Kõige ahnemate edetabel

Kaarel Tarand

Eesti Rahva Muuseumi ehitamise 102. aastal saime lõpuks teada kogu tõe. Otse põhiseaduse sissejuhatuse mõtte alusel rajatud kultuuritemplit (ja seda loomulikult eeskätt sisu ja alles seejärel vormi poolest) ei olegi võimalik Eestis hoonena materialiseerida. Pahupidiselt meenutab see natuke Oleviste kiriku ehitamise legendi. Tallinlased said muiste oma Põhjala kõrgeima kirikutorni ikkagi kätte, mis sest, et võõramaa ehitajalt ja peaaegu väga kallilt.  Õnneks selgitati vanakuradiga sobingus ehitaja nimi õigeaegselt välja ja nõnda jäi raha linna kaukasse. Meie oma tänapäevased ehitajad aga lihtsalt keelduvad ERMi ehitamast. Ausalt või turutingimustel. Paku raha või ära paku. Just sellise sõnumi andsid ehitajad riigile mõistusevastaselt kõrgeid pakkumisi tehes. 

ERMi ehitushange on objekti suurusele vaatamata üks lihtsamaid pakkumisi, mis ehitaja  elus ette võib tulla. Projekti on ju avalikkuse tähelepanu all töödeldud ja silutud nii mitu aastat. Teiselt poolt on väga täpselt teada nii riigi rahalised võimalused kui ka lisasummad, mis Euroopa Liidult küsitud. Potentsiaalsetel ehitajatel võinuks meeles olla ka see, et avaliku raha mõistliku kulutamise suhtes on maksumaksjad nõudlikud ning suurte ehitusettevõtjate mainet on viimastel aastatel kahjustanud poolikutelt objektidelt minema kõndimine,  lepingute katkestamine ja mõne ettevõtte segatus korruptsioonikahtlusega afääridesse. Või mis viimastel – meenutage Kumu, auväärt peatöövõtjad, ja seda, kui palju pärast ametlikku valmimist tuli ümber, uuesti ja juurde teha. Ehituskultuurist ei ole okupatsiooniaegne komme kohe katkisi asju valmistada kunagi ja kuhugi lõpuni kadunudki.     

Seda enam panevad kukalt kratsima ERM i hankes pakutud alghinnad. Need on tehtud küünilises teadmises, et suheldes riigiga (ja eriti poliitiliselt tähtsa objekti küsimuses) saab poolel teel alati lisaraha nõuda, seega on ehitaja vaates iga lõpphinna pakkumine ju ikka ülespoole lahtine pakkumine. Pole hinda, millest ei saaks kallimaks minna. Selle loogika järgi oleks kasulik saada tehing kätte ja pärast koguda raha. Olgu,  see on vanamoodne, uuel ajal uued nipid. Konkurentsiametil oleks asjakohane kahtlustada kartellikokkulepet umbkaudse sisuga, et igaüks on vaba pakkuma, mida tahab, tingimusel, et summa ületab riigi tegelikud võimalused. Pakkujad teevad ses oletuslikus illegaalses kokkuleppes panuse sellele, et riik ei jäta kaua lubatud hoonet niikuinii ehitamata ja peab avaliku häbi ja poliitiliste kaotuste vältimiseks varem või hiljem nõustuma hinnaga,  mille ehitajad dikteerivad. Riik valib lõpuks, kas maksta kogusummas planeeritust rohkem või langetada kvaliteeti ja saada esindushoone asemel „poolsugune”. Mõlemal juhul jääb ehitaja saagiks kõrge ühikuhind. 

Miks tasub just ERM i puhul suurtele panustele mängida, tuleneb suure hoone ehitusmahust. Kui suudetakse selle ehitusobjekti peal ruutmeetri ehituslik maksumus kõrgele hinnatasemele nihutada, siis muutub see ju peaaegu automaatselt uueks „turuhinnaks”. Viidates ERM ile kui pretsedendile („Isegi kitsi riik sai aru, et hinnad ongi sellised”), hakatakse uut, kõrgemat hinda nõudma ka eratellijalt,  olgu see siis arendaja, kaupmees või vabrikant. Tavalisel konkursil saab üks võidu ja muud jäävad ilma, siin aga terendab võit kõigile kartelli osalistele. Üks koorib raha riigilt, teised aga muudelt klientidelt. Motiiv on liiga selge, et uskuda selle olematust.       

Eesti tähtsamate ehitusettevõtjate moraalne tase ja „ärikultuur” ei võimalda eesti rahval nende abil Eesti Rahva Muuseumi valmimist  loota. Aga on ka teine tee, tuntud nime all „Teeme ära!”. Pole midagi üle mõistuse keerulist peaaegu üldrahvaliku korraldava struktuuri abil leida valmisolek, inimesed ja materjal, mis vajalik just nende rööbaste järgi, nagu Villem Reiman, Oskar Kallas ja Jaan Tõnisson enam kui sajand tagasi seadsid, ERM i ülesehitamiseks mittetulunduslikus vormis selle raha eest, mis ühiskonnal on, mitte selle eest, mida ehitusettevõtjad oma mõõduta ihade rahuldamiseks  vajalikuks peavad. Viimaste lõpu kohta teadis juba Puškin loos vanamehest ja kuldkalakesest nimetada, et kui soovidega üle võlli keerata, on finaalis pärast kõikide losside omamist ikka nii: „Näeb ta, ees jälle onnike vana / lävel näeb istumas eite / eide ees aga lõhkine küna.”   

     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming