Koalitsioonileppe kultuuripoliitika: kaalugem võimalusi või teostagem need?

Jan Kaus

Kultuurkapitali osas sarnanevad praegune retoorika ja endise ministri tegevus nagu Jupiter ja Merkuur.          Reformierakonna ja IRL i koalitsioonilepe on nüüd sõnastatud ja avalikult lugeda ning pälvinud ka vastukaja. Kuigi eelmises Sirbis tegeles leppe lingvistilise lahkamisega juba Tiit Hennoste, tahaksin siiski lisada ühe aspekti. On nimelt huvitav, kuidas lepingu retoorikas võivad muu hulgas kajastuda ka võimuvahekorrad. Kuigi IRL andis mõista, et nende näol on tegu valimiste ühe suurima võitjaga ning koalitsioonikõnelustele minnakse absoluutselt  võrdsete partneritena, kõlab leppe kultuuriosas kõige tugevamalt vastu just reformierakondlik retoorika – ettevaatlik ja jahe. Mitte et oleks vaja ülevoolavust ja ebarealistlikke lubadusi. See hoiak, mida kõige selgemini esindab rahandusminister Jürgen Ligi (kes on kultuuripoliitikaga seotud lootuste ja küsimuste osas ehk sama oluline kui kultuuriminister ise), on iseenesest arusaadav. Kuid kui võrrelda IRL i ja Reformierakonna valimisprogramme koalitsioonileppe  tekstiga, on näha, kuidas IRL i iseenesest sümpaatne nägemus on pidanud andma järele reformierakondlikule distantseeritumale hoiakule, mille taga jäik arusaam, et kogu ühiskonna edukuse alus on majanduse hea ja tasakaalukas käekäik. Kuna kirjutasin Sirbis ka valimisprogrammidest, siis keskendun alljärgnevalt mõnele punktile, mida rõhutasin ka enne valimisi, ning vaatan, mis on koalitsioonilepingusse jõudnud ja mis muutunud (jättes  praegu arutelu alt välja mitmed olulised punktid, näiteks Kultuurkapitali puudutava sõnastuse, mis vajaks eraldi käsitelu ja mille osas praegune retoorika ja endise ministri tegevus sarnanevad sama palju nagu Jupiter ja Merkuur, ning mida on juba kommenteerinud ka värske kultuuriminister Rein Lang). 

1 d: „kaalume võimalust muuta loovisikute seadust selleks, et lahendada vabakutselistele tunnustatud loovisikutele ravikindlustusega seotud probleem.” 

Iseenesest on sümpaatne, et see punkt on koalitsioonilepingus alles ning sellest pole loobutud. IRL oli selle seadnud mitte ainult kultuuriprogrammi üheks nurgakiviks, vaid  ka oma üldise programmi osaks. Kuid tuleb tähele panna, kuidas nüüd on selle punkti käsitelu muutunud reformierakondliku(ma)ks. Hennoste pidas seda lauset leppe halvimaks, rõhutades väljendi „kaalume võimalust” pahaendelisust ja tühikõmalisust. Tõsi, „kaalume võimalust” on just selline jahe sõnastus, mis taandub IRL i algsest konkreetsusest ja muudab lubaduse või kavatsuse vormiliseks, justkui püütaks rahustada seda teemat oluliseks  pidavaid huvigruppe. Kaalumist saab samuti ju pidada käsitlemiseks, probleemiga tegelemiseks, kuid samas ei kohusta kaalumine õieti millekski. Kaalutakse ja leitakse olevat kerge.       

Eks vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse  teostamine võib reformiliku ideoloogia vaatenurgast paista parasjagu tülika maksupoliitilise erisusena või pretsedendina, kuigi tegu poleks suure väljaminekuga. Samas on selge, et tunnustatud loovisiku panus ühiskonna toimesse on omapärane, seda ei saa mõõta ühikutes ega graafikutes, vaid palju abstraktsemalt ja intuitiivsemalt – tähenduses.  Seega vajaks erisugune ühiskondlik roll ka erisugust riigipoolset mõistmist ja ka tuge. Tuleb seega loota, et võimalust kaalutakse tõsiselt. Seetõttu ei nõustu ma Hennostega, kelle meelest on tegu leppe halvima lausega. Täiesti arvestatav oli ju võimalus, et koalitsioonikõneluste käigus eemaldatakse loovisikute seaduse parandamisele  viitav sõnastus leppetekstist sootuks.   

Tõsiasi, et selline küsimuseasetus ülepea veel kirjas on, tundub oluline ja sunnib nõustuma Hennostega, et „kui Lang suudab selle kaalumise tegudeks muuta”, siis on ta leidnud oma valdkonna inimestega olulise ühisosa.     

3 a: „riik peab eriala- ja loomeliite olulisteks partneriteks kultuuripoliitika kujundamisel, loome toimivad koostöövormid valdkondade  esindajate kaasamiseks.”   

See igati asjalik punkt arvatavasti vaidlusi ei põhjustanud, kuna oli olemas nii Reformierakonna kui IRL i valimisprogrammis. Tegelikult peakski see saama aluseks edasise kultuuripoliitika väljatöötamisel, koalitsioonipoliitika ja  loominguliste jõudude platvormi ühisosa leidmisel ja kas või näiteks loomeliitude ja loovisikute seaduse muutmise „võimaluse kaalumisel”. Oluline on, et koostöövormid ei jätkaks endise ministri fassaadipoliitikat, mis polnud suunatud mitte sissepoole (koostöövormi enda efektiivsusele), vaid väljapoole (ministri isiku avaliku kuvandi loomisele ja hoidmisele, säravale naeratusele). Tundub, et eelmise ministri loodud simulaakrum oli efektiivne  vaid osaliselt – tema erakonna vaatepunktist. See annab omakorda mõista Reformierakonna mõningasest võimetusest olla avalikus dialoogis (selles osas sarnanevad nad hämmastavalt oma põhiliste poliitiliste vastastega) – eelmise kultuuriministri ebakriitiline eneseimetlus ja tema tõusmine riigikogu aseesimeheks mõjub tema erakonna avaliku kommentaarina nimetatud isiku tegevusele. Loodetavasti proovib uus minister siiski luua toimiva koostöövormi,  mis oleks regulaarne (kusjuures selle regulaarsuse tihedus on samuti oluline), sisuline ning, mis peamine, lähtuks mõlemasuunalisest mõttevahetusest, mille eesmärk on just võimaliku ühisosa leidmine ja selle pinnalt tegutsemine. Eesti Kultuuri Koda on ilmutanud valmisolekut olla ministri koostööpartner, et  arutada läbi paljud olulised küsimused, alates juba nimetatud vabakutseliste ravikindlustusest ja lõpetades küsimustega, mida koalitsioonilepingus paraku ei mainita. Kui Kivisildnik on korduvalt öelnud, et meil tegelikult lihtsalt pole kultuuripoliitikat, võiks sellestki väitest tõukuda laiapõhjaline, senist ülevaatav ja uuendav konkreetne koostöö loomaks valdkondadeülest ja pikaajalist, erakondlikest tõmblustest sõltumatut kultuuripoliitikat.       

3 b: „jätkame kultuuripreemiate, sealhulgas  elutöö preemiate maksmist vähemalt senises mahus.”     

Kui rääkida „halbadest lausetest”, siis „eelistaksin” selliseid punktile 1 d, mis vähemalt viitab sisulistele muutustele, arengule, dünaamikale kultuuripoliitikas. 3 b on ju iseenesest igati kena ja õige punkt, aga selle sõnastuse taga paistab mu meelest just nimelt poliitika kui  näivuse loomise ilming. Kultuuripreemiate ja nn „elutöö preemiate” maksmise probleem pole teatavasti päevakorras olnud, keegi pole seda vähemalt avalikkuse ees kahtluse alla seadnud. Miks siis on vaja eraldi sõnastada nende maksmine „vähemalt senises mahus”? Kahtlemata on tegu oluliste preemiatega, kuid ometi võib öelda, et need on üksiknähtused, loomingumäe tipp. Miks siis mainida seda nii valimisprogrammis kui ka koalitsioonileppes?  Nende maksmine „vähemalt senises mahus” peaks ju olema enesestmõistetav. Tundub, et siin paistab vastu juba mainitud fassaadipoliitika, leppe lugejate püüdmine säravate üksiknähtusega. Võib-olla on ka vastupidi: siin öeldakse eufemistlikult, et raha juurde ei tule. Igatahes, selliste enesestmõistetavuste kõrvale/ asemele oleks vaja rohkem üldisemaid tendentse, laiemat silmapiiri, kaugeleulatuvamaid ideesid. Samas võib muidugi rahul olla, et  punktis ei ilutse reformierakondlikud väljendid nagu „eelarvevõimaluste tekkimisel” või „kaalume võimalust”. Kummaline, kuidas suulistes sõnavõttudes jõuliselt viljeldav resoluutse aususe tervistava eesmärgiga küüslaugupahvak kukub koalitsioonileppes aeg-ajalt üldsõnalisuse mannavahtu.         

4 b: „parandame professionaalse kunsti (kino, teater, kujutav kunst jms) kättesaadavust väikelinnades ja asulates.”       

Selle punkti juures lubatagu korraks vaadata asja oma kitsa mätta otsast. Kui rääkida regionaalsest kultuuripoliitikast, kaldun arvama, et raamatukogude komplekteerimise probleemi pole tegelikult lahendatud. Raamatukoguhoidjad ja kirjanike liit on juba aastaid teinud olukorra parandamiseks koostööd, selle parimaks  näiteks on sündmuste sari „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” igal hilissügisel. Kuid see on siiski üks eraldiseisev üritus ning laiemapõhjalisem komplekteerimispoliitika vajaks uuendamist, jätkuvat läbirääkimist. See on jälle üks selliseid kultuuripoliitilisi küsimusi, mis laseks ka hr Ligil rahu säilitada, kuna ei nõua mitte niivõrd raha, kuivõrd koostööd – antud juhul siis kirjanike, raamatukoguhoidjate ja ministeeriumi vahel. Teisisõnu: üks neid kultuuripoliitikat  kujundavaid koostöövorme, millest räägib koalitsioonilepingu punkt 3 a, mis viiakse loodetavasti võimalikult kiiresti ellu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming