Kõik soomlased on sündinud savannis

Kaarel Tarand

Kilbiga võõrsilt naasnud Soome talvegladiaatorite vastuvõtupeo kõige asjatundlikumaks kommentaatoriks võinuks olla tuntud briti primatoloog Jane Goodall. Nii palju lõi Helsingi öös õhkõrna kultuurikihi alt välja seda, mis inimkarjale aastamiljoneid sama omane olnud kui tema lähisugulastele primaatidelegi.  Ja et sündmus tähtis oli, seda kinnitab ka fakt, et mõni väljaanne oma erikorrespondendigi otse epitsentrisse saatis – luksuspraktika, mida meie õhukese rahakotiga meediaorganisatsioonid üliharva endale lubavad. Aga kuidas saakski jätta kajastamata naabrist üleolekutunnet toitva sündmuse?  

       

Tore ja teenimatu lisa soomlaste spordisaavutusele on, et eestlased said siit tasuta väikevennanaudingu (lohutuseks eelmise päeva telesaatetrauma eest). Eks vanema põlvkonna hokihuvilistest Eestis moodustavad suure osa need, kelle põhilootused turniiridel olid ikka seotud sellega, et keegi, olgu see kas või sotsialistlik Tšehhoslovakkia, N Liidu koondise seljataks. Harva seda juhtus, kuid asi polnud lootusetu.  Mõistagi sirutub negatiivne suhtumine õigusliku järjepidevuse alusel ka üle tänapäevase Venemaa koondise, olgugi okupatsioon ammu lõppenud. Seetõttu võib öelda, et Eesti võit saabus juba poolfinaalis Venemaa kaotusega Soomele. Hilisem Rootsi kaotus oli kauba peale – näiteks väike varjatud kättemaks Rootsi pankadele kõrgete intresside ja kasumi eest vms.       

Aga tühja sest Eesti kasust, alfavendade võidutants oli vägev selle lisatähendusetagi. Üks mõtteliin aruteluks on see, et kui sport väidetavalt vähendab mittemõistmist ja pingeid, siis kas tõesti läheks Soome spordi maandava mõjuta Rootsi vastu sõtta. Ega ei läheks.  Vastupidiselt on põhjust hoopis oletada, et sportlike kaikameeste iga-aastase ärritajata võiks ka „lihtne mees” juba ammu paremini olla leppinud Rootsi kunagise (ja ammuseks lõppenud) ülemvõimu kui ajaloolise faktiga. Soome vabadus on varsti sajand vana, Rootsi võimu lahkumisest aga möödunud juba kaks sajandit, seega ei tohiks ju alaväärsuskompleksi sünnihetkede elusaid mäletajaid ühiskonnas alles olla. Miks seda taastoota ja hoida  elus inimühiskonna primitiivsemat sorti meelelahutusäri toel (mida jäähoki nagu peaaegu iga muugi sport endast ju kujutab)? Sel taustal võib ainult rõõmustada, et kuskil maailmas ei tegutse Balti-Saksa jalgpallikoondist, mille võitmisega eestlased tänapäevani „parunitele” 700 aasta orjaöö eest kohta kätte saaksid näidata.   

Kohati agressiivsete spordifännide kaitseks öeldakse mõnel pool, et kui nad ei saaks end tribüünidel välja elada, sooritaksid nad tänaval kuritegusid. Sama kaitsekõnet kostab alati, kui keegi tahab rangemaid piiranguid seada anonüümsele netisõimule ja -laimule. Sõimukeelu  tõttu hakkavat need psühhoterroristid füüsiliselt vägivaldseks. Tuhkagi nad ei hakka. Kuid madalate kirgede õhutamine on igal juhul taunitav ja kui sport publiku hulgas just selle mõjuga on, siis tuleks selle kultuuritust suurendava meelelahutuse avalikku harrastamist ja näitamist ehk tasapisi piirama hakata. 

Teine ja kurvem tõdemus käib sisulise tähenduse kaotanud rituaalide elujõu kohta. Naaberkarja alistamine, see tähendab kui mitte füüsiline hävitamine, siis vähemasti tõrjumine headelt toidu- või jahialadelt suurendas oma karja väetite ellujäämisvõimalusi. Millist laste ja noorte edueeldust suurendab „meie karja” võit naaberkarja üle tänapäeval? Tippsport väidetavalt annab eeskujusid, rollimudeleid. Ma loodan väga, et normaalne lapsevanem soovib sissetaotud hammastega hokimängijat oma lapsele iidoliks sama vähe kui narkomaanist popartisti. Seega, miks neid püünele upitada, kui nad tegelikult iidoliks ei kõlba ja seda eriti  tervislike eluviiside osas (mida mõni küll kuskil rahvusvahelistes kohtutes tõendada püüab)?       

Oma ürgtungide poolest ei erine me  ühestki muust rahvast (ka ühes ajalehes kaeveldi, et Eesti, erinevalt Lätist, ei ole jäähoki mõttes veel üldse Põhjamaa). Meie valitsusallikad kinnitavad, et Eesti julgeb küll olla maailmas teenäitaja, näiteks „korras rahanduse” vallas. Sama julgelt kui rahanduses võiks siis Eesti teed näidata ka ametliku ja avaliku põlgusega kogu sellise meelelahutuse vastu, kus kõrgendatud risk peatraumasid saada, jääda meelemõistuseta ning olla kaaskodanikele kurvaks  koormaks. Terve pea aitab naabrist parem olla hoopis mõjusamalt kui kepiga kummitüki tagaajamine. See kehtib nii Eesti-Soome kui ka Soome-Rootsi suhetes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming