Kodu osa isiklikus ja ühiskondlikus elus

Hanno Kompus

OÜ Kodukäsitöö. Seinadekoor. 1930. aastad. EDTM [---] Kultuurilist, kaunist kodu ei saa omandada keegi ilma isikliku vaimupingutuseta, nagu ei saa keegi süvendada oma teadmisi ega teritada võimeid teisiti kui püsiva isikliku õppimise ja harjutamise varal. Kultuur ning eeskätt just ka kodukultuur, tähendab tegelikku osavõttu ning isikupärast lahenduse taotlemist kõigile küsimusile, mis puudutavad vormi, kvaliteeti, elukorraldusse, elujärje kujundamisse, hingelisse ja vaimsesse süvenemisse. Kuivõrd siin areneme, „kultiveerume”, seevõrra omandame eeldusi kauni kodugi loomiseks. Ning just seda sügavamat suhtumist, hindavat pilku, vaimset eeltööd enda kallal nõutaksegi meilt esijoones kauni kodu ehitamisel. Just ehitamisel. Sest „kaunist kodu” ei saa osta nimelt kuskilt valmina nagu mõnd jalgratast või õmblusmasinat, just samuti nagu ei saa osta häid kombeid. Isiklik võimete harjutamine on siin kõik. [---] Mitte ainult esteetilise, vaid ka eetilise, mitte paljalt privaatse, vaid ka sotsiaalse iseloomuga on see küsimus, ja sellisena suur ning tähtis küllalt, et teda südamele panna kõigile, kõigile. [---] Kaunis kodu ei ole mitte ainult ta tegija-korraldaja kauni hinge ja targa vaimu peegel, see on talle samal määral ka elujõu allikaks kehale kui ka vaimule. [---] Meie kodu peab meid ikkagi vähekesegi ka hellitama sellega, et ta küll meid armastab ja meie parimaid püüdeid, meie hellitatuimaid taotlusi toetab ja kinnitab, ent mitte iga meie teed ja tegu  valjul pilgul ei valva ja meid järjest käskivalt korrale ei kutsu nagu mõni vanatõugu kasvataja püsti tõstetud näpuga ja seljataha peidetud vitsakimbuga. Meie ise oleme ju peremees majas, tubade sisseseaded  ja mööbeldus, sõnaga koduvaru, vaid teenivad sõbrad või sõbralikud teenijad.

 

Täna kell 17 avatakse tarbekunsti- ja disainimuuseumis EestiVabariigi 90. aastapäevale pühendatud näitus „Varamu. Esindusruum ja moodne kodu 1918–1940”. Näituse on koostanud Merike Alber, kujundanud Margit Lillak ning graafiliselt kujundanud Dénes Farkas. Eksponaadid on pärit riigikogust, presidendi kantseleist, Eesti muuseumidest ning erakogudest.1930. aastad oli kiireima arengu ja suurima jõukuse kümnend: esindushoonete ja moodsate kodude rajamisega kasvas

vajadus kvaliteetsete kodumaiste toodete järele. Rahvuslikus laadis tarbekunst meeldis ostjaskonnale, rahvusornamendiga kirjatud hõbetatud ehisvaagnaid, hõbedast või kristallist õllekanne ja lillkirjaga kaunistatud serviise ning kirjaplokke tootsid Tavasti, Kopfi, Lorupi, Langebrauni ja Taska ettevõtted,

neid kaubamärke tunti ja hinnati kodust kaugemalgi. Rahvusliku laadi levimisele aitasid kaasa riiklikud tellimused. Siiski ei olnud rahvuslik stiil ainus, mis pääses kujunduses maksvusele. Meeleolukaid ja pisut luksuslikumaid art déco stiilis sisustusaksessuaare, mis sobisid hästi eksootilisest puidust mööbli ja nahkpolstriga toolide juurde, võis leida nooblimates kodudes rohkemgi kui arvata võiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming