Kivisildnik kultuuriministriks!

 

Kivisildnik, miks oled algatanud sellise avaldamise padurünnaku? Mitu raamatut sul sel aastal üldse tuleb? Miks sa selle sihilikult ette oled võtnud?

See ei ole sihilik, ses mõttes, et ma ei ole alustanud mitte raamatute avaldamist, vaid olen lõpetanud nende avaldamata jätmise, mis kestis umbes 6-7 aastat. See on lihtsalt meeldiv vaheldus. Kuna tegelikult on käsikirja raamatuks saamine kaunis ebameeldiv protseduur. Vähemalt minu jaoks. See sisaldab asjade järjestamist ja trükikojaga suhtlemist, raamatupoodidesse levitamist, millega ma tavaliselt ise hakkama ei saa, see nõuab abivägesid ja kirjastusi. Pärast arvustuste ootamine, see on ühtpidi kõik väga stressi tekitav, teistpidi jälle tore ka?Ta segab elu, niikaua, kuni kõik ei ole läbi, on ikka mingi ootus või vibratsioon sees. Seepärast on parem võimalikult palu raamatuid korraga välja anda. Vaimse tervise huvides. Viimase üheksa kuuga olen ma kokku avaldanud üheksa raamatut, keskmiselt 150 ? 160 lehekülge. See ei ole kuigi vähe.

Sa ei arva, et see devalveerib?

Noh, kui ei kirjuta sitasti, siis ei devalveeri. Tehnika ja kvaliteedi küsimus. Ma pigem arvan, et sellest on kasu. Kui raamatud tulevad järjest, siis nad paistavad silma paremini, kui avaldada üks raamat aastas.

Ühel hetkel on uute raamatute aknal ainult Kivisildnik!

Ja siis keegi teine. Eks need raamatud ole ju erinevad ka, proosa ja luule? Mina pean neid kahte viimast, ?Nulltolerantsi? ja ?Valitud teoseid? proosaraamatuiks, kuigi need tekstid on sageli ilmunud ajakirjanduses, aga see pretensioon ja tehnika, miks ma neid teinud olen, on ikkagi ilukirjanduslik. See on lihtsalt häda ja viletsus, et mul pole olnud neid kuskile mujale müüa kui ajalehtedele. Ma tahan ka süüa saada vahepeal. Ikkagi on leidunud toimetajaid, kes need lehte on pannud. Mina võib-olla ei paneks, vanemad asjad ei vasta sageli formaadile, praegu on need formaadid ju nii selgelt välja kujunenud.

Sinu laad on ärritav ja arrogantne ja ründav, silmast silma rääkides oled malbe ja meeldiv, rahulik ja intelligentne, aga laval või meediapüünel lähed lolliks. See on sihuke sihilik performance?

Näitleja ei ole elus see sama, kes ta laval on. Kirjanikuga on umbes sama moodi. Eks selles on ka kainet arvestust: enamik kirjandusmaastikust on selline leebe, siis on hea pakkuda kontrastiks midagi rämedat, et eristuda. Elu näitab, et sellise teistmoodi, karmima kirjanduse ? mina nimetan seda ekstreemkirjanduseks ? järgi on nõudmine. Ma olen isegi luuleraamatuid päris palju müünud.

Mulle endale sellised jõulised asjad meeldivad, see on minu maitse.

?Poeem Puutinile? on nagu su manifest. On eesti rahvaga tõesti kõik nii metsas? Või on su mürgine meel just kõrgema rahvuslise sisetunde avaldumus?

Ma ikkagi arvan, et ma olen rohkem rahvuslane, kui mõned teised. Ma olen üldiselt konservatiivse meelelaadiga inimene, kuigi mul on väga palju sotsialistlikke vaateid. Ma olen ikkagi praktiline inimene. Kui me vaatame ajaloos olulisi asju ? impeeriumid, suured usundid, mässud, sõjad ? rahvad on kõik selle üle elanud, üks või teine süsteem on tulnud?

Paljud väikesed ikkagi kadusid.

Aga eesti rahvas on praegu ikkagi kõige väiksem mandril elav rahvas, millel on omakeelne kaasaegne kultuur. Me oleme täiesti unikaalsed. Juba see, et Euroopas elada 11 000 aastat ühe koha peal, on täiesti kordumatu rekord. Võib-olla, kui me välja sureme ja läheb veel 5000 ? 6000 aastat, siis jõuab keegi sinna lähedale.

Sulle kõige laiemas plaanis ei meeldi lihtsalt lollid ja lollus?

Nii võib öelda küll.

Kas geniaalsus on su puhul loomulik ja kaasa sündinud või pigem sotsiaalne paratamatus?

Seda peaks uurima. Peaks andma mind teadlastele ja siis selgub tõde. Ma ise ütlen muidugi, et see on geniaalsus ja ei midagi muud, aga palju tuleb ka sellest, et on kogemust. Kui oled palju kirjutanud, siis mingid asjad tulevad kätte. Nagu trennitegemine. Pead tehnikat nii kaua nühkima, kuni see tuleb iseenesest, siis saad muudele asjadele mõelda. Töövõit.

Geniaalsus kui töövõit. Kas sa hakkaksid kultuuriministriks, kui praegu kohe pakutaks?

See oleks kaunis vastik ettevõtmine, sest meil pole ju kultuuripoliitikat. Kultuuriminister on sisuliselt töötu. Mida ta peaks ellu viima, tegema? Ta peaks hakkama kultuuripoliitikat looma, valmistama. Aga kuna riigil endal pole poliitikat, selleks on olnud NATO ja Euroopa Liit ? nüüd on need käes ja poliitikat enam pole. Keegi pole kunagi küsinud, milleks need. Nende nimel on tehtud kõike, kõikvõimalikke järeleandmisi ja sigadusi, aga milleks kõik see pikas perspektiivis? NATO-l ja ma kardan ka, et Euroopa Liidul mitte, ei ole Eesti kultuuripoliitikat vaja. See ministritool oleks hea koht, kus midagi ei pea tegema, ma võtaks selle tuima näoga vastu. Mingit vastutust ei ole, sa ei saa teha ühtki viga, sest prioriteedid pole paigas. Sa võid teha seal ükskõik mida.

Mõni alluv võib mõned miljonid kasiinosse tassida, see on kõige hullem.

Aga ma arvan, et see on juba juhtunud. See on ehk ärahoitav edaspidi, nii tagantjärele tarkusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming