Kohtumiseni vanadekodus!

Mihkel Mutt

Meil on valida ainult halva, keskmise ja hea teenuse vahel Eluiga teatavasti pikeneb. Aga  peamiselt tagumisest otsast. Kuigi ka keskiga annab venitada, ollakse tänapäeval üldjuhul kauem kõbus rauk. Eestlased imetlevad ja kadestavad kõbusaid hallipäiseid daame ning vilkaid kõhnu vanamehi, kes pudenevad turistibussidest nagu herned kaunast ja keda giid kui lasteaiakasvataja käseb enda järel käia. Kas see pole ilus elulõpp? Kahjuks mõtleme  harva sellele, et niisugune  lõbus ilma mööda  koperdamine  ei  kesta igavesti ka ?neil seal?. Isegi lääne paremate riikide elutaseme ning arstiabi korral üldjuhul mitte kauem kui 80. eluaastani. Edaspidi muutub puhtfüüsiliselt  raskeks lennujaamades konutada ja turistibussist sisse-välja ronida, rääkimata mäkke ronimisest ja kohalikus maakõrtsis rahvatantsu vihtumisest. Aga elupäevi, nagu näitab statistika, on paljudel ees pea kümmekond. Järgneb veel üks vanaduseetapp, mis ei kulge laiema avalikkuse silme all. See pole nii romantiline kui kuldse pensioniea kaks eelmist kümnendit.

Kunagised elumustrid on ühiskonnas ammu purunenud.  Sugulaste vahel on sidemed palju lõdvemad. Kui vanasti elas kolm-neli sugupõlve suurperedena üheskoos, siis nüüd enam ammu mitte. Igaüks tahab olla eraldi. Ameerikas oli juba mitukümmend aastat  tagasi  laste ja vanemate normaalse läbisaamise vormel järgmine: kord nädalas telefonikõne, kord kuus kiri, kord aastas lastelastega küllasõit. Järjest enam inimesi tahab elada vanematest eraldi ka siis, kui majas või korteris jätkuks ruumi. Sest kõiki peibutab imelik senitundmatu vabaduseiha. Aga igal asjal on hind, nii ka vabadusel. Sest kui häda käes, siis pole kedagi appi kutsuda, siis ole üksi oma vabadusega. Ja elu lõpul nii juhtubki.

Mis teha, kui jõud ütleb üles ja ihuhädad tulevad kallale? Mis teha, kui trepist ronimine ajab hingeldama ja rohelise tule alt ei jõua küllalt kiiresti üle tee poodi, et endale toidupala tuua. Elukaaslane on hauas või on ta samasugune tudike. Hea küll, vahetad maja korteri vastu, kus on vaja end füüsiliselt vähem pingutada. Kodus hakkab käima sotsiaaltöötajast hooldusõde, naabrid aitavad jne. Aga kauaks?

Maailma vaeseimates riikides teevad vanemad palju lapsi eeskätt selleks, et vanaduses oleks, kellele toetuda. Lapsed ongi sotsiaalhoolekanne. Ka eesti talupojaühiskonnas oli loomulik, et vaarema või -isa elas lõpuni oma tagakambris, oli see Ülesoo Andres või keegi teine.  Praegu ei saa laste peale loota. Esiteks võivad nad elada teises ilmajaos, teiseks on kõikidel tänapäeval omagi eluga liiga palju tegemist. Mitte et need lapsed oleksid vanematega tülis või iseäralikult halvad inimesed, vaid elu lääne ühiskonnas on lihtsalt sääraseks kujunenud. Ja meie liigume paratamatult sinnapoole. Seda süvendab mõistagi asjaolu, et paljude heaoluriikide elanikkond lihtsalt vananeb, ja kui lapsi pole  olnudki, siis kust nad siis peaksid appi tulema.

Siis ei jää üle muud kui hooldekodu. See sõna ei tohiks kedagi kohutada, sest hooldekodu pole tänapäeval sama, mis oli kunagi vaestemaja. Lääne-Euroopas, kus  elanikkond aina vananeb, tekib juurde ka vanadekodusid. Ainuüksi Prantsusmaal on neid 60 000. Nende tase kõigub kõvasti, kõik sõltub rahakotist. On võimalik elada väikest ridaelamu boksi meenutavas korteris kauni järve kaldal, kus hooldustöötajad sinu eest lakkamatult hoolitsevad, kus laual on head söögid ja vein. Aga on ka sääraseid, kus tuleb elada mitmekesi ühes toas.

Ma ei taha muidugi väita, et tänapäeval poleks lapsi, kes vanemate eest eeskujulikult ei hoolitseks. Ja kindlasti suudab osa vanureid ise enda eest lõpuni hoolitseda, enne kui n-ö jala pealt kukuvad. Ent karm tõde on, et enamikul praegustest keskealistest tuleb elulõpp veeta kusagil hooldekodus. Seda ka Eestis. Ja mida rohkem raha on selleks ajaks kogutud, seda  parem. Sest valida on ainult selle vahel, kas lähme kehva, korralikku või  heasse vanadekodusse. Läänes on inimesed ammu õppinud vanaduspäeviks raha säästma. Nad teavad juba, et ega neid keegi ei aita peale nende endi. Ma pole kindel, kas Eestis sellele mõeldakse. Meil on ikka vasikavaimustuse tunne, et nüüd saab kaupa osta ja reisida? Eriti tõsiselt tuleb vanaduspõlvele mõelda neil, kelle sünniaasta oli liiga kaugel, et pankade pensionifondidega liituda. Elu lõpp on  väga tähtis asi. Mis kasu on toredast kevadest ja suvest, kui novembrist alates tuleb hakata viletsust kannatama? Ometi on oht, et Eestis võib mõnekümne aasta pärast päris paljudega just nii juhtuda. Kõlab küüniliselt, ent  ka hoolitsust tuleb osta. Nii nagu meil on kõik läinud teenuste pakkumise peale, läheb ka siin. Nii nagu on õpetamisteenus ja armastusteenus, halastus- ja õrnuseteenus, nii on ka teenus, mis pakub tuge vankumisel elu fini?iruudustikus, kus surm hoiab valget linti.

Sel on head ja halvad küljed nagu enamikul asjadel. See on  kindla peale minek, sa ei sõltu kellegi armust, sest kaup on kaup.  Aga hea kaup on kallis!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming