Kobamisi kultuuripoliitika uurimise poole

Egge Kulbok-Lattik

Berk Vaher analüüsis eelmise aasta 21. detsembri Sirbis tänuväärse põhjalikkusega kultuurikoja tehtud kultuuripoliitika uuringut. Jättes kõrvale toimetamata teksti ja kirjavead (mis on loomulikult kahetsusväärsed), peitub uuringu suurim probleem selle mõistestikus. Vaheris tekitab uuringu mõistekasutus kõhedust: „Kus kehtestatakse „põhimõisted”, määratakse sellega ära kogu diskursuse loomus ja antakse eelis teatavatele eluhoiakutele, sulgedes teised välja”. Tõepoolest ei peaks majandusmõisteid, näiteks tarbimine ja teenusepakkumine, vähimagi kaalumiseta kultuuripoliitikasse aina üle võtma, nagu on ka vale võrdsustada kultuur loomemajandusega ning tõmmata kogu kultuur majanduse liistule. Kultuuripoliitika uurimises on selline nihe tuntud kultuuri instrumentaliseerimisena, mis lihtsustatult tähendab kultuuri käsitlemist muude eesmärkide saavutamise vahendina. Ka loomemajanduse puhul on rõhuasetus majanduslikul tahul. Kas siis nüüd, kui meil on olemas uuring, mis vähemasti pealkirjas väidab end kirjeldavat nii kultuuripoliitika põhimõisteid kui ka suundumusi, võib öelda, et mõistestik on neoliberalismi ideoloogilisest painest prii ning pakub kultuuripoliitika sihtide seadmisel head tuge? Hoopiski mitte. Uuringus ei käsitleta üldse kultuuripoliitika põhimõisteid, vaid lihtsalt kirjeldatakse Matarasso ja Landry sõnastatud dilemmade alusel Eesti kultuuripoliitika suundumusi. Uuringu näol on tegu tubli katsega suhestada Eesti olud ja kultuuripoliitika Lääne-Euroopa viimase poole sajandi kultuuripoliitikas kujunenud suundumustega. Mis võiks meie püüdlusi arvestades sobida võrdlustaustaks paremini kui nn vana Euroopa? Ent samal ajal ei saa me lihtsalt hüpata läänes avalikus arutelus klaarunud kultuuripoliitika mõistete ja tähendusväljade diskursusse, ilma et me omaenda ühiskondliku mõtte edenemise protsessis mõisteid ja tähendusvälju läbi ei arutaks (uuring on üks sammuke sel teel). Kui ühine mõtteruum selgineb, siis pole ehk ka Vaheril enam kõhe kasutada kultuurist rääkides muu hulgas majandusmõisteid, sest ta võib olla kindel, et avalikus mõttevahetuses tuntakse ära ideoloogiate mõju kultuurile ja ühiskonnale ning et see äratundmine kajastub ka kultuuripoliitika kriitilises uurimises ja avalikes dokumentides.

Eestis praegu valitsema tikkuv mõttelaad, mis seab kultuuri ja muu avaliku tegevuse ja hüvede tähtsaimaks kriteeriumiks kuluefektiivsuse, pole võõras ka meist arenenumates riikides. Seal aga ongi lihtsustavat poliitikat aidanud ära hoida akadeemiline ja kriitiline uurimine, mis annab võrdlevate uuringute ja statistiliste näitajate näol infot poliitiliste valikute tegemiseks (ning tõestab muu hulgas ka kultuuri kaalukat mõju majanduskasvule). Kui kultuuripoliitika tõusis Lääne-Euroopas ja Põhjamaadel nii-öelda kõva poliitika sekka ja kõrvale, siis mitte lihtsalt huvitegevuse pakkuja ning kõrgkunsti soosijana, vaid tõesti eeskätt seetõttu, et ühiskonnas mõisteti kultuuri rolli majanduskasvu taganttõukaja, aga ka sidususe ja heaolu suurendajana.

Ja muidugi on kultuuripoliitika kriitiline uurimine läänes aidanud hoida vaos kultuuri liigset instrumentaliseerimist. Minister Rein Langi väitele, et loomemajandus on sama vana kui kultuur ise ning et loojad ei saa end majandusmudelile vastandada (Maaleht 3. I), on hea lisada, et kultuuril on peale majandusliku mõõtme ühiskonnas veel palju muidki mõjusid ja ülesandeid (sotsiaalpoliitikas, tervishoius, kuriteoennetuses, kogukonnaelus ja identiteedi kujunemises, regionaalpoliitikas ja julgeolekuski). Ei ole võimalik ega vajagi loobuda üldse kultuuriinstrumentalistlikust käsitlusest ja vabastada kultuur kõigist tähtsatest ülesannetest ühiskonna ees, aga usun, et ministergi teab ja mäletab seda lihtsat tõika, et esmane ja põhiline on kultuuris ikka ürgne ajend luua lihtsalt lusti või valu pärast ja talendi ajel, eneseväljendusena, ilma et ühiskond peaks lugema iga sammu hinda.

Kuna Eesti kogemus kultuuripoliitika uurimisel ja kujundamisel on eeskujuriikidest palju kasinam, siis pole ime, et meil napib eespool kirjeldatud avarat ja mitmekülgset vaadet ning kahjuks ka üldisemat arutelu ei toimunud. Pole kahtlust, et süsteemse uurimistöö puudumine takistab Eesti kultuuripoliitika arengut ja selleteemalist avalikku arutelu. Meie kultuuripoliitika uurimine on pihustunud teemakildudeks, üksiklõikudeks eri ülikoolides. Tervikkäsitlust, selle alavaldkondi määratlevat, uurivat ja peegeldavat teadussuunda pole. See ei pea koonduma üheainsa uurimiskeskuse või õppetooli ümber, sest ülikoolide erinevad rõhuasetused võivad anda suurepärase koostoime. Meil lihtsalt ei ole (veel?) piisavalt inimesi, kes rajaksid sellise süsteemse käsitluse ja rahvusvahelises teadusdiskussioonis osaleva uurimissuuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming