Kõikvõimsa teaduse ristilöömine

Marek Strandberg

Lombitagustest uudisest oleme kuulnud, kuidas seal kandis evolutsiooniteooriaga kohut käiakse. Maailma loomise müüti on puuderdatud ja töödeldud kreatsionismi erivormidega. „Intelligentne disain” on  religioosse maailmapildi osaks saanud rööbiti tehisintellekti teema esindatuse kõrgpunkti ületamisega kirjanduses. Moodsasse vormi pannakse ju muidugi muistseid lugusid. Ameerika Ühendriikide kohtukäsitlused Darwini evolutsiooniõpetuse meelevaldsusest on tagasihoidlikud selle kõrval, mis sünnib Itaalias. 2009. aasta 6. aprillil lõhkus maavärin  magnituudiga 6,3 L’Aquila linna Itaalias ja surma sai üle 300 inimese. Juba 5. aprillil oli linnas tunda olnud väiksemaid värinaid, mis päädisid 3,9-se võnkega. Linn jäi terveks. Hukatuslikud tõuked, mis saabusid pärast, on seismoloogide väitel väga vähe tõenäosed.   

    

L’Aquila keskaegse hoonestuse kõrvale on ehitatud ka hilisemaid hooneid.  Needki pole rajatud arvesse võttes maavärinaohtu. Nature Newsi ajakirjaniku Stephen Hilli andmeil on kohtu alla antud kuus Itaalia geofüüsikut-seismoloogi ja üks riigiametnik. Neile ei panda sõnades süüks seda, et nad ei osanud ette ennustada maavärinat, kuigi asjadest just selline mulje jääb. Suhtekorraldusega saab edukalt varjata ilmselt välja paistvaid motiive. Teadlasi süüdistav prokurör Fabio Picuti  rõhutab, et ta ei käi kohut teadusega, vaid hoopis sellega, et ainult nädal enne maavärinat kogunenud ohtude ennetamiseks loodud kõrge komisjon ei suutnud ette näha võimalikke katastroofilisi tagajärgi. Eufemism, mis muu. Tõsised maavärinad on L’Aquilat külastanud ka varem. Aastatel 1461 ja 1703. Soov „ilus elada” on inimesed sinna tagasi toonud. Neid on nüüd rohkem kui varem.  Teaduslik järeldus ilma teadlastetagi on, et see pole parim paik maailmas, kus maavärinakindlate majadeta elada. Ja neid seal ei olnud. Seda mitte teadlaste, vaid kohaliku võimu ja rahva tahte puudumise tõttu. Rahva, kelle 5000 allkirja süüdistavad teadlasi julmas inimtapus.   
Kas pole ilmekas näide teaduse vääritimõistmisest? Teaduslik teadmine pole mitte jumalik teadmine kõige kohta, vaid parim viis aimata, mis meid ümbritseb. Aimata ja hoida oma aju tegevuses, mitte letargias. Teaduse kõikvõimsuse müüt pesitseb kultuuris sedavõrd, kui tõmmatakse võrdusmärke  religioosse ja teadusliku ilmavaate vahele. Ühed maailma kogemise teed ju mõlemad. Teaduse meetod ei võimalda ega saa iialgi võimaldama absoluutseid väiteid, vaid ikka ja ennekõike muutuvat teadmist. 

Eelolev kohtuprotsess saab taas märkimisväärseks  teaduse ja valgustuse jõuprooviks. Õigem oleks siiski vist öelda – aruprooviks. Soovi näidata teadust religiooni erivormina, mitte teadmiste tekitamise töövahendina, kohtab sageli. „Nii nagu kõik” positsioon kasvatab teatavat allaheitlikkust inimeste hulgas alates lasteaiast ja koolist, rääkimata kodust. Vaatamata õiguslikele nüanssidele ja soovile näida muuna kui 21. sajandi ketserikaristusena,  siis paraku see süüdistus seda kultuurilises mõttes siiski on. Giordano Bruno, Kopernik, Galileo Galilei… kuni püha inkvisitsiooni viimase ohvri Cayetano Ripollini välja. Tema oli Valencia kooliõpetaja, kes poodi 1826. aastal, kuna keeldus õpetamast deisimi. Huvitav, kas sellesse ritta lisanduvad ka Enzo Boschi, Franco Barberi, Mauro Dolce, Claudio Eva, Giulio Selvaggi, Michele Calvi  ja Bernardo De Bernardinis? Seda mitte jumala eitamise, vaid hoopistükkis teadust jumalaks mittepidamise tõttu.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming