Kohustuslikku kirjandust lihtsameelsetele linlastele

Katre Talviste

Ajaloo varjus askeldavad omasoodu arvutud inimesed, kelle maailm püsib ajastust ajastusse muutumatuna, toimib oma kohalike seaduste järgi, ning kus ollakse täielikus teadmatuses teistest samasugustest maailmadest.        Graham Robb, Prantsusmaa avastamine. Tõlkinud Triinu Pakk, toimetanud Sander Liivak. Kujundanud  Mari Kaljuste. Varrak, 2010. 479 lk.      Kõigepealt lüüakse maha üks maamõõtja. Juhtum pole ka sisuliselt tähtsusetu, aga eelkõige tekitab Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine”  kiusatuse lugeja tema eeskujul kohe alguses millegagi ära ehmatada ja põnevile ajada. Ja maamõõtja lüüakse maha juba esimestel lehekülgedel, nii et selle väljaütlemisega pole ühtegi üllatust õieti rikutud. Ülejäänud raamatut võib vaadelda selgitusena, miks maamõõtjaga niimoodi läks. Robbi raamat on lugu maast, kus on mõõtmiskatseid kõikvõimalikel viisidel trotsitud ja mis pole praegusekski päriselt üle mõõdetud. 

Loost rääkimine on küll ebatäpne ning võib jätta eksitava mulje, et Robb pajatab mingi loo – võib-olla isegi ajaloo –, mis saab alguse kuskilt aegade hämarusest ning jõuab järjestikuste sündmuste ja seikluste kaudu tänapäeva välja. Ei pajata. Ajaliselt jäävad raamatus esinevad sündmused suuremalt jaolt XVIII sajandi lõppu ja XIX sajandisse, ehkki esineb ka põikeid kaugemasse minevikku ning hilisemasse aega. 

Ning need sündmused ei moodusta ühtset intriigi ega järgne üksteisele, vaid toimuvad korraga, üksteisest sõltumatult, vahel ka üksteise või üldse igasuguse hoomatava loogika kiuste. Sageli saab sündmusest rääkida ainult tinglikult: juhtub väga vähe, valitsevad lihtsalt mingisugused olud.        See aga ongi Robbi sõnum, mida ta ei väsi kordamast. Üldtuntud ajalukku on välja valitud mõningad arengusuunad ja sündmused, mis loovad mulje, nagu tõttaks maailm lakkamatult ühest murrangust teiseni, muutuks pidevalt suurte ühiskondlike konfliktide, tehniliste avastuste, poliitiliste otsuste ja muude võimsate tõukejõudude survel. Robb näitab, et see ajalugu puudutab tegelikult väheseid. Ajaloo varjus askeldavad omasoodu arvutud inimesed, kelle maailm püsib ajastust ajastusse täiesti muutumatuna, toimib oma kohalike seaduste järgi, ning kus ollakse täielikus teadmatuses teistest samasugustest maailmadest, mille leiab näiteks naaberküladest, rääkimata  kaugematest paikadest.       

Maamõõtja võiks sellises kontekstis tulla sama hästi ka Kuu pealt. Igal juhul on ta jubedavõitu tulnukas tundmatusest ja tahab arusaamatul eesmärgil sooritada arusaamatuid toiminguid – mõõtmisi kaardi jaoks, mis peaks kujutama Prantsusmaad. Aga idee Prantsusmaast on peas temal, mitte inimestel, kelle  külatanumale ta tahab mõõtmisplatvormi püstitada. Nõnda on XVIII sajandi maamõõtja sünge saatus ilmekas illustratsioon selle kohta, kuidas neile, kes mõtlesid välja lahmivalt üldistava mõiste „Prantsusmaa”, võis tulla ehmatava avastusena, milline kirev tegelikkus peitub selle mõiste taga. Ning ka selle kohta, kuidas mõistetagused inimesed ei tarvitsenud „Prantsusmaad” sugugi innustunult avastama tõtata.       

Robbi raamat sisaldab veel hulga sama häid ja paremaidki näiteid: kirjeldusi, lookesi ja mõtisklusi arvututest kurioosumitest, mis ühes või teises Prantsusmaa nurgas on aastasadu olnud igapäevaelu enesestmõistetav osa, ilma et kuskil mujal oleks neist iial kuuldud, ja millest suurem jagu on unustusse vajunud. Kohtame inimesi, kes valdasid väljendusrikast vilekeelt, inimesi, kes veetsid terved päevad karkudel, millega sai läbida imekiiresti pikki  vahemaid, külasid, mis pidasid naaberkülaga mõne pühakuju pärast pikki vihaseid sõdu, ja palju muudki.     

Mida eredamasse valgusesse kerkivad Robbi sule all kõik need lummavad keskkonnad ja karakterid, seda enam intrigeerib oma salapäraga isik, kellest üldse juttu ei tehta – lugeja, keda kirjutades silmas on peetud. Mida edasi, seda enam tahaks teada, kes see niisugune on. Esialgu tundub, et lugejana kujutletakse kedagi, keda üliväga üllatab, et veel XIX sajandi alguses olid kusagil linnad väikesed ja metsad suured,  nii et sinna võis varjuda tuhandeid inimesi ning et kord suuremast inimasustusest eemale putkanut ei tarvitsenud keegi enam kunagi näha ega kätte saada, ja et keegi ei teadnud täpselt, mis elu varjatumates maanurkades elatakse, mis keelt kõneldakse ja milliseid kombeid järgitakse. Sellise inimesega peaks reaalsel lugejal, vähemalt „Prantsusmaa avastamise” eestikeelse tõlke lugejal olema kaunis raske samastuda. Oleme ju meiegi alles XIX sajandi  lõpus „avastatud” rahvas maal, kuhu tööstus ja linnastumine jõudsid hilja. Ühtse, paiga- ja murdeülese rahvuse konstrueerimine alles XX sajandi künnisel ühelt poolt kirjasõna ning teiselt poolt tärkava siseturismi toel peaks olema meile õige tuttav lugu. Robbi jalgrataste ja rattaspordi käsitlus toob meelde „Tõe ja õiguse” V osa jalgrattad, mis ei figureeri sealgi vahest lihtsalt kohaliku koloriidi mõttes, moodsat kila-kola esindava kujundina, vaid hoopis  võimsama kujundina otsustavast murrangust maainimese ruumi- ja liikumistajus. Nii mõnedki Robbil kauge mineviku näidetena esitatud juhtumid kõlavad kokku meie lähiajaloo või tänapäevagagi, tekkigu siis paralleel metsadesse varjunud sõjasalkade (lk 28-29) ja II maailmasõja järgsete metsavendade tegevuse või Prantsuse piiridel toimunud salakaubaveo (lk 169-170) ning lõunas üle Eesti-Vene piiri kurseerivate hiidpaagiga Volkswagen Passatite  vahel.       

Nii et kui meie lugejal on Robbi kannul Prantsusmaad avastades millegi üle siiralt üllatuda, siis ehk pigem selle üle, kui palju sarnast ja tuttavat avastusretk ilmsiks toob. Robbi paatos ei paista olevat siiski „vaadake, nad on just nagu meie”, vaid pigem „nad on tegelikult hoopis teistsugused, kui me ette kujutame”. Nii et küsimus, keda või mida lugeja enne raamatu kättevõtmist peaks endale ette kujutama, on visa taanduma. Üks selgitus on implitseeritud eelöeldusse ning ka teoses endas vihjatakse aeg-ajalt sinnapoole: kui lugeja on pärit Inglismaalt nagu Robb ise, siis kujutab ta ehk tõepoolest ette pindalalt väiksemat ning tööstuse ja kodanluse esilekerkimist ja levikut teistest märksa varem kogenud maad, kus elab ka oma küla piiride taga asuvat maailma aduvaid inimesi, kes loevad (ühises keeles) ajalehte ja ilmutavad muid modernse eluviisi ja  teadlikkuse märke. Teisisõnu, võib-olla kujutab lugeja ette, et kooliõpikute ajalugu ja inimeste eluolu ning enesepilt on rohkem seotud, kui Robb neile Prantsusmaa puhul näitab. Aga kui nii, siis ei eksi lugeja muidugi mitte ainult Prantsusmaa puhul.       

Teine selgitus koorub samuti vähehaaval raamatust välja, täpsemalt, tasapisi võtab kuju aimdus, kust lugeja kujutlused võrsuda võivad.  Kooliõpikud, mille kaudu kujutlus Prantsusmaast kui ühtsest tervikust ja ühtse prantsuse identiteedi alusest istutati prantslaste endigi pähe, on üks võimalik allikas. Teine ja ehk võimsamgi on kunst: kirjandus, maalikunst ja ka film. Fiktsioonist – olgu pildilisest või sõnalisest – vastu vaatav maailm on Robbi avastusretke käigus osutunud kas ilustavaks või põhjendamatult metonüümiliseks. Talupojad ei olnud nii prisked, kõbusad ja kaunid nagu kas  või kõige realistlikumatel maalidel; see, mida me teame näiteks Pariisi õukonna tegemistest, ei esinda isegi mitte sellesama õukonna kogu elu, rääkimata siis kogu Prantsusmaast. „Prantsusmaa avastamine” näib niisiis olevat hoiatusraamat inimestele, kes usuvad kõike, mis tavaliselt kirjas seisab ja pildilt paistab. Sellisena on see muidugi väga tänuväärne raamat. Graham Robbi meeleolukad lookesed Prantsusmaa minevikust ei ole ainult põnevad  lugeda, vaid teenivad ka tunnetuslikult harivat eesmärki. Seda rõhutavad ka stiilivõtted: Robb sukeldub iseäralikesse olukordadesse, mis tal on avastamata ajaloost õnnestunud välja nuuskida, sageli ajaloolise seiklusromaani laadis. Teisal on ta vähem romaanilik, kuid kasutab sama taotluse huvides tehnilisi üksikasju, maakaarte, statistilisi andmeid – kõike selleks, et ikka ja jälle õhutada lugejat kujutlema, kuidas oleks elada siis, kui …   

Ning autor ei jäta ka välja ütlemata, et  neid „kuisid”, maailmu, millest meil aimugi pole, on tänapäevalgi meie ümber küll ja küll. Selle Prantsusmaa varjus, mida välismaalased meedia, kunstiloomingu ja kuulujuttude põhjal ette kujutavad, on avastamata Prantsusmaa, millest ei kosta meieni kuulujuttugi. Ja ka selle Prantsusmaa varjus, mida prantslased ise endale ette kujutavad, peitub avastamata Prantsusmaa (nt immigrantide oma). Selles osas on Prantsusmaa veelgi vähem erandlik  kui kaua aega kestnud agraarmajanduse poolest. On küllap ootuspärane, et Robbi pöörased lood lugejat hämmastavad, aga kui teda peaks hämmastama seegi, et pöörasust leidub maailmas üldse ootuspärasest rohkem, siis on ilmselt aeg panna raamat ja ajaleht käest ja minna avastama … alustuseks kas või Põltsamaad. Või lihtsalt maad – mõnda kohta, kuhu trammiga ei saa ja taksoga oleks kallis. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming