Kivist südamed ei valuta

Kaarel Tarand

 

Tiit Vähit oleks hädasti vaja, temal oli kõva hääl ja tema käske täideti. Loomulikult ei soovi ma näha Vähit peaministri kohal, vaid hoopis Alliklepa või Nõva rannas naftareostuse tõrjumist ja lindude päästmist juhatamas. Miks Vähi? Sest just tema valitsus kehtestas Eestis transiidi-ideoloogia ja maalis suureks unistuse “helesinisest torust”. Tänu sellele saidki vägevateks kõik need Luukased, Siffid, Lugtmeijerid, Ossinovskid ja muud naftavedajad ning kellele muule kui Vähile nad ikka alluksid? Ja just need mehed, mitte vabatahtlikud keskkonnasõbrad, peaksid olema praegu esimesed naftaklimpide kokkukorjajad.

Loomulikult on lootus näha valgesse kaitseülikonda riietunud kütusekaupmehi päästetöödel sama naiivne kui arvata, et fossiilkütuste transiitkaubandus kasvatab rahvuslikku rikkust. Mis neil lindudest? Hukkunud, hukkuvaid ja hädaga hukatavaid linde on ainult mõni tuhat – kõige väiksem arv, mis riigi tähtsamatele tünniratsanikele korda läheb, on seitsmekohaline. Mis väiksem, on nii väike, et pole nähagi. Peale muu ei saa linde barrelites mõõta ja rahavooge nad ka ei genereeri (kui üldse, siis ehk ainult farmaatsiatööstusele).

Viis aastat tagasi oleks olnud mõeldamatu, et terve valitsus praegu looderannikul toimuva mõõtu katastroofi puhul tervelt neli päeva vaikiks. Ja mitte ainult vaikiks, vaid hoiduks ka igasugusest tegevusest. Ainuüksi kommunikatsiooni osas on riigi taandareng ilmne. Aga ka praktilise tegevuse osas. Ei räägita, ei tegutseta. Peaminister Ansipist võib muidugi aru saada, tema peab ju Rootsi kuninga rõõmuks ja lõbuks homme pealinna suurimal laadaplatsil oma sportlikku vormi näitama ning küllap määrib ning katsetab suuski.

Naftareostus looderannikul ja saartel on vägagi mitmekihiline probleem. Rahvusvaheliste kohustuste ignoreerimisest ning ametkondade abitusest on meedias juba palju juttu olnud. Samuti sellest, et valitsuse tegevusetus on täiesti ilmne kuritegevuse mahitamine. See on makrotasand. Mikrotasandil paneb seesama valitsus loodust armastavad inimesed hoopis väljakannatamatusse olukorda. Nad teavad, et naftaloikudest päästetud lindude ellujäämisvõimalused on ka pärast puhastamist ülinapid. Tähendab, vabatahtlikud on sundolukorras: kuidas ka ei tahaks linde päästa, tuleb neile hoopis oma käega halastussurma jagada, linde tappa ja põletada.

Kuna on selgunud, et ei peaminister Ansip, majandusminister Savisaar ega keskkonnaminister Reiljan, rääkimata siseminister Laanetist, ei saa käimasoleva surmaralli tähendusest üldse aru, ei aita ilmselt muu, kui et nemadki peaksid oma käega linde lõpetama ja põletama. Küllap siis ka kogu üleriigiline meedia kohal oleks ja küsiks spordimehelikult, et kuidas ka tunne on lindu tappa. Et kas tahaks teinekordki sama teha. Pole raske ette kujutada telepastorist peaministrit siis vastuseks midagi seletamas naturaalsest konkurentsivõimest või keskkonnaministrit muhedalt pajatamas, et “me oleme ju alati rääkinud, et kellest ikka elulooma pole, see tulebki ära tappa”.

Tapmist jätkub kõigi eelduste kohaselt kauemakski. Eesti loodeosas ulatuvad metsad otse mereni välja. Keskkonnakaitsjad ennustavad juba praeguseks nähtud märkide järgi, et surevad naftaga koos linnud on juba jõudnud kotkaste ja imetajate toidulauale. Sealt pole enam pikka sammu haruldasemate linnuliikide hävinguni ega mitmesuguste väärarenguteni näiteks veel sündimata rebasepesakondades. Looduse tasakaalu lüüakse auk sisse võib-olla aastateks.

Transiidimajanduse advokaat võib öelda, et kuriteo sooritaja vedas naftat hoopis Primorskist ja meie vedajad, ümberpumpajad ja logistikageeniused on täiesti süüta ning tegutsevad kõrgeimate rahvusvaheliste standardite alusel. Võimalik, et see on tõsi. Ent sel juhul on valitsuse asi avaldada survet ainsale Läänemere-äärsele põhimõttelagedale riigile, kes tekitab meile suuri probleeme. Venemaale aga suudab valitsus nõudmisi esitada ainult siis, kui kohalikud huvirühmad ei soovi vastupidist. Transiidimehed on alati nõudnud valitsuselt Venemaa ees pugemist ja enesesalgamist. Vastasel juhul ei pruugi äri edeneda. Seega, valitsuse välispoliitiline suutlikkus saab ilmneda alles pärast seda, kui kütusetransiit Eesti kaudu on lõpetatud.

Nädala ainus hea uudis naftaäri alalt oligi see, et Läti raudteefirma tariifipoliitika tõttu liigub Valgevenest veetav nafta nüüd Läti sadamatesse ja oht meie keskkonnale väheneb seetõttu kuni 10%. Lätlaste peale ei saa aga lõpuni loota, mingil viisil tuleb siit minema peletada ka ülejäänud 90% kütusevaguneid. Seejärel võib Eesti Venemaa sadamate naftavedu koos soomlastega kas või täielikult blokeerima hakata. Kuni seis selline ei ole, jäävad linnud edaspidigi surema ja keskkonnakaitsjad hingetraumasid saama. Kaupmehed aga loevad raha ja valitsus vaatab ükskõikselt pealt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht