Kohanimi korrastaja ja mälu kandjana

Ülle Pärli

Külamaastiku süvenev anonüümistumine on paratamatu Allpool tuleb juttu kohanimedest, mis tähistavad küla ja selle ümbruskonda. Osa nimedest võib olla  institutsionaliseeritud, osa aga on käibel vaid külasiseselt ja just need nimetused struktureerivadki  küla sisemiselt. Mitteinstitutsionaalsed lokaalsed nimetused on kui salakiri, mida tunnevad ainult pühendatud. Vaadeldavate pärisnimede koosseisus on reeglina ka kategoriaalsed nimisõnad, mis tähistavad külamaastiku elemente (talu, tee, heinamaa) ja omakorda korrastavad pärisnimede süsteemi taksonoomiliselt. Kuna külamaastikku identifitseerivad toponüümid on põhiliselt tuletatud seal elavate  inimeste nimedest piiritlemaks nende maaomandit, siis on ühiskondlike muutuste käigus toimunud külamaastiku ümberkorrastamine ja -liigendamine väljendunud ka külas käibel olnud/olevates kohanimedes. Kusjuures, nagu me hiljem näeme, elavad nimed ka oma elu, kandes edasi mälu neist struktuuridest, mis on sotsiaalsete kataklüsmide tõttu hävitatud või küla arengu käigus aja jooksul ise muutunud. Eri aegadel kasutusele võetud nimede üheaegne tarvitamine säilitab mälus möödunut ja ühtlasi liidab tänapäeva ja mineviku ajaväliseks tervikuks.

Lokusoo küla, millest alljärgnevalt juttu tuleb, ei ole võimalik üheltki kaardilt leida, kui, siis ainult Kadrina valla ja Lääne-Virumaa maavalitsuse katastrikaartidelt. Vahepeal on Lokusoo küla olnud jaotatud kaheks naaberkülade Kihlevere ja Võipere vahel ja alles hiljuti on see eraldi üksusena tähistatud. Tänaste elanike teadvuses ja kõnepruugis ei ole aga ennistatud küla nimi kinnistunud, sest vahepealsed aastad on oma töö teinud ja iseseisva üksusena ei suuda küla enam funktsioneerida.

Nõukogude ajal elas seal tosinkond peret, kes kõik olid seotud kohaliku majandiga, ja peale selle oli külas veel kuus lagunenud, varemetes maja või endist nõukogude-eelset talukohta tähistavat metsistunud aeda. Tänaseks on kaks maja juurde ehitatud ja kolm omakorda maha jäetud ja lagunenud. Elanikud on aga vahetunud enamikus majades, neist osas mitmeid kordi.

 

Identifitseeritud külamaastik

Vanima kihistuse külas veel ka nõukogude ajal käibel olnud toponüümidest moodustasid eestiaegsete talude nimed ja talu juurde kuuluvate põldude, karjamaade, heinamaade, teede, metsade ja soode nimed. Talude ajal oli kogu külamaastik nimetatud-identifitseeritud (Kangro talu, Kangro tee, Kangro heinamaa, Kangro mets, Kangro soo). Nimetamine, mis ongi  ühtlasi piiritlemine, seega identsuse loomine, objekti  ajas kestva samasuse tunnistamine, tõi esile küla sisemise korrastatuse.  Külamaastikul liiguti pidevalt piire ületades, läbi ?võõraste? paikade. Võikski öelda, et selline küla struktuur oli oma olemuselt pärisnimeline. Esiteks kodune ruum, oma talu kui eksemplaarsete unikaalsete paikade ja esemete maailm, kus kõigele võiks viidata, kasutades osutavat asesõna ?see?; kodupaiku tähistavaid nimesid (maja, laut, ait, koppel, karjamaa, kaev) võib siin käsitleda kui kõnelisi pärisnimesid. Teiseks, seda ümbritsevad  sarnased ?universumid?, mis vajavad nimetamist (ja mille jaoks meie peame end nimetama), kuna meil tuleb neid üksteisest eristada: kelle talu, karjamaa, tee? Ka see on pärisnimeline maailm, mis koosneb singulaarsustest, mis moodustavadki omakorda küla kui korrastatud ruumi. Selle küla tervikstruktuuri sees on samuti  elemente, mis üldnimega tähistatult toimivad kui pärisnimed ja vajavad nime vaid välise vaatepunkti jaoks.

Nõukogude-aegses külas jäid veel kauaks ajaks käibele varasemad kohanimed. Säilivad sõjaeelsed talude nimetused, mis sel juhul, kui elanikud on vahetunud, jäävad kasutusse kõrvuti uute elanike nimedega. (Nt Põõsaste kui talu nimi ja Haukka kui uute elanike perekonnanimi.). Mõnes majas vahetusid aga elanikud nii sageli, et nad ei jõudnudki paigale oma nime anda ja nii kutsuti talu jätkuvalt endise omaniku nime järgi (nt Otu Hansu). Mõni eestiaegne talunimi oli aga nii tugev, et andis ametliku nime ka talu kohale rajatud uutele nõukogudeaegsetele ehitistele, näiteks üks küla  arenenumaid talusid Peetri, mille  omanikud olid represseeritud ja Siberisse saadetud. Neil maadel asuvat farmi kutsutakse ka täna uuest omanikust sõltumatult Peetri laudaks. 

Seoses kolhoosi moodustamisega muutusid kiiresti anonüümseks põllud, mis said nüüd enesele igal aastal muutuvad nimetused seal kasvatatavate kultuuride järgi. Kui oli vaja asukohta täpsustada, võeti abiks põlluga külgnevate paikade nimed. Paigad, mis vähem sõltusid inimeste ühistegevusest, säilitasid kauem oma endise nime ja kandsid edasi endist külaruumi korrastatust. Nii on säilitanud talude ajast pärit nimed teed. Iga talu juurest viis tee maanteele. Näiteks hommikul kooli minnes võisin ma valida kuue erineva tee vahel, sõltuvalt aastaajast, ilmast ja meeleolust: Põllukopli tee, Paju tee, Jaagupi tee, Põõsaste tee, Kangro tee, Peetri tee. Talusid ühendav tee aga oli olnud alati nimetu nagu maanteegi oli  ?maantee?.

Ka näiteks metsaheinamaade nimed käivad endiste omanike järgi. Kuna kolhoos neid ei kasutanud, siis tegid külaelanikud metsaheinamaadel oma loomadele heina, jaotades heinamaid omavahel taluaegsete piiride järgi. Nii oli see kuni melioratsioonitöödeni, mis need heinamaad  veel nõukogude aja lõpus hävitas.  Talunimed säilisid ka juhul, kui majad olid maha jäetud ja lõplikult lagunenud. Tavaliselt jäi alles aed, mille järgi mäletati neid, kes aia olid rajanud: Jaagupi aed, Mäeotsa aed, Jaani aed, Sangmanni aed. Tänaseks on need enamasti lõplikult hävinud ja vaid vähesed külaelanikud mäletavad ülaltoodud nimesid.

 

Nõukogudeaegne ühine ruum

Üks nõukogudeaegseid muutusi seisnes selles, et tekkis uus mastaapne ühine ?oma? ruum, mida võib võrrelda varasema ?oma? talumajapidamisega. Kuna alles olid ka kolhoosnike majapidamised, siis oleks ?oma? ruum nagu topeldunud paradoksaalsel moel.  Sigala, lehmalaut, vasikalaut,  töökoda, kontor, ait, viljakuivati olid vähemalt esimese vaid üht küla hõlmava kolhoosi elanikele üksikpaigad, mis ei vajanud pärisnimega tähistamist. Hiljem, kui kolhoos kasvab, muutub küla selle osakonnaks ja tekib vajadus nime järgi eristada ka neid paiku, mis varem oma ainususes nime ei vajanud (Liivari laut-Kihlevere laut, Peetri sigala-Kihlevere sigala).

Väikesed kodumajapidamised ja majade juurde kuuluvad aiamaad ei külgnenud nõukogude ajal enam üksteisega, need olid kui saared kolhoosiruumis. Niisiis jäi nimega tähistatud paikade  vahele  anonüümne tsoon. Külas liikudes ei ületatud enam piire nagu varemalt, vaid liiguti kolhoosi ?ühisruumis?. Küla elanike nimedega identifitseeriti reaalselt vaid hoonestust ja aiamaad, niisiis oli küla nõrgemini struktureeritud kui varem. Õigem oleks öelda, et rohkem nende jaoks, kes mäletasid taluaegset korrastatust ja seda kandvaid kohanimesid, ning vähem nende jaoks, kes neid ei teadnud.

 

Vaid osaliselt ?oma? paik

Me võimegi väita, et küla on muutunud aegade jooksul üha anonüümsemaks. Tänaseks on maad enamasti tagastatud endiste omanike järeltulijatele, kellest vaid üksikud on kodupaigaga seotud, pea keegi  ei tegele ise nende maade harimisega. Suur osa endistest põldudest on välja renditud firmale, mille omanikud ise ei ole külaga seotud. Omandipiire külas küll teatakse, aga sellest on vähe, et põllule püsivat nime anda. Küla sotsiaalne koosseis on kirev ja külaelanike paigaga seotuse aste väga erinev, paljudele on see vaid elupaik, kas siis alatine või ajutine. Ainult ühes talus elavad endiste taluomanike järeltulijad, kes tegelevad maaharimisega, maatööga teenib elatist ka üks külla hiljem elama asunud perekond.

Ülejäänute seos küla ja maaga on väga erinev: maaomanikud, kes elavad külas kas pidevalt või hooajaliselt (perekond elab mujal) ja on andnud oma maa rentnike kasutusse; noor perekond, kes töötab alevis ega hari maad; perekond, kelle kõik liikmed  on leidnud töö Tallinnas ja  külastavad endist kodu vaid nädalalõppudel; talumaja suvilaks ostnud tallinlased; laguneva maja omandanud, abirahadest  elatuv perekond;  linnast maale maja ostnud ja siia elama jäänud; mujal elavale omanikule kuuluva farmi sulased, kes vahetuvad õige sageli.

Näeme, et paljude inimeste jaoks on küla vaid osaliselt oma paik, sotsiaalselt on küla amorfne moodustis, puudub alus ühissuhtluseks. Sotsiaalsete seoste puudumine külaelanike vahel väljendub ka nimekasutuses, külamaastiku ruumilise liigendumise fikseerituses. Ühelt poolt on unustusse vajunud varasemad olulised mentaalsed koordinaadid, mis külaruumi struktureeriksid, teiselt poolt ei loo tänane situatsioon neid ka eriti juurde. Iseloomulik on, et mitte kõik külaelanikud ei tea üksteise perekonnanime. Majapidamiste tähistamisel kasutatakse enamasti eesnime,  mis märgistavad võrreldes traditsiooniliste isikunimest tuletatud kohanimedega paika tugevamini isikust enesest lähtuvalt (vrd nimekasutus: varasem ?lähen Kangrole?, ?käisin Peetril?, ?mine Reinust mööda ja oledki Põõsastel? ja praegune ?käisin Mati Teiste külaelanikega enim kommunikeerunud isiku nimi, ei hõlma kohanimena ka perekonda tervikuna. Tänased nimed ei loo külas võrgustikku, mis teeks külast nüüd juba uutel alustel liigendatud terviku. Rohkem on ?võõrast?, tundmatut, mis inimesi üksteisest eemaldab. Isolatsioon väljendub selleski, et ilmselt ei ole külas kedagi, kes oleks külastanud kõiki naabreid.  Hea näide tänasest umbmäärasusest on teega seonduv. Tänaseks on säilinud vaid küla läbiv maanteele  viiv tee, kõik vahepealsed taluteed on kadunud, põlluga koos üles küntud. Sellel ainukesel teel puudub nimi ja selle kuuluvus kas vallale või osade kaupa elanikele on vaidluse objektiks. Igatahes ei pea keegi oma kohuseks seda korras hoida.

Võib öelda, et taludeaegne korrastatus oli elujõuline veel ka nõukogude ajal ja pidurdas külamaastiku anonüümistumise protsessi. Tänapäeval, kus selle mälu kandjaid on külas  väga vähe  (minu põlvkond on ka ajaliselt viimane, kes veel mäletab seda, mida omakorda vanematelt kuulnud) ja inimesi ei ühenda enam sarnane elulaad,  on külamaastiku süvenev anonüümistumine paratamatu. Viimaste ühiskondlike muutustega on kaasnenud oluline semiootilise käitumise muutumine, mille teebki nähtavaks nimetamispraktika vaatlemine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht