Kohtuministri surma juurdlus

Kaarel Piirimäe

Küsimus, kes tapsid Jüri Vilmsi, jääb Seppo Zetterberg, JÜRI VILMSI SURM. Tänapäev, 2004. 269 lk.

Jüri Vilmsi surma kohta on Seppo Zetterbergi raamatu põhjal siin-seal juba üht-teist öeldud, kuid teost ennast hinnatud võrdlemisi napisõnaliselt. Väita, et Eesti ajaloolastel pole kerge kiita Soome kolleegi, oleks siiski ülekohtune. Pigem näib, et Seppo Zetterbergi uurimus on niivõrd eeskujulikult ning täpselt läbi viidud ja esitatud, et pole kusagilt kriitiliselt kinni hakata. Nii ongi arvustustes, mida olen lugenud, mindud sisu ümberjutustamise peale. On ka lisatud ääremärkusi, mis aga ei anna sisuliselt midagi juurde või on lausa eksitavad.

Seppo Zetterbergi raamatu lugemine viis mu mõtted huvitavale ajalooteaduse probleemile, mida minu teada pole keegi suutnud lahendada. Toome näite tänasest päevast, kui just hiljuti on Eestis, kümne aasta möödudes, leinatud Estonial hukkunuid. Õnnetuse järel kokku kutsutud komisjoni ülesandeks oli uurida, miks selline õnnetus aset leidis. Kuigi Estonia hukk oli komisjoni kokkutulemise hetkel juba toimunud sündmus, seega ajalugu, pole kellelegi kunagi pähe tulnud nimetada Uno Lauri komisjoni ajalookomisjoniks. Oletame nüüd, et Estonia hukuga seoses on päevavalgele tulnud uusi asjaolusid, mis teevad vajalikuks uue juurdluse. Kas me seda uuringut, mis tehakse kümme aastat pärast juhtunut, saame pidada ajaloouuringuks? Kas uue komisjoni liikmed, merendusspetsialistid, laevainsenerid, konstruktorid, meteoroloogid jne. on ajaloolise komisjoni liikmed, seega ajaloolased? Mõistagi ei ole.

Ehtsateks ajaloolasteks ei saa loomulikult pidada ka valeagronoom Peeter Matzi,  juurdelõikajat Joel Simon Krapifskyt ja vene leitnanti Aleksander Belostotskyt, kes moodustasid Jüri Vilmsi surma uurimise salajase komisjoni. Muidugi, tegelikult mõeldi Jüri Vilmsi ja ta kaaslaste surmani viinud sündmuste jada lihtsalt välja, sobitati ametlikuks versiooniks kujunenud lugu nii hästi kui võimalik sõpruskonnale teada faktidega. Vähemalt Belostotsky võttis isegi osa Helsingi vallutamisest, ent ikkagi ei olnud nad küllalt targad, et üles ehitada vähegi vettpidav teooria. Seppo Zetterberg näitab oma raamatus veenvalt, et Jüri Vilmsi surma ametlik versioon ei ole vastavuses 1918. aasta märtsis-aprillis Soome lahe põhja- ja lõunakaldal valitsenud poliitiliste, klimaatiliste ja paljude teiste tingimustega.

Advokaat Tõnis Kalbuse juhitud ja juhitavuse kaotanud komisjon ei jõudnud kõige vähemalgi määral rahuldavate tulemusteni. Niisamuti kaks Soome-poolset juurdlust. Järelikult oli vaja algatada uus uurimine. Kui Soome ajaloolane Seppo Zetterberg kirjutas 1977. aastal väitekirja Eesti ja Soome suhetest, puutus ta ka kokku Jüri Vilmsi tragöödiaga. Tõuke Eesti Ajutise Valitsuse asepeaministri ja kohtuministri kadumisega sügavuti tegeleda andis 1988. aastal Jaan Kross, kes jõudis soomlasest ette ? romaan ?Tabamatus? ilmus 1993. Hea võimaluse allikatega töötamiseks ning kirjutamiseks andis Soome Instituudi juhataja ameti pidamine Tallinnas. 1997. aastal ilmuski ?Jüri Vilmsin kuolema? Soomes. Sama aasta sügisel esines ajalooprofessor uurimistulemustega Tartu ülikooli aulas ning pälvis elavat huvi ja poolehoidu. Teiste seas leidis nüüdne Tartu ülikooli lähiajaloo professor Eero Medijainen: ?Zetterberg tõestab väga hästi ära selle, et ametlik versioon ei ole kindel ja kaheldamatu. Zetterbergi raamat võiks olla ajaloo-uurimise metoodika käsiraamat?.

Minu arvates võime sellest järeldada, et suvalise juurdluse ja ajaloolise uurimuse vahel pole põhimõttelist erinevust. Mõlemad peavad tõe väljaselgitamiseks kasutama kõiki olemasolevaid tõendeid, analüüsima ja sobitama neid ning katsuma püstitada teooriat, mis vastab väljaselgitatud asjaoludele kõige paremini. Erinevus on juhuslik. Kriminaaljuurdlus pole ajalooline, sest vähetähtsad üksikjuhtumid pakuvad harva ajaloolasele huvi. Ent üksikjuhtumist ? mõrvast, salapärasest kadumisest, katastroofist ? saab ajalooteaduse objekt niipea, kui see omandab ?ajaloolise? tähenduse. Ent sellest veel ei piisa. Mõni juhtum on nii oluline ? ja seda nägime Estonia näite varal ? et selle uurimise juurde ajaloolasi ei lubatagi. Selle riiklikult tähtsa sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks on kokku kutsutud suur erialaekspertide rühm. Eesti Vabariigile olulist sündmust Jüri Vilmsi ja ta kaaslaste hukku selgitas 1920. aastal samuti riiklik komisjon. 1990. aastateks oli kohtuministri surm aga minetanud oma riikliku tähenduse, mistõttu võtsid selle eraviisiliselt ette üks kirjanik ja üks ajaloolane.

Seppo Zetterbergil õnnestus juurdlus pare­mini kui Tõnis Kalbusel ja Peeter Matzil 70 aastat varem, kuigi neil olid nuuskida palju värskemad jäljed. Ent juurdlus ei ole veel lõppenud. Jaan Kross on teinud ettepaneku kaevata lahti haud ja selgitada välja, kelle põrm ikkagi puhkab Pilistveres. Jüri Vilms see tõenäoliselt ei ole. Siis tuleks töötada versiooni kallal, mille Matz jättis tähelepanuta. Soome valgete jutu järgi olevat punased 1918. aasta märtsis viinud kolm-neli inimest Kotkast Peterburi. Poliitiline olukord punaste valduses olnud Lõuna-Soomes, Soome punaste suhted Vene punastega, Vilmsi võimalik viimine Venemaale ja sealne hukkamine ? neid teemasid Seppo Zetterbergi raamat ei käsitle.  Küsimus jääb: kes tapsid Jüri Vilmsi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming