Kolonialismi looritatud vaim

Aro Velmet

Islamist on saamas sama müütiline rahvavaenlane nagu olid kommunism ja rahvusvaheline imperialism.Lääne-Euroopas on debatid moslemitraditsiooni riikliku regulatsiooni üle jõudnud uude faasi. Šveitsis hääletati eelmisel aasta lõpus ülekaalukalt mošeedele minarettide ehitamise keelu poolt. 30. aprillil läks Belgia parlamendi alamkojast läbi seadus, millega keelatakse turvakaalutlustel nägu katvate riideesemete kandmine kogu riigis. Samalaadsed seadused on ettevalmistamisel nii Prantsusmaal, Hollandis, Taanis kui ka Suurbritannias. Loori  küsimust on arutanud ka Euroopa parlament. Arvestades, et näiteks Belgias kannab kõige küsitavamat, kogu nägu ja keha katvat burqa’t umbes kolmsada naist ja Prantsusmaa neljast miljonist moslemist kõigest viis protsenti on usuliselt aktiivne, on parempoolsete arvamusliidrite hirm Euroopa islamiseerumise ees sügavalt liialdatud. Islamist on saamas sama ebamäärane ja müütiline rahvavaenlane nagu tema eelkäijad kommunism ja rahvusvaheline  imperialism. Tekib kiusatus seostada islami demoniseerimist 2001. aasta 11. septembri sündmustega ja kõrgendatud tähelepanuga islamiäärmusrühmitustele, aga meenutagem, et Prantsusmaal lahvatasid looriskandaalid juba 1980. aastatel. Tegelikult on islamofoobial Euroopas pikk ajalugu, mille juured ulatuvad koloniaalpoliitikasse, immigratsiooniprotsessidesse ja kultuurilukku.

Siinkohal keskendun oma ajaloolises ülevaates  põhiliselt Prantsusmaale, ent samad protsessid on leidnud aset peaaegu kõikides endistes koloniaalriikides Itaaliast Belgiani. Enamik Prantsusmaa neljast miljonist moslemist on pärit endistest Põhja-Aafrika kolooniatest. Keskseks probleemiks sai 1950ndatel Alžeeria, kus puhkes vägivaldne ja pikk vabadussõda, mis päädis Alžeeria iseseisvumisega 1962. aastal. Prantsuse ametliku ideoloogia kohaselt oli Alžeeria samasugune Prantsusmaa  osa nagu Normandia või Korsika ning alžeerlased samamoodi Prantsuse kodanikud. Reaalsus oli võrdsusest, vabadusest ja vendlusest paraku väga kaugel: Alžeeria moslemid said kodanikuõigused alles 1947. aastal, rohkem kui sajand pärast koloniseerimist, ning isegi siis olid need õigused pigem juriidilised kui reaalsed. Alžeeria iseseisvumisega kaasnenud vägivald ja sellele järgnenud immigratsioonilained lõid kuvandi äkitselt Prantsuse tänavapilti ilmunud  moslemitest kui vägivaldsetest radikaalidest, ehkki tingimused ligi kümme aastat kestnud vabadussõjaks lõid üsna ühemõtteliselt Prantsuse kolonistid.

Ka Prantsusmaal, kus immigrantide mitteformaalne diskrimineerimine jätkub nii tööturul kui sotsiaalsetes suhetes ja elamispinna hankimisel, on esinenud vägivallapuhanguid, mille eesotsas on olnud noored, suure tööpuuduse tõttu piiratud eneseteostusvõimalustega  immigrandid.1

Seejuures on kuvand moslemitest kui olemuslikult vägivaldsetest ja paindumatute vaadetega inimestest sügavalt ekslik. Enamik prantsuse neljast miljonist moslemist on teise või kolmanda põlvkonna immigrandid, kes tulid Euroopasse pärast Esimest maailmasõda või pärast dekoloniseerimist. Üle poole Euroopa meessoost moslemeist abiellub mittemoslemiga ning üle veerandi naismoslemeist  abiellub väljaspool usku (murdes sellega karmi usulise tabu). Enamik Prantsuse moslemeist pooldab sekularismi ja liberaalset maailmavaadet, nii et Euroopa islamiseerumise asemel võiks pigem rääkida islami läänestumisest.

Tõsi, immigrantide kogukondades on kuritegevuse tase palju kõrgem kui mujal, ent see trend ei viita mitte niivõrd islami olemuslikule vägivaldsusele, vaid suurele tööpuudusele, õppimisvõimaluste puudumisele ja muudele  ühiskondlikele probleemidele, millest Euroopa avalikkus räägib märksa harvem. Ent ka selles osas on koostöö Prantsuse võimude ja moslemikogukondade vahel suur. Näiteks andsid kohalikud imaamid 2005. aasta Pariisi noorterahutuste ajal välja mitu islamiseadust ehk fatwa’t, millega keelati moslemitel hävitada era- ja avalikku vara. Osaliselt võib Euroopa islamofoobiat seletada moslemite positsiooniga üha karmimal  tööjõuturul. Maailmasõdade ajal toodi tööstuse käigushoidmiseks Euroopasse sadu tuhandeid immigrante. 1960ndate erakordne, ligi kolm aastakümmet jõudsalt kasvanud majandus tekitas sama probleemi ning värskelt iseseisvunud kolooniatest saabusid uued töölised, kes hõivasid töökohad, mis kohalike prantslaste meelest olid liiga väikse palgaga. Majanduskasv aga ei püsinud: 1970ndate naftakriis viis Prantsusmaa sügavasse retsessiooni 

ning tööjõupuudusest sai tööpuudus, kusjuures esmajärjekorras kaotasid töö vastsed sisserännanud. Samas kasvas tööpuudus ka põlisprantslaste seas, luues pinnase paremäärmuslike liikumiste tõusuks. Ning lõpuks on Lääne-Euroopas levinud kuvand islamist kui naiselikust, eksootilisest ja erootilisest kultuurist, mida on põhjalikult valgustanud Edward Said oma teoses „Orientalism”. XIX sajandi imperialismi üheks tulemuseks  oli lääne identiteedi kujunemine vastanduses idale. Õhtumaad olid ratsionaalsed, tehnoloogiliselt ja vaimselt kõrgelt arenenud, Aafrika ja Lähis-Ida kultuuridesse olid aga koondatud justkui kõik lääne ühiskonna tabud ja fantaasiad. Nii on näiteks XIX sajandi Euroopa kirjanduses ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pööratud haaremile, mis oma seksuaalsuses vastandub Victoria ajastu puritaanlusele, sümboliseerib aga ka vägivalda,  keelatud ihasid ja eksootikat, mida kolonialistid oma reisidel otsisid.

Kuna nii kirjanduses, kujutavas kunstis ja massimeedias rõhutati just võõrapärast, eksootilist ja erootilist, olid Mandri-Euroopas juurdunud arusaamad oriendist äratundmatuseni grotesksed. Võiks arvata, et XX sajandil on massikommunikatsiooni areng neid väärarusaamu muutnud, ent looriskandaalid Euroopas tõestavad vastupidist. Islami loor on eurooplasi  paelunud sama kaua kui haaremgi ning paljuski samadel põhjustel. Looritatud naised on esikohal nii Gérard de Nervali luules kui Jean Auguste Dominique Ingres’i maalidel. Kuigi tänapäeval on kogu keha kattev burqa haruldane isegi enamikus moslemiriikides, eriti aga Euroopa moslemikogukondades, võib olla üsna kindel, et islamiteemalisi artikleid saadab Euroopa meedias pilt looritatud naisest. Sealjuures eeldatakse, et looritatud naine (kes  mõistagi sümboliseerib kogu islamimaailma) on represseeritud, alandatud, valikuvõimalusteta, sageli polügaamses abielus, vägivaldse ja barbaarse mehe hirmuvalitsuse all. Loor tuletab meelde Alžeeria sõja meeletut vägivalda ja pidevat terroriohtu pärast 11. septembrit. Looridele, minarettidele ja muudele „ohtudele” ei pöörata Lääne-Euroopa avalikus ruumis niivõrd palju tähelepanu mitte sellepärast, et need tõepoolest kellegi elu ja tervist  ohustavad, vaid seetõttu, et need esindavad juurdunud stereotüüpe, mille alged ulatuvad koloniaalaega. XIX sajandist pärit ja XX sajandi traumadega süvendatud stereotüüpide taastootmine ei aita kedagi, vaid annab tõelistele islamifundamentalistidele vaid rohkem laskemoona tõestamaks, et lääs ongi oht islami kestmajäämisele, ahistab miljoneid immigrante, kel pole islamiäärmuslusega mingit pistmist ja kütab põliseurooplastes asjatuid hirme. 

See ei tähenda, et Euroopa valitsused peaksid lõpetama usufanaatikute tegevuse piiramise ja keelama prohvet Muhamedi kujutamise igavesest ajast igavesti. Küll aga tuleb selliste teemade käsitlemisel arvestada, et nendega käib kaasas kakssada aastat vana ideoloogiline taak, millest pelgalt soovmõtlemisega lahti ei saa. Ka meil tasub mõelda, kas iga islamiäärmuslaste teemal kirjutatud artikli kõrvale on vaja looritatud naise pilti, ning kas  Lähis-Idast rääkimine eelkõige terrorismi, kultuurikonfliktide ja rõhumise kontekstis on kõige vastutustundlikum tegevus. 16 miljoni Euroopa moslemi „turvaohuks” sildistamine seda ilmselt küll ei ole.

1 Põhjalikumaid ülevaateid diskrimineerimisest Prantsusmaal võib leida nt Prantsuse integratsiooniameti kodulehelt www.hci.gouv.fr.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming