Kodaniku- või ärapanemisühiskond?

Andres Herkel

Eesti Vabariigi uhkele aastapäevale järgnenud nädal tõi meie ette mitu huvitavat debatti koos allkirjade kogumise kampaaniate, poliitiliste süüdistuste ja igapäevase ärapanemislustiga. Mõni debatt on mu meelest mõistlik ja vajalik ning mõni on üdini ebamõistlik, aga just oma koostoimes illustreerivad need meie olukorda päris hästi. Lühidalt on Eesti ühiskonna vaimne seisund mu meelest halb, kuid lootusrikas. Kuna analüüsialuseks on meie poliitika, ajakirjanduse ja kodanikuühiskonna koostoime, ei saa ma läbi sissejuhatava osutuseta inspiratsiooniallikale. Nimelt üks kena kaaslane, kellega paar kuud tagasi pikemalt vestlema jäin, esitas mulle oma teooria „veduritest”, mis on Eesti arengut paarikümne aasta jooksul kõige tõhusamalt edasi viinud. Ta seletus on pisut skemaatiline, kuid oma lihtsuses võluv ja päris tabav.

Algul, kui poliitikuid veel polnud, vedas arengut ajakirjandus. Paljud poliitikud kasvasidki ajakirjandusest välja. Vabaduse tulles mõtles ajakirjandus rohkem oma missioonile kui kasumile. Samas tulid lavale uued väljaanded, üldpilt oli rikkalik ja hariv. Seejärel lõi ajakirjandus kolletama, süvaanalüüsid asendusid pinnapealse ärapanemisega. Tajudes oma mõju ja sedagi, et ta õieti millegi eest ei vastuta, läks ajakirjandus tihti üle piiri. Faktitäpsus ja oskus teemasid tähtsuse järjekorda seada pole juba ammu Eesti ajakirjanduse tugevaim külg.

Õnneks tulid õigel ajal õiged poliitilised otsused. Tärkav poliitika tõi vabaduse ja uue põhiseaduse, üheksakümnendate algul ja keskel viidi ellu rasked, kuid hiljem vägagi tõhusaks osutunud üleminekureformid. Mingi aja käis poliitika ühiskonnast ees. Siis poliitikud väsisid, hakkasid nägelema ja üldise edu asemel kitsast erakonnaasja ajama. Pärast NATO ja ELi liikmesuse saavutamist laiutab keskpärasus. Nüüd, kui ajakirjandus ja poliitika on võrdselt untsus, on järg ühiskonna eneseregulatsiooni käes. Seega sõltub Eesti edasine edu ennekõike kodanikuühiskonnast. See pole veel piisavalt tugev, kuid küpseb iga aastaga.

Seda mõttekäiku väga hinnates tahaksin mina Eesti ühiskonnas enam tervikut näha. Poliitikat, ajakirjandust ja kodanikuühiskonda ei saa üksteisest teravalt lahutada. Seega nad väärivad üksteist, peegeldavad üksteist ja kannavad jagatud vastutust. Nii ei saa üks valdkond olla väga palju parem teistest ja tõrked ühes sfääris mõjuvad nakkusena teistele.

 

Poliitika

Eesti ühishuvide ja strateegilise visiooni asendumine erakonnahuvidega ning häiriv poliittehnoloogilisus on ammu kasvanud üle mõistlikkuse piiri. Ideede ja eelnõude esitamisel ei kaaluta niivõrd seda, kuidas asi võimalikult hästi ära teha, vaid seda, kes korjab punktid ja kui palju ta neid saab. Kui aga tegemist on kellegi teise hea algatusega, siis hakkab kiirelt tööle refleks see idee kas kiirelt enda nimele kirjutada või siis sootuks põhja lasta. Seesolijana on mul sellepärast piinlik, aga just niisugune on meie koalitsioonivalitsuste töömudel juba pikemat aega. Paranemist ei saa tulla, kui ka peaminister seab erakonnahuvid kõrgemale kui Eesti omad.

Paljus on säärane mudel kõigi oma puudustega Eesti poliitikasse kodeeritud. Meil on Põhjamaade süsteem, kus parlamendikünnise ületab õige mitu erakonda ning valitsusse lähevad poliitilised konkurendid. Pole võimalik, et koalitsioonis üldse hõõrumisi pole – küsimus on pigem selles, millise kultuuri piiridesse need jäävad. Samal ajal pean ma sellist koalitsioonisüsteemi Eestile ikkagi sobivamaks kui üsna suletud kaheparteisüsteemi, millel on veel tõsisemad hädad. Näiteks võib see oma polaarsuses ühiskonna väga teravalt lõhestada. Samuti eeldab see majoritaarset valimissüsteemi, mis võib jätta kaaluka toetusega jõud parlamendis täiesti või peaaegu esindamata.

1990ndatel olime veel olukorras, kus tungiv vajadus riiki ehitada jättis erakonna- ja egokeskse poliitika kõrvaliseks. Selle aja tegijatest on vähesed tänaseni vastu pidanud. Nüüd tõuseb see heas mõttes „vana koolkond” esile vaid siis, kui riik ja ühiskond on tõsiste raskustega silmitsi. Näiteks pronksiöö aegu ja sellele järgnenud ärevail päevil käituti ratsionaalselt ja vastutustundlikult, mida ei saa aga öelda pronksiööle eelnenu kohta.

 

Ajakirjandus

Poliitiliste avalduste teravus ja katsed lihtsate vahenditega punkte võtta ei toimiks, kui ajakirjandus seda ei toetaks. Ajakirjandus tuleb meil aga selliste asjadega väga lihtsalt kaasa. Pealegi „müüb” terav ärapanemine ja ebaadekvaatsus paremini kui sisukas töö. Oma viisiga teemasid esitleda ja pealkirjastada loob ajakirjandus meil tihti üpris nihestunud pildi tegelikkusest. See omakorda mõjutab nii inimeste teadvust kui ka poliitikute ettekujutust sellest, kuidas end valijale lähedale viia.

Kui ka ajakirjandus on ise kriitiline, on tema enda kriitikataluvus erakordselt nõrk. Piisas Sirbil kollase ajakirjanduse probleem teravalt üles tõsta ja kohe asuti naljakasse umbkaitsesse, räägiti vaikiva ajastu ohust ja kollase ajakirjanduse erilisest rollist käsitleda teemasid, mis teistele on tabu. Tegemist on uskumatu möödarääkimisega, soovimatusega probleemi tunnistada. Kui meil saab rääkida „vaikivast ajastust”, siis ainult meedia küündimatuse mõttes tõsiseid teemasid käsitleda. Tahaks öelda: vaadake, kuidas te asju serveerite ja oma lugusid pealkirjastate! Aeg-ajalt on see lihtsalt ebaväärikas.

Ja see ei ole kaugeltki ainult SL Õhtulehe või Delfi probleem. Toon näite eelmisest nädalast. Kirjutasin kodulehel Vabadussõja võidu samba toetuseks ja Postimehe võrguväljaanne refereeris: „Herkel ründas samba osas sotse”. Küllap siis  toimetaja leidis, et vaja on rohkem dramaatikat. Aga seletatagu mulle, mis rünnak on lause: „Muide, pöördumisele alla kirjutanud sotsiaaldemokraatidest riigikogu liikmetele tuleb meenutada, et kolm aastat tagasi hääletasid nad ise riigikogus just Vabadussõja võidu samba poolt.” See oli mälupuhastus, rünnak on midagi märksa agressiivsemat ja üldjuhul pole see minu stiil.

Raske polnud sealtsamast leida veel vingemat pealkirja: „Ligi trampis Padari maksuidee porri”! Mõtleme nüüd, millist ettekujutust poliitikast see pealkiri meis kujundab. Kui läheneda mitte rahanduslikult, vaid dramaturgiliselt, siis on kõige rahulikum sõna selles lauses „maksuidee”. Järelikult võib „maksuidee” siin ka kahe silma vahele jääda. Niisiis kangastub lugeja kujutluses pilt Ligist, kes mingis mülkas endast märksa kogukamat Padarit por­ri trambib. Just selline on tegelikult kogu Eesti poliitika imago.

Paraku võime selliseid näiteid leida pea iga päev ja pea kõigi väljaannete uudisvoogudest. On väga loogiline, et normaalselt arenenud inimeses tekitab see võõristust. Kes aga juba ise on negativismi lainel, need leiavad seda enam põhjust kõigile ja kõigele ärapanemiseks.

Mõistagi ei saa ajakirjandust ainusüüdlaseks teha, sest publik ja poliitikud mängivad seda mängu kaasa. Egopoliitika loomulik koostisosa on anda võimalikult tihedalt sõnumeid ja teha seda nii, et uudisekünnis saaks ületatud. Nõnda, nagu ajakirjandus keskendub pigem porile kui maksuideele endale, näevad ka poliitikud vaeva, et rüütada oma avaldused ja blogiartiklid maksimaalse dramaatikaga. Me pole murdeeast üle saanud.

 

Kodanikud

Kodanikud annavad endast märku allkirjadega. Praegu käib mitu aktsiooni korraga – enamasti millegi vastu, aga vahel harva ka poolt. See pole irooniaga öeldud, on lihtsalt allkirjade aeg. Need tendentsid, mida eespool poliitika ja ajakirjanduse puhul kirjeldasin, ju kutsuvad protestima. Ilmselt süvendab protestimeelsust seegi, et inimesed ei saa hästi aru, kuidas ühiskond toimib ja otsused sünnivad. Seetõttu on sekkumised ebaadekvaatsed ja hilinevad tihti, mille tagajärjel lõhe otsustajate ja protestijate vahel mitte ei tasandu, vaid kasvab veelgi.

Küpses ühiskonnas reageerivad kodanikuühendused poliitilistele otsustele siis, kui selleks on õige aeg ja otsustusprotsessi on veel võimalik mõjutada.  Eestis pole see olematu, näiteks huvigruppide suhtlus riigikogu ja selle komisjonidega on aktiivsem ja professionaalsem kui kümmekond aastat tagasi.

Kõige rohkem hilinevad meil arhitektuuri ja planeerimist puudutavad kodanikuprotestid. Osalt põhjustab seda vähene teadlikkus ja osalt see, et omavalitsused täidavad planeeringuprotseduure formaalselt, nähes sisulises diskussioonis pidurit, mida püütakse iga hinna eest vältida. Rahavõim, munitsipaalpoliitikute vähene professionaalsus pluss arhitektide soovimatus kolleegide apsakatele reageerida – see on üldjuhul koleplaneeringute retsept. Tavakodanik saab asjast aru siis, kui avastab end mõne sündinud monstrumi ehk järjekordse Viru Poja ees.

Vabadussõja võidu sammas on omaette kirglik kaasus. Jääb üsna arusaamatuks, miks protestimeelsed arhitektid ei osalenud konkursil. Ja miks tuleb protest kolmeteistkümnendal tunnil ja pöördumisega, mille tekst ei kannata kriitikat? Eesti väitluskultuuri levinud argument on argumentum ad hominem, see tähendab argument inimese vastu. Seega väidetakse, et konkurss ebaõnnestus sellepärast, et peapiiskop oli žürii esimees. See ei ole mu meelest tõsine ega lugupidav argument. Aga kui mõelda eespool kirjeldatud sündroomidele Eesti poliitikas ja ajakirjanduses, siis saan ma sellest mingil moel aru. Kõik see on osa ühest ja samast Eesti ärapanemisühiskonnast.

Mina toetan kodanikuühiskonda, kus inimesed on dialoogis, toetavad üksteist ning sekkuvad protsessidesse õigel ajal ja väärikal viisil. Kuidas seda saavutada? Arvan, et Eesti kodanikuühiskond on kujunemisjärgus ja kodanikuteadlikkus kasvab. Pole midagi parata, aga mõnedest asjadest arusaamine tuleb valusate kogemustega. Ühtepidi on kindlasti nii, et miski ei kutsu poliitikuid paremini korrale, kui teadlik ja haritud valija. Mida rohkem on selliseid, seda parem. Teiselt poolt on poliitikust kasu vaid juhul, kui ta käib oma visioonidega avalikust arvamusest paar sammu eespool, mitte ei reageeri igale küsitlustulemusele nagu papagoi. Samuti on ajakirjandusel mõned olulisemad eesmärgid kui kasum ärapanemise hinnaga.

 

Lõpetan jutu kolme sooviga Eesti riigi 100. aastapäevaks. Esiteks, et oleksime ärapanemisühiskonna seljataha jätnud. Teiseks, et haritud inimestel (keda siis on rohkem) ei oleks piinlik avada ajalehte või kuulata koalitsioonikoosoleku kokkuvõtet. Kolmandaks, et me oma vabaduse ja mälu nimel väiklast vimma ei kisuks.

Tõsi jah, need soovid on üksteisega üsnagi seotud. Pealegi võiks kõik see juhtuda ka tunduvalt varem.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming