Klassivõitluse päevad

Kaarel Tarand

Rupert Murdochi meediaimpeeriumi langust ning võimalikku lõppu Ühendkuningriigis on meiegi ajakirjandus juba mitmest nurgast kajastada püüdnud. Tõsi on see, et otseseid paralleele Eesti oludega Murdochi loost tõmmata ei saa. Ainuüksi juba seetõttu, et kui tegu on saareriigi demokraatia sajandi suurpuhastusega, siis meil on demokraatia kogemust heal juhul kolmandik sajandit ja sedagi pika katkestusega keskel. Teiseks, nagu ka varem  kirjutatud, ei ole Eestis ajakirjandusel ja tema omanikel seda sorti hiigelvõimu ühiskonnas ja eriti poliitikute üle, nagu seda paistis olevat Murdochil. Õnneks ei ole meil Briti sorti suuri turge seal kulutavate pimedate karjadega, kes meediaomanikest miljardärid teevad. Õnneks on ka me kollasema meedia ajalugu nii napikene, et pole parimalgi juhul lihtsalt aega olnud positsioone poliitika ja majanduse mõjutamiseks sisse võtta.    

     

Siiski paistab, et meie ühiskond üritab möödapääsmatult ära teha kõik teiste ees tehtud vead, mitte ei oska neist õppida. Ja seetõttu on Murdochi saatus ning Ühendkuningriigis  võimu ja meedia põimumisest tehtavad järeldused, sh seadusandlikud väärt Eestis valgustamist. Ühes Ühendkuningriigi lähiajaloo lühikursuseks kvalifitseeruvas arvamusloos kirjutab aktivist ja analüütik, portaali openDemocracy asutaja Anthony Barnett (http://www.opendemocracy. net/ourkingdom/anthony-barnett/ after-murdoch), et praegu on õhu puhastamiseks oluline analüüsida nn poliitilise klassi struktuuri ning siduda lahti selle osad, mis  kokku kuuluda ei tohiks. Nimelt, mida ju ka meie ajakirjandus endale ei tunnista, ei koosne poliitiline klass mitte ainult poliitikutest koos avaliku teenistusega, vaid ka ajakirjanikest ja meediaomanikest. Näiliselt vastandudes teenivad nad ühishuvi, mis vähemasti Ühendkuningriigi värskel näitel ei pruugi olla avalik huvi. Ja siin pole peaviga tingimata poliitikutes. Ka nemad käsitlevad avalikku võimu ja teenistust küll põhiliselt tuluallikana, kuid raha, mille  poliitilise klassi kooselust kasumina kasseerib erameedia, on hoopis teisest suurusjärgust. Murdoch teenib/teenis kasumit osaliselt hirmutades ja välja pressides, osaliselt teeneid müües (propageerides mingit tüüpi ideid ja teisi laites). Välja ei pressitud mitte otse raha, vaid loomulikult (meedia)ettevõtlust reguleerivaid seadusi või pigem seaduste puudumist, mis võimaldas mugavamalt rohkem teenida. Kas see viimane ei tule tuttav ette ka Eesti ajakirjanduse  ja seadusandluse mullustest mängudest „allikakaitsega”? 

Inglismaal räägitakse Murdochiga seoses ulatuslikust poliitilisest korruptsioonist, demokraatia ja eriti parlamentarismi kahjustamisest.  Kuid tehnoloogiavahetuse tagajärjel sündinud uut tüüpi ühiskonna heaolu kasvatamise soov eeldab ka põhimõistete ülekäimist. Kui meil on infoühiskond, siis see tähendab, et infoküllasus on ühiskonna omadus ning info ise ühiskonna omand. Ühiskonna asjad on avalikud, mitte eraasjad. Seega võib küsimärgi alla seada kasumit taotleva ettevõtluse vormis tegutseva erameedia võimalikkuse ja sobilikkuse infoühiskonnas. Kasumi ja tõe teenimine korraga on kahe isanda teenimine ning kui üks ajakirjanik sellest rollikonfliktist aru ei saa, on teda halvasti koolitatud. Kui ta sellest mööda vaatab, on ta reetnud mingi hulga oma põhimõtetest. Kuulumine (kas või seda enesele teadvustamata, nagu mõne Stenbocki maja reporteri puhul võib kahtlustada) poliitilisse klassi ei võimalda aktiivselt olla osaline kriitilises kultuuris, mille põhitunnuseks on sisuline kvaliteet, mitte majanduslik edukus. Tsiteerides president  Ilvest pooleteise aasta taguselt meediakonverentsilt: „Arutelu ajakirjanduse kvaliteedi üle peab olema võimalik, ilma et peaksime kohe kartma süüdistust ajakirjanduse ründamises või sõnavabaduse ahistamises. Selline kaitse ei ole adekvaatne, kui jagame arvamust, et vaba ajakirjandus on osa demokraatiast. Ajakirjanduse kvaliteet on minu meelest nii oluline osa demokraatiast, et selle üle mitte arutleda on kahjulik. Kahjulik riigile, ühiskonnale ja demokraatiale.”  Rupert Murdoch on andnud meile hea ettekäände taas ajakirjanduse kvaliteedi üle, täpsemalt kvaliteedi võimalikkuse üle (poliitilise) klassi siseselt või siis kasumit taotlevas süsteemis jälle kvaliteetselt arutleda. Ärgem siis seda võimalust ära pillakem!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming