, omandab endale  väärilise seisundi. Sisu ja vormi näiline vastandlikkus teeb võimalikuks imelise lõpptulemi: mida erapooletumalt kõlab väline vorm, seda usutavamaks muutub teose soojendav sisu.Kitšilikkuse müsteeriumi lahendamatus rajaneb üldinimlikkusel. Igaüks meist on lasknud endast ülesvõtteid teha: üks foto meeldib rohkem, teine vähem, kolmas aga ei meeldi üldse. Nii see peabki olema ja seepärast ei saa  kitš eales kaduda.

Lõpetuseks tuleb õiendada tänuvõlg Friedebert Tuglase ees, kes oma „Vilkuva tule” edasise avaldamise olevat igaveseks ajaks ära keelanud. Mispärast oli kirjanik antud juhul sedavõrd enesekriitiline? Esimesel tutvumisel midagi eriti hullu silma ei hakka: dekadentlik sisu on saanud hiilgava vormi ja „Vilkuv tuli” särab otsekui täht ärkamisajale järgnenud halluses. Lugu on  nii kompaktne ja meeldejääv, et sellest saab erilise vaevata ka täisväärtusliku kokkuvõtte teha. Fabian, armukadedusega heitlev peategelane, kaalub muudkui, kirves käes, kas poleks kõige õigem magavale armastatule ots peale teha, ja too, teadagi naiselikult kaval, piilub läbi ripsmete, lugedes Fabiani alailma muutuvalt näoilmelt hingeliste heitluste kroonikat. Lõpuks, kui peategelane on plaanist loobunud ja uksele lähenenud, hüppab armastatu asemelt, et panna loole punkt hüüatusega: „Ma armastan sind n ü ü d!” (Tuglase sõrendus).

Oleks lubamatuseni kohatu, kui keegi katsuks kirjaniku eitavat hinnangut täiendada omapoolse arvustamisega. Mingil määral võiksid ehk lubatud olla ainult kiidusõnad. Kõik on selles loos meeldiv: armukadedus kõigepealt ja siis too õudust tekitav kirves ja muidugi hingelised heitlemised ja kõige rohkem  vägev armastus, mis ju pärast „n ü ü d” kõlamist pidi möödapääsmatult uue jõuga puhkema. Dekadentlik õuduslugu sublimeerub õhetavasse koidupunasse

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming