Klassijuhatajatunni arutelu pikenduseks

Tarmo Teder

Noored näitlejad Doris Tisler, Rasmus Kaljujärv ja Johannes Naan „Ma olin siin” troostitus toas. KAADER FILMIST Mängufilmi „Ma olin siin”,  režissöör René Vilbre, adaptsioon

ja käsikiri Ilmar Raag. Operaator Mait Mäekivi, heliloojad Jimi Tenor ja Rainer Jancis, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümid Anu Lensment, heli Olga Bernadt, Horret Kuus, monteerija Joona Louhivouri. Osades Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre, Tambet Tuisk, Margus Prangel, Märt Avandi, Marilyn Jurman, Lembit Ulfsak jt. Produtsendid Riina Sildos, Aleksi Bardy, Amrion Productions ja Helsinki-filmi OY, 94 min. Esilinastus Karlovy Vary filmifestivalil 2008. aasta suvel.

 

Mida peab tegema lahtise peaga kodutu gümnasist, kelle õpetajast ema on end üles poonud ja kusagile eemaldunud isa teenib politseis? Mida võiks ette võtta see rikaste laste koolipinki nühkiv kavaler, kui linna urkas pesitseval pruudil pole tampoonigi ja külmutuskapis haigutab tühjus? Loomulikult raha! Sest mida muud on tänapäeva Eestis peale rahategemise enam üldse võimalik ette võtta? Ja rahategemiseks on miljon üks tuhat viisi, millest vahest põnevam on just varastamine ja narkootikumiga kaubitsemine. Poiss, kes unistab varjamatult õppida arstiks, ei oska ju veel neeru siirdada ega omal õieti veriseks löödud molligi praavitada.

Küll on häda ja jama nende eneseteadlike linnapätakatega, kellel küll valimisõigus passis, aga mõistuseraasu mitte tagataskuski – aga mitte ainult seda ei näita täna Eesti seitsmes kinos linale tulev uus meiemaine mängufilm „Ma olin siin”. Režissöör René Vilbre on lasknud kokku panna vägagi noortepärase, hoogsa ja lööva muusikaga küllastatud mängufilmi, mille tempod vahelduvad ängistavalt känkrasse kiskuva hallusega. Klaasseinadega linna pildid vahelduvad räämas agulitapeetidega, kihutamine uimerdamisega, voodi garaažiga, panemine sissesaamisega, öine pidu päevapohmaga, kaif kassiahastusega, kool kartseriga, elu surmaga.

Hästi ei mäleta, et oleks eesti pikas mängufilmis varem näinud nii plaanivahelduslikku operaatoritööd ja jõulist montaaži, mis kipuvad vinti üle keerama. On tagaajamist ja löömist, seise ja pingeid, seksi ja musa, aga kokkuvõttes haigutab kogu selle efektse kaadervärgi taga sisutühi kargamine, et hakka või järjekordselt ahastama: kas nii kuradi lame ja madalalt saamaline see meie noorte silmanähtav linnaelu täna ongi?

Sass Henno romaanile „Ma olin siin. Esimene arest” tugineva filmi stsenarist Ilmar Raag pole alusmaterjalist irdunud, vaid noore kirjaniku lennukale soovmõtlemisele ehk liigagi järele andnud. Valulispõnev tõsielu ja ebaloogiline kunst on vahest liiga absurdselt filmis segi läinud. Pole tähtis, kas just nii, nagu Henno-Raag-Vilbre seda näitavad, või veidi teisiti, kindel on see, et mingi hulk kahekümne all tiinekaid nõnda oma initsiatsiooni velmavad, nagu filmis „Ma olin siin” näha võib.

Jah, üht lamedat ja mingis ulatuses kindlasti valulist noorsooteemat on meie filmitootmise hindamise mõõdupuust lähtudes vormimeisterlikult illustreeritud, jõulise pildiga täidetud, kooliealine vaataja muusikaga kuuldele võetud, klassitäite kinnotulek garanteeritud ja eesti kinonduse box office’ikene elavamalt tiksuma tõmmatud. Kuid pole üldse kindel, kas see justkui pooleteisetunnine jutustava looga MTV-klipp ka mingit sisulist filmikunsti välja kannab. Pole vaja palju mõelda, et näha kireva löökfilmi taga pigem ühiskondlikku missiooni, noorsoopoliitika tahku, õpetajate toa ja nišisotsioloogide asendusasjaajamist, klassijuhatajatunni arutelu pikendust kinopinki. Kõike seda pedagoogilise rinde tegematajätmist, mida propagandavaba kunst otse tegema ei peaks. Aga filmikunst on ju midagi enamat kui lihtsalt kunst ja otse näpuga näitav „Klass” osutus üllatavalt jätkusuutlikuks, kineastid suure auditooriumiga kasvatajateks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht