Kogumik kui konverentsi suurim kasutegur

Reet Varblane

Intervjuu ?Koha ja paiga? ühe algataja ja korraldaja Virve Sarapikuga Virve Sarapik

 

?Koht ja paik? on üks väheseid järjekindlalt korraldatud humanitaarala konverentse, kuhu ei kutsuta ainult välismaalt toredaid ja tarku inimesi, vaid mis haarab ka Eestist mitme valdkonna esindajaid nagu semiootikud, kunstiteadlased, kirjandusteadlased, geograafid. Kuidas sina ühe algatajana hindad eelmiste seminaride-konverentside taustal äsja lõppenud neljandat ?Kohta ja paika??

Kõige lihtsam formaalne tunnus, mille põhjal hinnata, on see, et konverentsid on läinud järjest suuremaks. Kaks esimest olid üsna väikesed: esimene oli ühe- ja teine kolmepäevane. Nende marginaalne roll oli isegi võluvam. Suuruses on oma puudused: tekib mulje, et teema on liiga laialt püstitatud, et konverents on sisult lahjem. On küll ka teine, korraldajaid rohkem kõditav võimalus: on niivõrd hea ja inimesi köitev teema. Konverentsi korraldajad peavad mõtlema samamoodi mõtlevatele inimestele kohtumispinna loomisele, et tekiks diskussioon. Suure konverentsi puhul kipub aga korraldamine liiga palju energiat võtma, mistõttu ise sisulist poolt enam nautida ei jaksagi. Ühe võimalusena võikski sarja jätkudes teemat veelgi piirata.

Kuidas konverents toimis meie inimeste jaoks? Ega neid inimesi, kes mõne kitsama teema vastu huvi tunnevad, pole eriti palju ning nad on tavaliselt ka väga hõivatud. Ning, mis salata, sel sügisel on olnud üks konverents teise otsa.

Publikut oli üllatavalt palju, jätkus kõikidesse paralleelselt toimunud sektsioonidesse. Üritasime küll sektsioonid korraldada teemade järgi, kuid mida rohkem esinejaid, seda rohkem on ka viimasel hetkel äraütlejaid. See tähendas programmi pidevat ümbermängimist.

Konverents jagunes seekord Tartu ja Tallinna vahele.

Oleme püüdnud iga järgmise konverentsi korraldamisel arvestada neid mõtteid ja teemasid, mis eelmisel ise esile kerkisid. Esimene seminar oli nagu sissejuhatus, seal polnud mingit teemapiirangut. Järgmine, ?Kultuur ja maastik? oleks meie arvates võinud käsitleda poolkultuurmaastikke ja poollooduslikke maastikke, kultuuri ja looduse piirinähtusi, kuid omamoodi üllatusena peeti tookord palju linnaga seonduvaid ettekandeid. Kolmandal linnateemalisel konverentsil aitas palju kaasa Andres Kurg: mõtles välja põnevaid teemasid ja kutsus huvitavaid esinejaid. Vürtsi lisas Kure ja Mari Laanemetsa koostatud Tallinna alternatiivne giid. Siis kostus kurtmist, et ühes kohas läbi viidud tihedate ettekannetega kolmepäevane konverents on liig. Kaugemalt tulnud inimesed tahtsid rohkem näha Eestit ja saada tihedamat sidet just Tartuga. Semiootika oli ka tookord teemana välja kuulutatud ja üheks korraldajaks Eesti Sermiootika Selts. Siis tekkiski mõte, et liikumine, ühest kohast teise minek aktiviseerib osalejaid, annab võimaluse elavaks suhtlemiseks. Olen kindel, et see oli tänavuse konverentsi paremaid mõtteid ning süvendas esialgset raamteemat: kohtade muutumine, aja ja koha suhted. Tartu ja Tallinna konverentsipäevad olid piisavalt erinevad: semiootika kõneles rohkem Tartus kaasa, keskkonnaesteetika ja linnaprobleemid Tallinnas. Ma ei arva, et tulevikus peaks see konverents just sellises vormis olema. Kivistunud raame ei tahaks küll luua.

?Koha ja paiga? teemal on meie ühiskonnas järjest suurem tähendus. Ka tänavuse graafikatriennaali teema ?Eksiil? puudutab ju kohta, kuigi psühholoogilisemas plaanis. Aja jooksul järjest laiemaks ja mitmetasandlisemaks kasvanud ?Koha ja paiga? konverentsid-seminarid on alguse saanud kunstiakadeemiast.

Teema püstitamisel on oluline olnud Kaia Lehari roll. Teda võibki nimetada  keskkonnaesteetika Eestisse toojaks. Lehari on järjekindlalt esteetika seda haru ja sellega kaasnevat mõtteviisi juurutanud: kõik sõltub lokaalsusest, keskkond on tähtis, kunst ei ole hermeetiline objekt, mida võib ükskõik kuhu paigutada ja mille tähendus ikka samaks jääb. Et teised valdkonnad kaasa tulid, on üsna loomulik. Juurde on tulnud inimgeograafia valdkond eesotsas Hannes Palanguga, semiootika, kirjandus, traditsioonilist kunstiteadust on isegi vähem. Praegusel konverentsil sai ainult kolm-neli esinejat kunstiteaduse alla paigutaja. Küll aga korraldas omaette sektsiooni EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond Juhan Maiste juhtimisel.

Kuid siiski on konverentsi vedanud kunstiteadlased või kunstiteadusega tihedalt seotud inimesed: Kaia Lehari, sina ise, Andres Kurg, Mari Laanemets. Kas võib hakata kõnelema hoiakulisest koolkonnast? Kas võib näha, et selline mõtteviis on juurdunud?

Koolkonnast ei saa küll kõnelda. Pigem võib väita, et teema on eri koolkondades oluline. Valdkondade side ongi andnud koostegemise võimaluse. Puhtalt keskkonnaesteetikaga tegelejaid on Kaia Lehari kõrval raske nimetada. Vahest ainult mõned tema õpilased magistrandid. Linnateema ja urbanistika uurijaid on kunstiakadeemias rohkem, kuid selgepiirilisest koolkonnast ei saa vist ka siin kõnelda.

Mõeldes meie kunsti temaatika, kunstnike meelismotiivide peale, siis oleks küllalt loogiline, et kunstiteadlased, -ajaloolased tunneksid selle mõttelaadi vastu huvi. Meie traditsiooniline kunst on olnud lokaalse iseloomuga ja keskendunud ühele või teisele kunstnikuga seotud paigale.  See võiks olla üks viljakas vaatenurk meie kunstipärandi mõtestamisel.

Kummaline, et seda vaatenurka peaaegu polegi rakendatud. On uurijaid, kes on vaadelnud kohaprobleemi eesti kirjanduses. Kõige järjekindlamalt on seda teinud Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik, Anneli Mihkelev, Õnne Kepp. Teisel konverentsil käis tugev läti kunstiteadlaste grupp. Võib-olla on valdkondade piiritlus keskkonnaesteetika, -semiootikaga noored kunstiajaloolased eemale peletanud. Või püüab eesti kunstiteadus seista kindlamatel jalgadel ja selline mõtteviis tundub natuke spekulatiivsena.

Samas on kunstiajaloo uurimisel, selle koostamisel ju selge, et ainult traditsiooniline, vormist lähtuv käsitlus meid enam ei aita, et spetsiifilise hoiaku sissetoomine ei rikasta ainult kunstiajalugu, vaid ka eluhoiakut üldisemalt.

Aasta-aastalt toimub järjest enam konverentse, see aastagi on olnud pööraselt tihe. ?Koha ja paiga? temaatikaga haakus ju täielikult kevadine Mart Kalmu ja Andres Kure organiseeritud ?Võistlevate õnnede? konverents.

Ka Mooste külalisateljee igasuvine seminar käsitleb ju sama teemat.

Kunstiteadlaste tarve oma uurimissuunda mõtestada tundub olevat nii suur, et igaüks püüab ise korraldada oma konverentsi-seminari, arendada dialoogi just neid huvitavate inimestega. Seetõttu ei jäägi energiat, et vaadata, mis kõrval toimub.

Kas väliskülalistest oli ka mõni üllatav leid? Mis ettekanded sind kõige enam köitsid, arvestades teemat ja ka meie konteksti?

Väga põnev oli kõige esimene ettekanne, professor Kenneth Olwig on ameeriklane ja töötab Rootsis, algselt on õppinud kirjandust ja siis läinud üle inimgeograafiasse. Tema pakutud kohtade interpreteering, eelkõige nn tühja koha mõtestamine. Tühjade kohtade probleem kerkis mitmel korral ka hiljem üles, Olwigile üritati kas vastu vaielda või kaasa rääkida. Ruta Čaupova ettekanne Pedvale vabaõhumuuseumist pälvis just väliskülaliste tähelepanu, eelkõige väga hästi haakuva pildimaterjali tõttu. Tim Ingold oli väga hea kolmanda päeva käivitaja: ta ehk isegi ei öelnud midagi väga uut, kuid oskas oma mõtteid hiilgavalt sünteesida ja esitada. Mulle endale meeldis veel Jussi S. Jauhiainen, kes on Eestis mitmel korral õpetamas käinud. Ta on hästi kokkuvõtlik. Eestiga haakus Vaidas Petrulise arutelu, kuidas nõukogudeaegsed kohad on kaotamas oma tähendust ja muutumas mittekohtadeks, taas tühja koha probleem. Ta tõi välja hoonetüübid, mis nõukogude ajal olid mainekad ja kuidas nende tähendus on muutunud. Sotsialismi visuaalkultuuri ümbermõtestamise huvitava sektsiooni oli korraldanud Jelena Grigorjeva. Seal esinesid peamiselt vene taustaga uurijad. Õige mitmed neist esinejatest oleksid sobinud ka kevadisele ?Võistlevate õnnede? konverentsile. Ka viimast päeva alustanud Vilmos Voigt ja Myrdene Anderson, kes on ka palju Eestis käinud ja meil üsna tuttavad, suutsid sütitada. Eks niisugune väljatoomine on paratamatult ebaõiglane ja kõike ei õnnestunud mul endal kuulata. Viimasel päeval olid näiteks väga köitvad Ülle Pärli ja Risto Järve arutelud kohanimede muutumise ning muinasjuttudes esinevate kohanimede teemal: põnevad seosed suhteliselt kitsa teema piires. Pigem jään hätta, kui peaksin pettumuse valmistanud ettekande nimetama.

Kas on loota, et koostöövõrk jääb toimima? Kogu aeg midagi toimub, kuid ühekordse kokkusaamise kasutegur on ju tilluke.

Koostöö jääb ikka püsima, iseäranis kui arvestada, et oli mitu korraldajat nagu Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu ülikooli semiootika osakond. Üheks oluliseks kasuteguriks on kogumik: suuline ettekanne on nagu on, ikka kipub mälust kaduma, kuid väljaanne jääb. Samas on ?Koha ja paiga? kogumikud olnud alati ka laiema haardega, koondades palju selliseidki artikleid, mida konverentsil ette kantud pole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming