Kokkuleppimine võtab demokraatias alati kaua aega

Kaarel Tarand

Kõnelus kultuuriminister Rein Langiga: natuke põhimõtetest ja -suundadest, natuke seadustest ja kunstist, aga põhiliselt ikka kultuuri elumajadest. Aasta otsa ei ole Sirbi lugeja kultuuriministri pikemaid tekste või seisukohti vahendanud. Seepärast küsingi alustuseks, et mis minister Rein Langi ajal kultuurielu valitsemises on toimunud. Kus kulgeb riiklik juhtimine ja korraldamine plaanipäraselt, kus on ette tulnud üllatusi, takistusi ja ootamatusi kavandatu realiseerimisel? Rein Lang: Kõik, mis sai lubatud, on ka töös. Mõni asi läheb kiiremini, mõni aeglasemalt. Üldistades peab ütlema, et igasuguste muutuste tegemine Eestis on muutunud äärmiselt valuliseks. Eks sellest võib aru saada, et muutustest ollakse väsinud ja tahetakse mingit suuremat stabiilsust ja kindlust, sealhulgas pikemaajalist kindlust finantseerimisel. See on eraõiguslike organisatsioonidega vana lugu, et nad ei saa pikemalt planeerida kui üks aasta. Me oleme nüüd lõplikult saavutamas seda, et hakkame tegema kolmeaastaseid tsükleid finantseerimises. Sellega on nii riigikontroll kui ka rahandusministeerium vähemasti suusõnaliselt päri ja loodetavasti vormub see ka kirjalikuks kokkuleppeks. Tõsisemalt paneb mind muretsema see, et ükskõik millega keegi ka lagedale ei tule, siis kõigepealt lüüakse see idee labidaga maa sisse ja alles hiljem ehk ollakse nõus ka arutama hakkama. Käitutakse, nagu Iisraeli armee kunagise tegutsemismoto järgi, et tulista kõigepealt ja siis esita küsimusi. Meie ühiskondlik debatt käib samamoodi: kõigepealt lüüakse sõnumitooja maha, siis ka idee ja kõige lõpuks hakatakse ehk ka asja üle mõtlema.

Tõenäoliselt on suuremat vastuseisu ja soovi status quo’d säilitada suurtes institutsioonides ja seal, kus on rohkem palgatööjõudu, rohkem taristut – raamatukogude ja muuseumide üle-eestiline võrk – ja kus ei taheta loobuda millestki, mis käes, kuigi elu ümberringi kipub niikuinii hääbuma.

Sellega ma ei ole nõus. Meil on institutsioone, kes on väga võimsalt arenenud ja suudavad ajaga kaasas käia, kuigi paistavad suurte kolossidena. Näiteks Eesti Kunstimuuseum, mis on pidevas muutumises, käib ajaga kaasas, kõnetab ühiskonda. See on koht, kus inimesed väga hea meelega käivad, lausa massiliselt, ja kuhu jäetakse ka raha piletituluna, aga seal on ka oma sõprade klubi, oma sponsorid. Kõik positiivne. On Virumaa Muuseumid, keda ajast aega süüdistatakse tivoli ehitamises. Ja ometi ta kõnetab ühiskonda, ta asjad arenevad, temas on kogu aeg midagi uuenduslikku. Muuseumide hulgas on veel teisigi edukaid, keda ei jõua kõiki nimetada, sealhulgas eramuuseumid, kohaliku rahva initsiatiiv, nagu näiteks Hiiumaal Tahkunasse tehtud militaarmuuseum.

Küsimus pole institutsioonides, vaid kõik algab ikkagi inimestest, sellest, kes on kollektiivi juht, kuidas ta suudab mõtestada oma asutuse tegevust, kuidas kollektiivi endaga kaasa vedada ja kuidas ta mõistab oma rolli ühiskonnas.

Kollektiivi juht saab kahtlemata ka pisut paremat palka. Aga kuidas tal ka silmad ei säraks, lõpuks läheb tal ikka keeruliseks oma töötajaid motiveerida, kui nad enda meelest küll teevad midagi vajalikku ja kohati keerulistki, kuid saavad ühiskonnast tagasisidet, et nende palgatase jääb ühiskonna keskmisest aina rohkem maha.

Ei ole päris nii, isegi riigimuuseumides ei pea me juba ammu enam mingeid palgatabeleid, millest rohkem ei saaks maksta. Kui muuseum ise raha teenib, siis võib ka palka maksta. Muidugi eraõiguslik tegutsemisvorm on mõistlikum, igatpidi paindlikum, võimaldab mitmesuguseid motivatsiooniskeeme kasutada, on ennast õigustanud ja sinnapoole me liigume.

Kuid kui vaatame muuseumide võrku üle Eesti, siis on ta ikka üsna uskumatu, kui arvestame meie riigi-, munitsipaal- ja eramuuseumide suhet meie rahvaarvuga. Kolossaalne hulk ja kas see kõik ikkagi suudab ennast ära majandada, selles ma väga kahtlen. Arvan, et ka mitmed eramuuseumid, mis on südamega tehtud, seisavad suure dilemma ees.

Paljud tahavad täiesti varjamatult saada mõne riigimuuseumi osaks, et siis turvalisemalt edasi elada.

Ei tasu oodata, et riigimuuseumid igaühe vastu võtavad. Sellel peab ikka olema mingisugune arusaadav põhjendus. Aga, jah, muuseumidega on meil praegu igal juhul kõige rohkem tegemist. Me oleme aasta otsa rääkinud kohalike omavalitsustega, et nende riiklike muuseumide puhul, kus ei ole tegu riiklikult tähtsate museaalidega, vaid tegu on kohaliku elu küsimusega, peaksid omavalitsused asja ka ise ajama.

Me oleme valmis praegu eelarve piires neid edasi rahastama, aga otsustamine ja tegutsemine peab ikka olema kohalike inimeste asi, mitte et Tallinnast antakse ülesandeid, öeldakse, mida tegema peab. Nagu igas demokraatias, on protsess, otsustamismehhanism väga keeruline ja aeglane. Räägid vallavalitsusega, nemad peavad veenma oma volikogu, see jälle tegelema igasuguste hirmudega rahva hulgas. Seetõttu võib väga suureks töövõiduks pidada Narva volikogu otsust Narva muuseumi sihtasutuse loomiseks. Sealt nüüd ehk hakkab midagi arenema, sest kuigi muuseumi säilitamisel on Narva linn olnud üsna tubli, siis mingigi areng Riigiküla kalmistu või ka bastionide osas pole olnud linnale seni jõukohane ega ka aktuaalne. Nüüd aga hakkab tekkima olukord, kus ka riik saab hakata sellesse panustama. Nii et Narvas on aastase tööga saavutatud murrang. Loodetavasti hakkab nüüd riburada pidi tulema ka teistest volikogudest otsuseid, et nad nõustuvad riigiga koos muuseumiasjandust edasi ajama.

See tuleb tõenäoliselt kõne alla ikka ainult suuremates linnades?

Sugugi mitte. Esimesena ootame Haapsalu otsust. Mahtra muuseumi osas on aga partneriks sealsed vallad. Nii et küsimus pole vaid linnades. Näiteks Tartuga pole meil midagi ajada, kuna Tartu ei soovi riigiga muuseumide osas koostööd, vaid arendab oma muuseume uhkes üksinduses. Riigi seab aga rumalasse olukorda see, et ta peab oma kunstimuuseumiga seal midagi tegema, kuid kollektiiv ütleb, et midagi pole vaja teha.

Ma tulen tagasi märkuse juurde, et kui muuseum teenib raha, siis võib ka palka maksta. Kui kaugele see meid kannab, kui seada muuseumidele eeskätt majanduslikke tulemusülesandeid? Muuseumid on siiski väga erineval tasemel ja võimalustega: ühel on käes keskaegne kindlus, teisel veneaegne majalogu.

Kui muuseum ei teeni omatulu, peab tal olema muu põhjendus. Eelkõige on see teaduslik tegevus. Et kõik Eesti muuseumid oleksid teadusasutused – nii see muidugi ei ole, teadusasutuste jaoks on oma seadus. Valdavalt kvalifitseeruvad nad ehk uurimistegevust harrastavateks, mitte aga teadusasutusteks. Tänapäeva muuseum on nii hoiukoht kui ka uurimiskoht, aga eelkõige ikkagi inimestele elamuse pakkumise koht. Tal on hariduslik funktsioon, ta peab kõnetama lapsi, õpilasi, ja sellest ei saada neis uurimist ja säilitamist esmatähtsaks pidavates asutustes alati aru. Teadusmuuseumidena saavad tegutseda Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kirjandusmuuseum, viimane ongi haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas. Mõlemad on tugevad, ERMi puhul on küll olemas tegevus ja hoidlad, aga maja pole.

Võib-olla kõige suurem pettumus ongi mulle kultuuris see, et on tekkinud mingi kummaline uus liikumine, mis vaidlustab omaaegse Jakob Hurda algatatud tegevuse. Alguses võidi ju Hurta ja tema poisse ka napakaks pidada, kui nad käisid ringi pärimust korjamas. Kui kogud koos, saadi üsna üksmeelselt aru, kui vajalik see kõik on. Ka 20 ja 10 aastat tagasi oli Eesti rahvas väga üksmeelne selles, et ERMi on väga vaja. Nüüd aga kostab hääli ja sealhulgas poliitilisel tasemel, et seda ei olevatki üldse kellelegi vaja! Niisuguste meeleolude teke on väga üllatav ja tuleb analüüsida, kust need pärit on. Siit võiks ju tõmmata võrdusmärgi, et ERMi eitajad eitavad terve rahvuskultuuri ja rahvusriigi vajadust.

Selge, et kõik pole teadusasutused. Ülejäänud muuseumid peaksid siis tegema täpselt nagu raamatukogudki hariduslikku, rahvavalgustuslikku tööd ja pakkuma elamusi. Ometigi, traditsiooniliselt pole raamatukogudele kunagi seatud tulukogumise eesmärki, muuseumidele puhul seda aga tehakse. Kas see vaev tasub end ka ära ja kuidas üldse määrata, kes mitu protsenti ise peab koguma?

Muuseum, kes ühtki piletit ei müü, pole ka mingi muuseum. Raamatukogudega on asi keerulisem. Esiteks ei ole nad riiklik organisatsioon. Nad on omavalitsuse asutused ja riik neid ei kamanda. See, et seadus võimaldab riigil rahvaraamatukogusid toetada, see ongi võimalus, kui valitsusel on raha. Ja valitsusel kunagi oli raha, nüüd on raha suhteliselt natuke vähem. Ja see, mis on, peaks kontsentreeritult minema õigesse kohta.

Raamatukogude tulevik on kindlasti ühiskondliku debati teema. Nad ei ole enam see klassikaline koht, kuhu minnakse paberist raamatuid võtma ja lugema. Paljudes omavalitsustes on nad tegelikult kujunenud sotsiaalasutuseks, kus käiakse suhtlemas ja muu kõrvale loetakse ehk ka mõni ajaleht läbi. Siin aga tõmbab tehnoloogia uue piiri. Praegune noor põlvkond ei hakka kindlasti raamatukogus raamatu järel käima, vaid ootab, et selle saab kätte veebist. Ja kui ta saab selle veebist, on ta nõus selle eest ka maksma. Paberraamatute puhul kehtib lausa rahvusvaheliselt reegel, et raamatu laenutamise eest tasu ei võeta. See ei kehti e-raamatute puhul.

Järgmise põlvkonna raamatute kättesaadavuse küsimuses me praegu pusimegi. Oleme rahvusraamatukoguga põhimõtteliselt kokku leppinud hakata koos tegema andmebaasi, kus Eesti inimene saaks teatud raamatud kätte tasuta, online ja 24 tundi ööpäevas. Need on eelkõige teosed, mis on autoriõigusest vabanenud, olgu näiteks Tammsaare. Lisaks võiks riik, selle asemel et osta kohalikesse raamatukogudesse raamatuid, osta kirjastajatelt e-raamatu täislitsentse, et need oleksid kõigile kättesaadavad. Piirangud on seotud suurte tehnoloogiliste riskidega, mis jäägu erasektorile.

Millise juriidilise tasandi küsimus see on, kas seaduse?

Eestis on olemas sundeksemplari seadus, mis on vananenud. Sundeksemplaride kogumisel nii, nagu seda 15 aastat tagasi ette nähti, pole enam mõtet – et igast trükisest peab näiteks kuus eksemplari hoiule saatma. Praegu, kui kõik trükitav luuakse elektrooniliselt, on küsimus, milline on selle faili staatus, kust ja kes selle kätte saab, milline on asja õiguslik tähendus. Ja kui see paberile trükitakse, siis kust läheb säilitamise kohustuse piir? Üsna tobe olukord, kui mõelda, et kõik need flaierid, mida tänaval jagatakse kutsega restorani, käivad täna sundeksemplari alla.

Kui jutt juba seaduste peale läks, siis aastaid on valitsenud arvamus, et kultuuriseadused on põhiosas valmis ja nendega suurt midagi tegema ei pea. Millist seadusandlikku initsiatiivi kultuuriministeeriumilt siiski võiks oodata?

Juba nimetatud sundeksemplari seadus on vananenud ja selle tahame igal juhul uue teha. See võtab aega, sest just kogutavate trükiste kohta piiritõmbamise osas on väga palju ideid. Lisaks kogu e-raamatute temaatika. Aasta lõpuks ehk saame midagi kokku.

Siis etendusasutuste seadus, mis on minu arust üsna mõttetuks muutumas. Selles seaduses öeldakse, et etendusasutus peab trükkima afišše ja muud samalaadset. Kui Luksemburgi kohus teeb lõpuni oma töö tähtajaliste ja tähtajatute töölepingute teema osas ja peaks jõudma järeldusele, et teatrid ei saa enam tähtajalisi lepinguid sõlmida, siis muutub etendusasutuste seadus täiesti tühjaks. Sel ei ole siis enam mingit tähtsust ja võib-olla pole siis selle järele enam ka vajadust.

Kas siis peab seadust asendama mingi uus reegel, mis annaks inimestele edaspidigi turvatunde rahasaamise asjus?

See ei pea tingimata seadus olema. Teatrite rahastamise uut süsteemi me parasjagu juurutame. See on nii kunstilise poolega kui Eesti Etendusasutuste Liiduga lõplikul läbirääkimisel. Ma küll lootsin, et see kõik käivitub juba 2013. aasta eelarve jaotamisel, aga Eestis võtavad asjad aega ja tundub, et osa käivitumisest jääb siiski 2014. aastaks.

Kui ka rahajaotamise reeglid on väga õiglased, siis paistab Eesti teatrielu välja nii, et pigem tuleb truppe ja mängukohti juurde, kui et neid vähemaks jääb. Tähendab, et kui ühisrahakott ei kosu, jääb igaühele vähem ja rahulolu ei sünni.

Siia see koer maetud on: kui keegi loob trupi ja leiab mängukoha, ei tähenda see veel, et ta kohe riikliku rahastamise saab. Nii see ei käi. Mingi tarkade kogu peab olema, kes ütleb, teeb nimekirja neist, kes on riigi toetuse peal ja kes mitte. Ja riigi toetus peaks olema minimaalselt kolmandik selle teatri eelarvest. Pole mõtet jagada riigi toetust viie või kümneprotsendises osakaalus eelarvest. Kui juba toetus, siis olgu märkimisväärne.

Projektiteatrite jaoks on lisaks kultuurkapital, ka piletitulu, sponsorid, sest ega siis teatritegemine riigi toetuseta päris ära ei lõpeks. Aga riik ei saa nii teha, et pudistab toetusraha lihtsalt peenrahana laiali.

Organisatsiooniliselt poolelt üldistades peaksid kultuuri-institutsioonid võimalikult kõik tegutsema eraõiguslikul baasil. See tähendab õigust teha kõike, mis ei ole otse keelatud, vastupidiselt avaliku õiguse põhimõttele, et teha tohib ainult seda, mis on otsesõnu lubatud. Selge, et mõni institutsioon on oma suuruses kohmakas ja tema korralduse küsimuse alla seadmine riskantne, võtame kas või väikelinna teatrid Viljandis ja Rakveres. Isegi kui teater peaks olema madalseisus, ei tule kõne alla öelda, et likvideerime selle ära. Traditsioonid on liiga suured. Siis ei jää üle muud kui leida uued juhid.

Ja lõpuks põhiteema juurde ka: kuidas valmivad või ei valmi lubatud kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020?

Mind on meeldivalt üllatanud see, millise intensiivsusega arutelu käib. Arvasin, et tullakse kokku ja arutatakse ja kevadeks on asi koos. Selgub, et nii kiiresti ei saa, kuna arutelu valdkondades on väga elav. Igal on oma mõte ja loodan, et aasta lõpuks saame midagi kokku. Vara on veel öelda, kas alternatiividega või mingi kokkulepitud variant.

Kas ootuste kohta on võimalik ka midagi üldistavat juba öelda?

Valdkonniti on probleemid väga erinevad: ühtedel raha, teistel organisatsioon, kolmandatel suhtumised jne. Midagi üldistada on liiga vara. Arutelu käib ja see ongi tõsine demokraatia. Inimesed räägivad, mõtted saavad kirja ja lõpuks pannakse proovile ka üldistajate professionaalsus.

Kas kuskil kõlab ka ootust uute seaduste järele?

Katsuks kultuuri vallas ikka võimalikult väheste seadustega hakkama saada. Etendusasutustest oli juttu. Ka muuseumiseadust tuleb muuta, õigupoolest on see juba parlamendis debateerimisel. Oleme oma ettepanekud kultuurikomisjonile esitanud ja tore on, et muutuste vajalikkuse osas valitseb konsensus. Ei ole poliitilist jõudu, kes kunstlikku vastandamist üles kisuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming