Kobamisi kohasema kultuuripoliitika poole

Berk Vaher

Rohkem kui pelka „suundumuste” kaardistamist vajab riiklik kultuuripoliitika selgeid suuniseid Eesti Kultuuri Koda, kultuuripoliitika uuringute töörühm. Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused. Tallinn 2012. http://kultuurikoda.eu/sites/default/files/cmtls-attachments/eesti_kultuuripoliitika_pohimoisted_ja_suundumused.pdf Rahulolematu, kuid rahunenud – nii võib ilmselt iseloomustada paljude Eesti loovisikute ja kultuuritöötajate suhtumist riiklikku kultuuripoliitikasse 2012. aasta jooksul ja ehk veidi kauemgi. Eks see tulene ka ministri käitumisest. Pärast mõningaid vastastikusi teravusi tekitanud initsiatiivi raamatukogude komplekteerimise osas 2011. aasta lõpul suutis Rein Lang kuude kaupa hakkama saada millegagi, mida talt ei osatudki oodata – enamjaolt vakkapüsimisega ja kon­fliktide vältimisega. Või oli asi pigem selles, et mõned ta partei- ja valitsuskaaslased suutsid ta krehvtise suupruugi niivõrd ületada, et Langi „tavaline tase” ei kostnudki enam millegi eriti nördimusväärsena? Veebruaris lausus ta ACTA teemal ju ka nii mõndagi, ent ACTA-vastaste põlguseteravik pöördus Ansipi ja Ligi vastu. Edasiste kuude jooksul süvenev ja laienev avalikkuse pahameel valitsuse ning eeskätt Reformierakonna poliitilise kultuuri(tuse) üle jättis peaaegu täiesti varju kas või „Jänese aja” lõpul lõõmanud pahameele kultuuripoliitika(tuse) üle. Septembri algul Margus Mikomäele antud intervjuus demonstreeris Lang end väärtkultuuri hääleka kaitsjana ning ka toetusega ERMi rajamisele teenis vähemalt kultuuriringkondades pigem plusspunkte; või vähemalt ei aktiveerunud ehituse vastased enam mujal kui netikommentaarides. Ent või ta siis vakka püsida jaksas! Langi hiljutised nükked meedia ning just rahvusringhäälingu teemadel on ärritanud muu hulgas Eesti Ekspressi, mille peatoimetaja Janek Luts mõne nädala eest oma pilkavas pöördumises tõi ära karmid arvud: kultuuri osakaal riigieelarves on üha kahanenud ja kahaneb veelgi. Sõnad sõnadeks, vaikus vaikuseks: (ka) praegune minister pole suutnud toime tulla oma põhilise tööülesandega – kaitsta oma osa eelarves või seda isegi suurendada. Mistõttu on siis kultuuriinimestel põhjust olla rahunenud, hoida oma rahulolematus endale? Miks me ei päri languse kohta aru – miks pole ülepea ise suutnud oma valdkonna eest seista?

Ometi ju käivitus just Langi portfellivahetuse ajaks koondkehand, mis pidi hakkama konstruktiivselt nimelt kultuurivaldkonna nähtavust edendama, tulemuslikku poliitilist dialoogi arendama, tõhusamat kultuuripoliitikat välja töötama. Jutt käib mõistagi Eesti Kultuuri Kojast, millel täitub peagi kaks aastat tegevust. Mida on saavutatud?   

Kultuurikoja kaks aastat

Eesti Kultuuri Koda asutati 2011. aasta 22. veebruaril, kuigi eelkoosolek ja avalöök meedias tehti juba kuu varem. Väljendasin toona algatuse suhtes „nõudlikku usaldust” („Kelle kultuuri koda?”, Postimees 26. II 2011), kuid olin kodalaste äsjaste väljaütlemiste ja suunavõttude pärast õigupoolest üsna mures.

Liiga formaalsed ja enesekesksed tundusid need esimesed sammud: keskenduti toolide jagamisele ja liikmemaksukorraldusele, lubati saada kultuuriinimeste „ühtseks löögirusikaks”, mis nii poliitikuid kui tavakodanikke kultuuriteadlikumaks kasvataks … Märksa vähem tundus kujuneval kojal olevat valmidust kuulata nii esimesi kui teisi, uurida kultuurikülmuse ja möödarääkimise põhjusi, pärida kultuurimuredest suuremategi ühiskonnaprobleemide põhjuste järele ja siis neile kultuuri(gi) toel lahendusi otsida. „Uut loomeliitude pleenumit” olid loomeringkonnad ju ometigi oodanud aastaid … aga see polnud nüüd küll päris see.

Nii tekkis ka mainekate, ühiskondlikult mõtlevate loovisikute seas teatav veelahe: ühed liitusid kojaga, lõid hoogsalt kaasa, kinnitades teistele, et koja edasine käekäik ongi igaühe enda teha; teised jäid pigem äraootlikeks või skeptilisteks kõrvaltvaatajateks, kui just hoopis käega ei löönud („Ah, järjekordne …”). Need paar aastat on küll mõnegi ootele jäänu koja ridadesse meelitanud, kuid ka teisi distantseerinud. Ühtsest löögirusikast pole igatahes põhjust rääkida – ja kuskilt maalt ka justkui eriti ei üritatudki seda enam. Laiema (kultuuri)avalikkuse kaasamine aruteludesse kuulus koja retoorikasse, ent praktilistest sammudest jäi vajaka (puhutised „foorumid”, kus keskenduti peamiselt paraadkõnedele, ei ole avalikkuses mingeid laineid löönud ega diskussiooni tekitanud.)

Kas üleüldse mingi „löögirusikas” tekkis (iseasi, kas kultuuriinimesed üldse peaksid oma identiteeti rusikatega vehkides kinnitama – nagu küsisin ka oma toonases essees)? Olulistele päevapoliitilistele vaidlusteemadele koda meedias enamasti ei reageerinud, teiste elanikkonna gruppide (õpetajate, arstide) püüdluste toetamises jäi loiuks, poliitilise võimu kuritarvitustele tähelepanu ei juhtinud ka siis, kui seda juba vasakult ja paremalt päevast päeva tehti. Torkeid passiivsuse kohta kommenteeriti koja juhatuses laadis „ega me ei peagi kõigile meeldima, ajame ikka oma asja” (kuigi need torked olidki tulnud ju koja sihtgrupi, kultuuriinimeste endi seast!).

On kiiduväärt, et koja juhatuse ja töörühmade protokollid on suurema osa neist kahest aastast olnud veebilehel kultuurikoda.eu avalikult näha ka kõrvaltvaatajaile (suvest saati küll need, kes liikmed pole, enam protokolle ei näe); ent neist materjalidest nähtub ennekõike iseendaga tegelemine. Moodustatakse küll aina töörühmi, kuid ainult kaks tihedamalt koos käivat rühma (elamusaasta ja kultuuripoliitika uuringute oma) on andnud mingeidki reaalseid tulemusi. Elamusaasta on ehk koja suurim saavutus – ammuilma vajalik raamprogramm loovisikute koolidesse toomiseks on ka lisanud rahvusringhäälingu eetrisse toreda saate. Kultuuripoliitika töörühma tegevuse tulemus „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused” (edaspidi siinkohal EKPS) jõudis koja veebi mõned kuud tagasi ega ole seni peaaegu mingit vastukaja pälvinud. Ent kui tahta käima tõmmata laiapõhjalisemat arutelu selle üle, millist kultuuripoliitikat Eestis ikkagi vaja on, et langustrendist välja tulla, on see ilmselt vajalik alusmaterjal – või vähemalt nii paistab see olevat kavandatud.

Küsitavused uuringu alustes

EKPS on kultuuriministeeriumi tellitud ja kultuurkapitali toetatud uuring, millest peaks järgmiseks aastaks välja kasvama strateegiadokument „Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”. EKPS on kuulutatud koosnema seniste kultuuripoliitiliste dokumentide analüüsist ning valdkondlikest probleemikaardistustest ja prognoosidest, et vaagida poliitiliste dokumentide ja tegelikult toimuva kattuvust või lahknevust. Aluseks on võetud 21 kultuuripoliitika strateegilist dilemmat, mille 1999. aastal postuleerisid François Matarasso ja Charles Landry („Balancing act: twenty-one strategic dilemmas in cultural policy”). Uuringu autoriteks on märgitud kõik dilemmasid kommenteerinud valdkondlikud eksperdid: Ülar Mark (arhitektuur), Ruth-Helene Melioranski (disain), Martin Aadamsoo ja Indrek Ibrus (filmikunst), Ott Karulin (etenduskunstid), Märt Väljataga (kirjandus ja kirjastamine), Margaret Tali (kujutav kunst), Andres Jõesaar (meedia), Pille Runnel (muuseumid), Evi Arujärv (muusika), Egge Kulbok-Lattik ja Ingrid Rüütel (rahvakultuur); dilemmade koondanalüüsid on kirjutanud Indrek Ibrus, Ott Karulin ja Külliki Tafel-Viia.

Dilemmad ise on järgmised:
 
1. Kultuur kui kaunid kunstid või kultuur kui eluviis
2. Kultuuri demokratiseerimine või kultuuridemokraatia
3. Iseväärtuslik kultuur või kultuur arengumootorina
4. Kunst kui avalik hüve või kunst kui avalikkuse ootusi arvestav tegevus
5. Konsulteerimine või kaasamine
6. Otsene kontroll või eraldatus poliitikast
7. Avalik või erasektor
8. Prestiiž või kogukonnad
9. Rahvuslik või rahvusvaheline
10. Kogukond või kogukonnad
11. Rahvuskultuuride paljusus või monokultuur
12. Pärand või kaasaegne kultuur (uuslooming)
13. Külalised või kohalikud
14. Väline kuvand või siseriiklik reaalsus
15. Toetused või investeerimine
16. Tarbimise toetamine või loomise/tootmise toetamine
17. Tsentraliseerimine või detsentraliseerimine
18. Riik kultuuriteenuste pakkujana või riik kui teenuste sisseostja
19. Kultuuriloojad/-tegijaid [sic!] või kultuur kui valdkond
20. Taristu või tegevus
21. Loovisikute toetamine või kultuurikorraldajate ja vahendajate toetamine

Olgu mainitud, et uuringus pole neid niimoodi järjest loetletud, kuigi alustuseks olnuks ju käepärane.

Tundub mitmekülgne baasmaterjal, ent selle rakendamises on siiski mitmeid küsitavusi. Võib-olla ma eeldan EKPSist enamat kui see eales üritab olla; võib-olla tulekski neid 49 lehekülge käsitada vaid ühe vahepeatusena teel märksa kaalukama ja põhjalikuma strateegia poole. Ent mind kui akadeemilise taustaga lugejat siiski häirib, et dilemmade nimistu on üle võetud kriitikavabalt, ilma püüuta seda edasi arendada ja võimalusel lühendada. Võimalusi ometi leidnuks, kuigi ehk vaieldavaid (liita 10. ja 11., 13. ja 14., 19. ja 20. …) Rõhuasetused ehk mõneti erinevad, kuid sisuliselt on dilemmade püstituses kattuvusi, mis kutsuvad üles nimistut optimeerima. Üle tosina aasta vanadele dilemmadele tasunuks lisada ka midagi virtuaalruumi tekitatud/võimendatud problemaatikasse puutuvat, näiteks „intellektuaalomand või vaba teabelevi”. Kui need muudatused pole mõistuspärased ega vajalikud, siis sooviksin kuulda selgesõnalisemaid põhjendusi.

Samuti ei ole midagi enesestmõistetavat EKPSis kasutatavas valdkondlikus liigituses; pigem on tegu nüüdseks juba laialt levinud ja mitmesse struktuuri juurdunud tavaga, mida pole enam harjutud vaidlustama. Ent nii on samasse kategooriasse sattunud loometehnoloogia(te)ga määratletud kultuurialad (kirjandus, muusika, kunst); seda laadi kultuurialad, mis lisaks eriomasele praktikale hõlmavad ka eelnimetatud valdkondi (etenduskunstid, film); siis veel rahvakultuur, mis õigupoolest on peaaegu kõikide teiste kultuurivaldkondade harrastusliku kallakuga ilmingute katusnähtus; muuseumid, mis esindavad pigem keskkonda seni teiste valdkondade raames loodu jäädvustamiseks; meedia, mis samuti ennekõike seni tehtut ja praegu tehtavat vahendab või ka analüüsib, ja nii edasi … EKPS reprodutseerib selle taksonoomilise segapudru, küsimata, kas mitte paljud kultuuripoliitika igikestvad probleemid mitte ei tulene juba aluste (ehk vastava valdkondliku jaotuse) kategooriavigadest.

Selgitus polnuks ülearune ka valdkonnaekspertide valiku asjus. Mitte et ma ühegi pädevuses läbinisti kahtleksin, kuigi rahvakultuuri kompleksse ja ajakohase analüüsi vallas poleks need nimed mulle esimestena pähe tulnud ja võrdväärseid variante olnuks mitmes teiseski. Hindajate taust vajanuks niisiis lühidalt avamist: poliitikud, kes hakkavad neist eksperthinnangutest (või õigemini nende referaadist) lähtuma, ei pruugi autoreid teada ega aduda, et mõni teine samavõrd kompetentne inimene oleks valdkonnast ehk mõnevõrra teistsuguse pildi andnud.

Nii tekitas Evi Arujärve eelistamine muusikaeksperdina kartuse, et popmuusika jääb ses uuringus vaeslapse ossa või leiab mõneti stereotüüpset käsitlemist. Arujärve kommentaarid, niipalju kui neid viidatakse, kuigivõrd kinnitavadki seda kartust; kuigi positiivset äramärkimist on leidnud Tallinn Music Week (lk 49), kohtame ka passusi nagu „„initsiatiivi võtnud” vabaturg ja massiline levikultuur määravad ära ka tarbitava formaadid ja sisu”. Ehk on siiski nii, et ka süvamuusika baasil annab korraldada räiget kommertsi, mille kunstiväärtus piirneb parimal juhul esituse tehnilise laitmatusega; suur(enev) osa praegusest Eesti „levimuusikast” teenib siiski eeskätt muid kui megakasumi nimel masside hullutamise huve. Kultuuripoliitika kujundajad ja kultuuri rahastajad on alles üsna hiljaaegu hakanud sellest aru saama ja vananenud paradigmadele tuginev valdkonnakajastus võib seda arusaama veel tugevalt pärssida.

Igal juhul tasub uuringu läbiviijatel täismahus veebi üles laadida ka uuringu raames saadud eksperthinnangud – uuring ise on nende esitlemisel tõesti väga lakooniline.

Häda keele pärast

Omaette häiriv nähtus EKPSis on teatava (jällegi laialt levinud, ent seepärast sugugi mitte väljaspool kriitikat) utilitaristliku mõistestiku kriitikavaba ülevõtt. Kus ka kehtestatakse „põhimõisted”, määratakse sellega ära kogu diskursuse loomus ja antakse eelis teatavatele eluhoiakutele, sulgedes teised välja.

EKPS tekitab ses osas puhuti üsna kõhedust. Ehk ma siis olengi lootusetult vanamoeline kultuuriinimene, aga fraasid „kultuuri tarbimine” ja „kultuuriteenuse pakkumine” äratavad minus jätkuvalt tülgastust. On selge, et suur osa kultuurivaldkonnast sõltub majanduslikust mõtlemisest ja evib loomemajanduslikku potentsiaali – kuid see, mida kultuur oma erinevais valdkondades inimene olemisest ammutab ja mida inimene olemisele juurde annab, on oma põhiosas ikkagi majandusmõistestikule taandamatu; seda taandamist kummati üritades paradoksaalselt just vaesestame end inimestena. Jah, need mõisted on ka juba kultuuripoliitikas käibel, kuid Eesti Kultuuri Koda ei peaks nii kergelt minema edasise enesekolonisatsiooni ja selle propageerimise teed. Kultuuripoliitika peab olema võimalik ka muudel alustel kui kultuuris vaid kaupu ja teenuseid nähes.

Ent terminoloogilised valikud (või valiku tunnetamata jätmised) on õigupoolest vaid üks osa EKPSi põhiprobleemist – lihtlabasest toimetamatusest. Kahtlemata heas usus ja konstruktiivsete taotlustega läbi viidud uuringu tõsiseltvõetavust õõnestab selle esitamine trükivigadega ja viletsas eesti keeles. Fraasi „enamik… (valdkondi, riike vms)” käänamisel ei tohiks „enamik” kuidagi mitmusse minna, ent nii on see uuringu tekstis läbivalt. Samuti kannatab tekst kohati tihkelt enesesse mähkuva asüntaktilise kantseliidi all („saab täheldada kultuuri tarbimise toetamise domineerimist”, lk 38; „Valdkondade kokkuvõttes kaldusid antud teema osas valdkondade eksperthinnangud kultuuri kui valdkonna toetamise suunas”, lk 44; „Eksperthinnanguid läbib küllaltki ühise joonena tõdemus vajakajäämisest professionaalsetest kultuurikorraldajatest ja/või ärikorralduslikust kompetentsist, mille on paljuski tinginud vastava õppe vähesus või puudumine täielikult”, lk 49).

Need ei ole tühiasjad, millest mööda vaadata. Korrakem: Eesti Kultuuri Koda koostas uuringu kultuurkapitali rahaga ja kultuuriministeeriumi tellimusel. Lohakas töö näitab lugupidamatust nii poliitika kujundajate, kultuuri rahastajate kui ammugi kultuuriinimeste ja kultuurrahva endi vastu.

Ja see pole veel kõik – poolikuna mõjub töö ka sisulises analüüsis. Enne aga kokkuvõtvalt sellest, mida inspireerivat uuring ikkagi pakub.

Võimalusi kultuuripoliitilisteks muutusteks

Kõiki 21 dilemmat siin veel kord konspekteerida poleks ilmselt mõtet; katsun teha mõned (kaugeltki mitte ammendavad) üldistused. Alljärgnevalt ei keskendu ma niivõrd seniste poliitikadokumentide ja tegevuse lahknevustele, vaid dilemmadeülestele poliitika ümberkujundamise võimalustele.

Üks dilemmadeülene pingeväli ilmneb „ülalt alla” ja „alt üles” põhimõttel toimiva kultuuripraktika vahel. Otseseimalt näeb seda ehk 2. dilemma „Kultuuri demokratiseerimine või kultuuridemokraatia” puhul, kuid selle aspektidele heidavad valgust ka mitmed teised teemapüstitused. Niisiis, kas kultuuripoliitika peaks ennekõike olema suunatud elitaarse, artistikeskse, põhirahvusliku, tõmbekeskustes toimuva, mainet loova kultuuri arendamisele või soodustama laia tagamaa teket paljude erineva taustaga kogukondade igapäevasele enesemääratlemisele keskendunud tegevuse toetamise kaudu? Kui me seda teist võimalust ei kapselda ainult „rahvakultuuri” valda (või õigemini mõistame, et tänapäevases mõttes on „rahvakultuur” midagi hoopis laiemat kui labajalavalss ja pasunakoor, hõlmates juba ka tänavakunsti, veebis levitatavat arvutimuusikat, suhtlusvõrgustike kollektiivset loomingut jne), siis võime tajuda, et märkimisväärselt suur (ja üha kasvav?) osa meie kultuurikeskkonnast jääb institutsionaalse pimetähni varju.

Tulemuseks on see, et skaala ühes otsas kurdetakse (traditsioonilise) kultuurihuvi kahanemist, teises otsas on aktiivne isetegemine ja eksperimenteerimine ehk elavam kui eales varem. Võib ju väita, et riigi (põhiseaduslik!) kohus on toetada just end juba „väärtkultuurina” tõestanut ja „see teine” ongi kõige ehedam siis, kui iseeneslikult areneb; aga kui pealekasvavad põlvkonnad kogu harimise ja koolitamise kiustegi paljudest traditsioonilise kultuuri aspektidest kaugenevad ja hoopis midagi muud loovad või omaks võtavad, tuleks siiski küsida – kas eesti kultuuri kestmiseks üle aegade ei oleks mitte vaja hakata selle kultuuri loomust, sisu ja väärtusaluseid põhjalikult ümber hindama? Ma nimme ei kipu siin ette kirjutama, mis peaks kaduma ja mis kosuma – viitan vaid laiapõhjalisele aruteluvajadusele, mis avaldub EKPSi dilemmade analüüsis vaid vihjamisi.

Osutan veel, et näiteks Tallinn 2011 kultuuripealinna loomenõukoguga avastasime nii mõnelgi korral end kõnealusest pingeväljast ning sageli eelistasimegi mastaapsetele konservatiivsetele suurprojektidele kogukondlikke eksperimente, mis põhjustasid linnaruumis väikesi, ent mõtlemapanevaid muutusi. Loodetavasti andis selline valik mõningaid impulsse ka hoiakute revideerimisele riiklikus kultuuripoliitikas.

Teine ja eelmisega seonduv pingeväli, mis avaldub dilemmade kommentaaridest, on meie kultuuripoliitika valdavalt protektsionistlik loomus, mis ei suuda aga kuigivõrd kanda eesti kultuuri ekspansiooni välisilma. Langi kui kultuuriministri tunnustuseks tuleb küll öelda, et ta on vähemasti retoorikas senistest ministritest kavakindlamalt eksporditemaatikat edendanud. Kui Eesti Instituut, Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja kultuurilised välisesindused näevad seejuures pigem oma ressursside kadu kui kasvu, siis jäävadki sõnad mitmel juhul vaid sõnadeks. Samuti on võimatu ilma riigi ulatusliku toeta väliskultuuri tippude (või ka lihtsalt huvitavate näidete) toomine Eestisse, olgu ihuliselt või filmide-näituste-tõlgetena – saati siis nende pikaajalisem tasustatud osalemine siinsetes kultuuriprotsessides. Kultuurkapital küll toetab paljusid festivale, kuid korraldajad on kvartali kaupa projektipõhise käeväristamise ammuilma teadvustanud pelga hädavariandina, mis ei lase festivale pika perspektiiviga planeerida ei korraldusmeeskondade ega programmi osas. Ka siis, kui peamine tugi tuleb kohalikust eelarvest, on osutunud võimatuks veenda kohalikku võimu mitmeaastaste toetusprogrammide vajalikkuses. Ning need korraldajad, kes on läinud turusõbralikumate projektide korraldamise teed, ei ole ka veel päriselt toibunud kultuurisündmuste piletite käibemaksusoodustuse kaotamisest.

Tulemuseks on pahatihti meie kultuurivaldkondade loomingu kapseldumine kitsalt omamaistesse teemadesse, suutmatus hoomata rahvusvahelist konteksti ja kajastada laia ilma arengusuundi-probleeme. See omakorda tähendab, et meil on veelgi raskem jõuda oma kultuuri piirest väljapoole. Mõistagi on kõige selle kiustegi aredaid kosmopoliite, kes on elanud ja loonud suuremas vaimses maailmas kui on leida selle riigi piirest (interneti ja kommunikatsioonitehnoloogiate edenemisel on siin suur mõju) ning äratanud huvi ka Eestist väljaspool, olgu riigi toel või ilma. Ent neid võiks olla veel palju rohkem – talenti ju jagub. Kui me vaatame kas või Põhjamaade arvukaid rahvusvahelisi edulugusid, siis nende taga on ka jõulisi valikuid riigi kultuuripoliitikas, mitte vaid indiviidi talenti ja tahet või turuloogikat. Ning kuigi professionaalsed loojad ja vahendajad toodavad teineteist vastastikku, on vähemalt Eesti puhul pigem välispublikut huvitava loomingu/loojaskonna laienemine eeltingimuseks rahvusvaheliselt pädeva ja võimeka vahendajaskonna arenemisele (kuigi vahel loodetakse justkui vastupidist – loojate edu olla pelgalt ebapiisava promo taga).

Taristu vs. tegevus

Veel üht pingevälja piiritleb kõige konkreetsemalt 20. dilemma „Taristu või tegevus”, ent jällegi on selle siirded ka mitmes teises dilemmas. Teisisõnu võiks seda ka väljendada kõnekeelsema vastandusega „betoon versus ajud”, aga pigem on küsimus ehk isegi selles, kas riik investeerib „betooni” ennekõike ehitusettevõtjate toetamiseks ja vastava laiapõhjalise tööhõive tagamiseks või on „betooni” eesmärgiks raamida ja soodustada juba kogukonnas toimivaid ning kasvupotentsiaaliga koostöövõrgustikke. Suurejoonelised muuseumi- ja teatrihooned võivad tekitada üsnagi intensiivset rohujuuretasandi skepsist, kui neid esitletakse kultuuritempleina, kuhu on ennekõike asja pileti ostnul ning nende edu ja eluõigust mõõdetakse ennekõike turistide läbilaskevõimega.

Ometi oleksid avalikus ruumis pigem teretulnud multifunktsionaalsed projektiruumid, kus saab peale tasulistes institutsionaalsetes programmides osalemise ka mitmel viisil klubiliselt-seltsiliselt koos käia; niisiis pigem kultuuritehaste mudelist lähtuvad keskkonnad, mis võivad ka – kuid mitte ainult – toimida loomemajanduse inkubaatoritena (muuseumides luues muuhulgas originaalset sisu muuseumipoodidele, mis Eestis kipuvad jääma üsna närusele tasemele – ja kui poodide teenitavast tulust muuseumile endale suurt ei jää, on ka raske ette näha olukorra muutust). Eesti Rahva Muuseumi uus hoone näiksegi just selles suunas arenevat (pärast seda, kui ebapädevad ja ajakulukad riiklikud suunised turistikesksuse osas kõrvale jäeti) – ehk siis, kui laiendatud taristuga luuakse senisest paremad (koos)tegutsemisvõimalused juba tegutsevatele ärksatele ja välisilma kõnetada tahtvatele kultuurikooslustele, siis õnnestub ehk ka pingevälja „betooni” ja „ajude” vahel maandada (kui mitte see lausa olematuks teha).

Mõistagi on siis omakorda vaja neile kooslustele (nagu ka ehitiste põhihaldajatele) motiveerivamaid tegevustoetusi ja mõistagi ei kosu need kultuurikeskused ilma riigi ja kohaliku omavalitsuse panustamiseta juurdepääsuteedesse ja elukeskkonda. Ehk nagu ütleb üks EKPSi selgesõnalisemaid kokkuvõtteid: „[E]ksperdid tajuvad taristukeskset lähenemist ohuna, kui sellega ei kaasne jätkusuutlikud tegevustoetused. Samuti peetakse probleemseks olukorda, kus investeeringud taristusse hakkavad teenindama teisi valdkondi ja lahendama teiste valdkondade probleeme (nt regionaalpoliitika probleeme), mis sisuliselt tähendab, et kultuurivaldkonna raha tegelikkuses ei lähe kultuurivaldkonna arendamiseks. Taas iseloomustab eksperthinnanguid läbiva joonena tõdemus tasakaalustatud lähenemise vajalikkusest: investeeringuteta taristusse ei saa valdkond toimida, aga tegevuse toetamiseta ei oma taristusse suunatud investeeringud mõtet” (lk 47).

Uuringu poolikud järeldused

Ülaltoodud mõtted on siiski valdavalt EKPSis vaid põgusalt vihjatu tuletised. EKPSis on piirdutud enamasti konstateeringutega ega üritata kultuuripoliitika suhtes proaktiivsena toimida. Algupoole võetakse küll mõningaid julgemaid üldistavaid hoiakuid: „Kokkuvõttes ilmnes analüüsidest oht, et Eesti kultuuripoliitikas keskendutakse ehk liigselt Eestis eestlaste poolt ja eesti keeles tehtud kultuurile ning nii Eestis elavad vähemused ja välismaalased kui väljaspool Eestit tegutsevad eesti loovisikud ei oma sageli võrdset ligipääsu kultuuri tegemiseks vajalikele ressurssidele” (lk 5). Ka on pälvinud tervitatava kriitika politiseeritus kultuuriliste sihtasutuste nõukogudes: „riik võib küll selle tulemusena saada parema ülevaate oma jagatud ressursside kasutamisest, kuid samas võib poliitiliselt või ministeeriumide poolt määratud nõukoguliikmetel puududa piisav kompetentsus, et konkreetses kunstivaldkonnas pädevaid ja sellistena ka finantsiliselt efektiivseid otsuseid langetada” (lk 6).

Ent dilemmade valdkondlike eksperthinnangute süntees ja analüüs on jäänud üsna pealiskaudseks (võttes enda alla keskmiselt poolteist lehekülge iga dilemma kohta); kui dilemmasid sisse juhatavad kursiivis teematõstatused kalduvad kohati heietustesse, siis järeldused on liigagi üldsõnalised, enamasti ei ole võetud riski pakkuda konkreetseid lahendusi. Mitmel juhul rõhutatakse pelgalt tasakaalustatuma poliitika vajadust. Vaid üksikuil juhtudel on ettepanekud selgesõnalisemad, (nt 7. dilemma „Avalik või erasektor” puhul: „lisaks maksureformidele tuleks senisest enam tegeleda ka nii potentsiaalsete erasektori toetajate harimisega (et sponsorlus poleks suunatud vaid meelelahutuslikele ettevõtmistele) kui loojatele kompaktsema erasektori kaasamise võimalusi tutvustava informatsiooni pakkumisega” (lk 21), ent on tähelepanuväärne, et muusika ja etenduskunstide eksperthinnanguile pole ses alateemas üldse viidatud, kuigi just neis valdkondades tekitas käibemaksutõus teravaimat vastukaja ja valitsuse süüdistamist kultuurilise eraettevõtluse lämmatamises.

Kuigi dokumendi sissejuhatavas osas leiab mõningaid kõnekaid üldistusi, tekitab siiski hämmastust konstruktiivse dilemmadeülese koondjärelduse ja võimalike lahenduskäikude paketi puudumine. EKPS lõpeb äkitselt, viimase dilemma lühikokkuvõttega. Nõnda jääb mulje, et dokument valmis kiirustades ja uuringu põhjal selgunu täit potentsiaali kultuuripoliitika kujundamisel ei jõutud kirja panna (või ei vaevutud seda tegema). Rohkem kui pelka „suundumuste” kaardistamist vajab riiklik kultuuripoliitika selgeid suuniseid ja kellel muul kui Eesti Kultuuri Kojal peaks jaguma pädevust, põhjalikkust ja pealehakkamist nende suuniste andmiseks?

Olen kirjapanduga ilmselt nii mõnegi koja liikmest hea tuttava kaotanud, aga õigupoolest ei kahtle ma ju nende heas tahtes ega valdkondlikus võimekuses. Lihtsalt ootused Eesti Kultuuri Kojale kui kultuuripoliitika põhimõjutajale on niivõrd suured. Seni tehtu ei ole piisav ega rahuldav, eesti kultuur väärib enamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming