Ökoloogilisest eluviisist

TÕNU ÕNNEPALU

Eesti Raadio ?Ööülikooli? kevadkoolis, Muhumaal Pädaste mõisas märtsi lõpul peetud ettekanne Sõna ?ökoloogia? on lääne ühiskonnas omandanud vähemalt kaks tähendust. Üks neist on teaduslik, teine ideoloogiline. Ökoloogia kui ökoloogiateadus on suure eluteaduse ehk bioloogia üks haru, sealjuures üks ajalooliselt nooremaid. Seda ökoloogiat võib defineerida kui distsipliini, mis uurib elusorganismide vahel ning organismide ja keskkonna vahel valitsevaid suhteid. See sõna ?suhted? tasub meelde jätta. Kas pole selles midagi väga moodsat? Suhtekorraldus, suhteteadus?

?Ökoloogia? sõna ise tuleb mõistagi samast kreeka tüvest, kust ökonoomia või ökonoomika (tõsi, ökoloogia-ökonoomia vahekord pole just sama, mis astroloogia-astronoomia oma). See kreeka tüvi on oikos, mis tähendab koda, maja, majapidamist, kodakondseid, perekonda, ka pühakoda. Nõnda võiks ökoloogiat piltlikult nimetada teaduseks looduse majapidamisest, nii nagu ökonoomia ehk eesti keeles majandusteadus uurib inimühiskonna majapidamist. Nii et kui ökoloogiale katsuda leiutada otsest vastet sarnaselt majandusteadusega, siis võiks see olla ? miks ka mitte ? näiteks majandustarkus. Sest kui järele mõelda, siis tegelevad nii ökoloogia kui majandusteadus võrdlemisi sarnaste probleemidega. Ainult et majandusteadus vaatleb neid probleeme nii-öelda inimühiskonna seest, majandusteaduse jaoks on igasugune inimväline loodus vaid ressurss ja keskkonnatingimused, kuna aga ökoloogia üritab küsimusi vaadata justkui inimpopulatsioonist välja astudes. Kui majandusteaduse jaoks moodustavad kõik teised organismid inimtegevuse keskkonna, siis ökoloogia jaoks on pigem inimtegevus üks keskkonna elemente. Veelgi enam, ökoloogia on ikka ja jälle püstitanud küsimuse sellest, millised on, olid või oleksid suhted looduses ilma inimese vahelesegamiseta.

Seisukoht, et inimene nimelt segab loodusele vahele, on iseenesest küllaltki huvitav. Kui meie lähenemine oleks rangelt teaduslik, siis me peaksime ka inimtsivilisatsiooni vaatlema kui maakera ökosüsteemi ühte osa. Ökoloogilise uurimisobjektina ei tohiks radioaktiivsel reoveejärvel ja ürgsel vihmametsal suurt vahet olla. Siiski on ürgsete, nii-öelda inimeelsete ökosüsteemide mõista püüdmisel oma põhjendus. See põhjendus seisneb lühidalt selles, et kuna inimtsivilisatsioon on Maa ökosüsteemis sedavõrd uus nähtus, siis on ta selle süsteemi aastamiljonite jooksul kujunenud tasakaalust välja löönud ja et mõista just nimelt selle ürgse tasakaalu olemust, me peaksimegi katsuma uurida võimalikult inimpuutumatuid ökosüsteeme. Selle tasakaalu mõiste juurde me tuleme veel tagasi, sest see pole sugugi iseendast mõistetav. Märkigem aga siin, et nimelt see puutumatus, mis iseenesest on vaid teoreetiline kontsept, on kiiresti muutunud moraalseks. Puutumatu loodus on hea loodus ja inimene on seda ainult rikkunud. Niisiis tuleks algset olukorda kui mitte katsuda taastada, siis vähemalt hoida seal, kus teda veel on.

Nii astubki ökoloogia kiiresti moraalsele pinnale. Rohkem kui teadusena tuntaksegi ökoloogiat tänapäeval ideoloogiana. Siin on jälle sarnasus majandusteadusega, mis on samuti väga ideoloogiline, otsides ikka ja jälle ideaalset majandussüsteemi, teatud mõttes isegi puutumatut majandust (kus poleks kohta voluntarismil), näiteks puhast turumajandust sarnaselt ökoloogide puhta loodusega.

Prantsuse keeles tähendab ?écologiste? ?ökoloog? juba pigem loodusekaitsjat ja nn. rohelise partei poliitikut kui teadlast. Ka eesti keeles on sõnad ?ökoloogia?, ?ökoloogiline? omandanud moraalse värvingu. Ökoloogiline eluviis, ökoturism, ökomaja, ökotooted ? need kõik väljendavad teatud moraalset, poliitilist seisukohavõttu. Öko on parem, õigem kui mitte öko. Nagu moraalsete küsimustega ikka ? moraalne ideaal on raskesti saavutatav. Kuigi me üldiselt teame ökoloogilise lähenemise paremust, ei lase meie laiskus, rumalus, halvad harjumused seda praktikas omaks võtta.

Miks ökoloogia moraalinormina niimoodi on tulnud, seda seletatakse tavaliselt keskkonnaprobleemide teravnemise ja nende teadvustamisega. Osalt on see kindlasti nii. Ometi olid keskkonnaprobleemid Euroopas kindlasti palju vahetumalt tajutavad XIX sajandi lõpu vabrikuasulates või XX sajandi viie-kuuekümnendate majandusbuumi ajal. Õige on aga see, et ökoloogia kui teaduse väljakujunemine algas just seoses toonaste keskkonnaprobleemidega ja samuti hakkasid need probleemid jõudma laiema avalikkuse teadvusesse tänu sellistele populariseerijatele nagu Rachel Carson. Tema 1962. aastal ilmunud ?Hääletu kevad? hoiatas eelkõige taimekaitsevahendite mõõdutundetu kastutamise eest. Hiljuti avastatud kloororgaanilisi ühendeid nagu DDT paisati loodusesse massiliselt, kusjuures eksperdid väitsid need inimesele täiesti ohutud olevat, demonstreerides seda kaamerate ees DDT-kokteili rüübates. Alles ökoloogide uurimused toitumisahelate kohta näitasid, et need ühendid kontsentreeruvad ahela kõrgemates lülides, näiteks röövlindudes, muutes need sigimatuks. Ja kuna ka inimene asub toiduahelas ülemistel astmetel, ohustab teda sama. DDT keelustati ja keemikud on tänapäevaks sünteesinud tunduvalt ohutumaid pestitsiide ja herbitsiide.

Ometi on just viimastel aastakümnetel ökoloogiaküsimused lakanud olemast teaduslikud ja tehnoloogilised ning muutunud pigem moraalseteks. Ma seletaksin seda nii, et ökoloogia täidab aina enam seda kahekordset moraalset tühikut, mille lääne ühiskonnas on enda järel jätnud esmalt religiooni taandumine, seejärel ka poliitilise ja revolutsioonilise mõtte teatav pankrot.

Kuigi viie-kuuekümnendatel tõusid keskkonnaprobleemid teravalt esile, toimus moraalne diskussioon valdavalt hoopis teises, sotsiaalses mõõtkavas. Küsimus oli võrdsuses ja õigustes, töös ja kapitalis, mitte niivõrd liikide säilimises või ressursside ammendumises. Ka ökoloogia küsimused kanti üle sellele parema-vasaku poliitilisele skaalale. Ökoloogia sai osaks vasakpoolsest protestiliikumisest. Kapitalistlik kasumijaht on esmasüüdlane looduskeskkonna hävitamises. See väide on kahtlemata õige tänapäevani, kuid samas ei saa kuidagi väita, et sotsiaalne õiglus ja üldine heaolu oleksid kuidagi keskkonnasäästlikud ideaalid. Pigem paistab nii, et mida laiem osa ühiskonnast saab osa materiaalsetest hüvedest, seda suuremaks kasvab surve keskkonnale. Töölis- ja ametiühinguliikumine on ikka võidelnud heaolu suurendamise, mitte piiramise eest. Humanistlik ideaal ?Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel? ei paista ökoloogiliste ideaalidega kuidagi olevat kokku sobitatav. Inimene on ju vaid üks loomaliik ökosüsteemis. Nagu iga teinegi liik, üritab ta keskkonna ressurssidest võimalikult suurt osa saada, võimalikult suurt ökoniðði hõivata. Ja liigina on ta selles suhteliselt väga edukas olnud.

Muidugi, iga ülemäära hästi paljunevat, liiga laiutavat populatsiooni ootab varem või hiljem krahh, kui ressursid ammenduma hakkavad. Inimkonna jätkusuutlikkuse seisukohalt oleks niisiis igati parem, kui inimesed paljuneksid vähem või kui nad ei oskaks nii hästi haigusi tõrjuda või kui kõik inimkonna liikmed elaksid pigem nagu India talupojad, mitte nagu Euroopa või Ameerika töölised.

On ju kombeks öelda, et kui hiinlased hakkaksid tarbima sama palju kui praegu tarbivad ameeriklased, ei peaks Maa ressursid sellele kuigi kaua vastu. Ometi ei luba humanistlik ideaal meil keelata hiinlastel ja indialastel sama heaolu püüda, mis ameeriklased või kasvõi meie siin Eestis saavutanud oleme. Ja muide, ega meie võimuses polegi neid takistada.

Teisest küljest ei paista demokraatlikus ühiskonnas kuidagi olevat võimalik ka üldist tarbimist piirata. Võiks ju öelda, et inimene saab täiesti õnnelikult elada ka hoopis vähemate materiaalsete hüvedega kui keskmine või isegi vaesem eurooplane praegu tarvitab. Ometi ei saa ükski partei võimule loosungiga vähendada majanduse mahtu, piirata teede ja haiglate ehitamist või näiteks eakate inimeste eluea pikendamisele suunatud meditsiinilisi ja sotsiaalseid jõupingutusi. Arenenud maad teevad jõupingutusi sündimuse suurendamiseks, kuigi suurenev inimkond globaalselt võttes võib-olla lühendab sellesama inimkonna tulevikuväljavaateid.

Asi on kasvõi selles, et inimesed ei taju oma heaolu mitte absoluutväärtusena, vaid millegi suhtelisena ja suhtelisena just iseenda eilse heaolu ja samuti oma ühiskonna teiste liikmete heaolu suhtes. Suhteliselt väheveenev paistab olevat argument, et XIX sajandi Euroopa talupojaga võrreldes elame me nagu jumalad või et paljude Aafrika ja Aasia riikidega võrreldes on ka Eesti juba praegu muinasjutuliselt rikas maa. Humanistlik ideaal nõuab, et me aitaksime Aafrika vaesed maad samale heaolutasemele, kus me ise oleme, mitte ei katsuks omaenda heaolu piirates neile kuidagi poole tee peale vastu tulla. Majanduskasvu nõue paistab olevat demokraatlikku süsteemi sisse kirjutatud. Valimiste eel peab saama lubada, et elu läheb paremaks. Püsiv majanduslangus võib viia, nagu ajalugu on näidanud, ka demokraatia enda kriisini.

Nii ei olegi ökoloogilised või rohelised liikumised õieti suutnud integreeruda traditsioonilisse ja praeguseni valitsevasse poliitilise võitluse süsteemi. Kuigi nad moodustavad koalitsioone pigem vasakpoolsetega, ei tohiks neil vasakpoolsete juurde rohkem asja olla kui parempoolsete juurde; pigem kui poliitiline, on ökoloogiline liikumine religioosne liikumine.

Poliitika tegeleb endiselt peamiselt sellega, kuidas kogukond ja iga üksikisik saaksid elada võimalikult hästi. Kuidas suurendada heaolu ja kuidas seda võimalikult õiglaselt jaotada. Kuid peale selle, et hästi, tahab inimene elada ka õigesti, tunda ennast moraalselt õigel poolel olevana. Kui ?hästi? on inimlik ideaal, ?hea? kriteeriumid on inimeses endas, tema rahulolus või rahulolematuses, siis ?õigesti? on üleinimlik ideaal. ?Õigesti? ei tulene enesetundest, küll aga võib anda hea enesetunde ka siis, kui kõik pole sugugi nii hästi, vaid on võib-olla isegi suhteliselt halvasti. ?Õigesti? on kutse transtsendentsusele, inimlikkuse ja enese ületamisele.

Iga religioon pakub reegleid õigeks eluks. Seda alati mitmel ?õigsuse? tasandil. Asi on selles, et inimeste püüdlus õige poole on erinev. Mõned rahulduvad suhteliselt lihtsa, kergesti saavutatava õigsusega. Neile määrab religioon kõige üldisemat laadi juhised. Tuleb täita teatud miinimumkomplekt rituaale, õigel ajal palvetada, õigel ajal hoiduda teatud tegevustest ja toitudest, sooritada aeg-ajalt teatud mõõdukaid heategusid jne. Alati on aga inimesi, kellel sellest miinimumprogrammist väheseks jääb. Nemad taotlevad pühadust.

Liikumine ökoloogilise pühaduse poole pole sündinud aga eile või eelmisel sajandilgi. Selle alguse võib minu meelest tagasi viia XVIII sajandi valgustajate juurde, kes teatud mõttes asendasid Jumala Loodusega. Aga mitte omistades Jumalale looduse omadused ? mis teeks Jumalast fataalse, tahtetu, mõjutamatu jõu ?, vaid omistades pigem Loodusele seni Jumalale ainuomased atribuudid. Moraali kriteeriumiks sai naturel, loomulikkus ehk looduslikkus. Sellest järeldub aga, et kas looduses on ka mitteloomulikke elemente või ? pigem ? et inimene pole mitte looduslik olend, vaid olend, kes saab valida, järgib ta looduse käsku või astub sellele vastu.

Niisiis on võimalikud loomulikud ja ebaloomulikud valikud. Eluviis, mis järgib looduse seadusi, ja selline eluviis, mis neist hälbib. Nagu me näeme, ei ole looduse seadused sel juhul enam mitte vältimatud loodusseadused, nagu näiteks gravitatsioon, millele ei saa kuidagi vastu töötada, vaid pigem mingid käsulauad, mille ettekirjutusi saab täita, elades looduslähedast elu, või täitmata jätta, toimides nii Looduse tahte vastaselt. Nagu me näeme, on Loodusest saanud tahteline subjekt, mis määrab hea ja kurja piiri. See pole enam panteism, kus Jumal oleks kõikjal, lilledes, kivides ja ojades ? vältimatult siis ka inimestes ja nende tsivilisatsioonis ?, vaid pigem deism, kus vana tuntud Jumal on saanud endale uue pseudonüümi või õigemini hüüdnime Loodus.

Säärane maailmapilt, kus loodusteaduslik nägemine kohtub monoteismiga, on tegelikult väga sügavale tänapäeva pooldekristianiseerunud lääne inimese mõtteviisi juurdunud. Igapäevane kõnepruuk pakub sellest ohtralt tunnistust. ?Looduse vastu ei saa?, ?Loodus tahtis teisiti?, ?Loodus on kõikvõimas? või: ?Loodusega kooskõlas?, lõpuks ka ?Looduslähedane/ looduskauge eluviis?. Neid ütlemisviise analüüsides saame aru, et siin pole tõesti tegemist loodusteadusliku loodusega, vaid mingi inimvälise tahtelise subjektiga, kelle tahet aimata ja täita pole sugugi nii lihtne. Vastupidi, see nõuab eetilist karmust, raskeid valikuid. Selles lähenemises peegeldub ikka seesama vana keha ja vaimu vastuolu, kus inimvaim on midagi loodusvälist, loodusele ehk kehale vastanduvat.

Sest kui me käsitleksime loodusseadusi, sealjuures ökoloogiaseadusi neutraalsete ja vältimatutena, siis ei saaks me nendega ju kuidagi vastuollu minna, kuidagi elada looduslähedasemat või looduskaugemat elu. Inimkond on vaid üks maakera loomapopulatsioonidest, mis kogu oma tsivilisatsiooniga jääb ikkagi vaid globaalse või kosmilise ökosüsteemi osaks. Tõsi, meie osatähtsus aineringes on praegusel hetkel muljetavaldav, mis ei tähenda aga veel, et meie vaim või mõistus seda ringet kontrolliks või selle seaduspärasid muuta või rikkuda saaks. Iga inimene on küll tahteline olend, kuid inimkond tervikuna on vaid üks loodusjõud teiste seas. Kusjuures ta ei saa otsustada olla mingisugune teine jõud.

Säärane vaateviis, kuigi see ei vabastaks meid veel sugugi isiklikust moraalsest vastutusest ja valikutest, on siiski enamikule inimestest ilmselt vastuvõtmatu. Moraalil peab olema mingi inimkonnaväline ja transtsendentne alus, olgu selleks siis Jumal või Loodus. Igaühel ja ka inimkonnal tervikuna peab olema võimalus selle ülema subjekti seadusi täita või rikkuda, pääseda või hukka minna. Just see kollektiivse, kogukondliku pääsemise ja huku idee on moodsas ökoreligioonis ? nimetagem seda siis juba nii ? erakordselt tugev. See talle õieti tema religioosse mõõtme annabki. Loodus võib inimkonda vale eluviisi eest karistada ja meid kõiki hukatusse saata. Seevastu õige eluviis võib meid veel sellest karmist apokalüpsisest ära päästa.

Kujutlus, milline nimelt on see õige, looduspärane, loomulik eluviis, on kahe viimase sajandi jooksul tublisti muutunud. Tihti kritiseeritakse loodusteaduslike ideede ülekandmist inimühiskonnale ja leitakse, et see on nii mõnegi liialduse algpõhjus. Eredamaks näiteks on sotsiaaldarwinism ja sellest tuletatud eugeenika. Ma siiski natuke kahtleksin ideede sellesuunalises või ainult sellesuunalises liikumises. Tundub pigem usutavam, et just ühiskondlikust sfäärist, ühiskonnakorraldusest on arusaamad liikunud loodusteadusesse. Miks?

Sest nii nagu kassi huvitab üle kõige teine kass ja koera teine koer, nii huvitab ka inimest esmajoones teine inimene. Me oleme kahtlemata kõige tundlikumad ja nutikamad just inimsuhete, sotsiaalses sfääris. Mulle näib, et meil on ühtlasi kalduvus kanda parajasti valitsevaid sotsiaalseid suhteid üle ka muudele suhetele, nendele, mis meil on taimede, loomade ja kosmosega, ja nendele, mis valitsevad taimede-loomade vahel.

Mitte kujutlused looduse seadustest pole pannud inimesi ühiskonda modelleerima, vaid arusaam ühiskondlikest suhetest peegeldub alati loodusteadusesse. Vähemasti on see ideede liikumine mõlemasuunaline.

XVIII sajandi süstemaatikud või isegi esimesed evolutsionistid, kes tundsid vaid seisuslikku ühiskonda, ei saanud ka loodust kujutleda teisiti kui stabiilse hierarhilise kogukonnana. Igal olendil on oma koht looduse majapidamises, nii on see kord loodud ja nii see peab ka jääma.

Huvitavamaks läheb asi aga siis, kui seda ühiskonnalt kogu loodusele peegeldatud arusaama hakatakse ühiskonnale tagasi peegeldama. ?Loodus? justkui legitimeeriks nii ühiskondlikud suhted, samuti kui Jumal, kes need kord on loonud. Nõnda tähendaski XVIII sajandi looduslähedane eluviis eelkõige traditsionalismi, tagasipöördumist vana ausa elukorralduse juurde, lamburiromantikat, mida harrastati Versailles? aedades. Mööngem, et midagi sellest kunstlikust lamburiidüllist on säilinud ka tänapäeva arusaamas ökoloogilisest eluviisist.

Selline arusaam loodusest ei pidanud aga muidugi vastu XIX sajandi revolutsioonidele ja tööstuslikule pöördele. Nagu juhtumisi avastas Darwin loodusest samasuguse olelusvõitluse, põhimõttel survival of the fittiest: kõige sobivam, kõige osavam, kõige kohanemisvõimelisem jääb ellu ja paljuneb. Just täpselt nii nagu varases kapitalismis. Mitte igavene harmoonia ja kord, jumalik hierarhia, vaid igavene võitlus ellujäämise eest. Kes keda. Matsist võib saada isand ja ahvist inimene.

Muide, mitte asjata ei olnud Darwini teooria nõrk koht pärilikkuse mõistmine, see tähendab mittemõistmine. Pärilikkus, veri on aristokraatlik, ancien régime?i idee, mis just äsjastes ühiskondlikes vapustustes oli kehtetuks tunnistatud. Darwini huvipuudus munk Mendeli töö vastu, kus too tõestab omaduste muutumatut edasikandumist, ei olnud võib-olla päris juhuslik. Teatavasti seisis Mendeli raamat, mis oleks võinud anda Darwini teooriale selle puuduva elemendi, Darwini riiulis lahtilõikamata lehtedega.

Pärilikkuse ja loodusliku valiku ühendamine seisis alles ees ja sai võimalikuks siis, kui ka ühiskonnas oli pärast esialgseid vapustusi selgunud, et vana korra aegne aristokraatne süsteem ja demokraatlik valikuprintsiip võivad päris hästi omavahel läbi põimuda. Valituteks osutusid millegipärast ikka ja jälle ühed ja samad nimed. Nii klassivõitluse kui rassipuhtuse või rassiparanduse teooriad viisid aga ühiskonnas XX sajandi esimesel poolel traagiliste liialdusteni, mida me kõik tunneme. Kuna äärmuslik evolutsionism kukkus läbi inimühiskonnas, kaotas ta oma valitsejakoha ka loodusteadustes. Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel saab valitsevaks loodusfilosoofiaks ökoloogia. See peegeldab taas moraalsete arusaamade muutumist inimühiskonnas. Darwinistliku evolutsionismi keskseks moraalseks ideeks oli progress. Progressi nimel oli kõik lubatud. Nii reaktsiooniliste klasside kui mandunud rasside füüsiline hävitamine. Sest progress oli inimkonna tee õnnele, lunastusele, õigele elule.

Sõjajärgse ökoloogia kekskeks moraalseks ideeks saab aga tasakaal. Kas ei peegelda see imehästi sõjajärgset maailmakorda inimühiskonnas? Mitte progress üle laipade, vaid tasakaalupunkti leidmine erinevate klassihuvide vahel, leebe sotsiaaldemokraatia, mis ometi ei välista kapitalistlikku konkurentsi, globaalselt aga kahe vaenuliku süsteemi rahumeelne kooseksisteerimine. XIX sajandi hoogsast ja lõputust tulevikkukappamisest sai pigem aeglustuv liikumine rahu ja tasakaalu poole. Ökoloogias sai sel ajal tähtsaks kliimakskoosluse mõiste. Kliimaks on tasakaalukooslus, mille poole kõik kooslused spontaanselt arenevad, kui neid nii-öelda väliselt ei segata inimtegevuse või looduskatastroofide poolt. Igas kliimavöötmes on igale mullastiku- ja veereþiimitüübile omane mingi kindel tasakaalukooslus. Eestis oleksid neiks näiteks rabad ja kuusemetsad, niiskes troopikas aga mõistagi vihmametsad. Kliimakskooslus on virtuaalselt igavesti stabiilne, isereguleeruv ja iseregenereeruv. Muutused algavad siis, kui näiteks inimene oma tegevusega tasakaalu paigast ära nihutab.

Moraalse hea kriteeriumiks saab niisiis looduslik tasakaal. Äärmisel juhul võib tegemist olla ka poolloodusliku tasakaaluga, nagu puisniitude või loopealsete puhul, kus inimene oma kariloomadega on osa tasakaalusüsteemist. Tähtis on aga see, et kooslus on ajalooliselt stabiilne. Liigirikkus on teine süsteemi headuse näitaja. Niisamuti kui ühiskonnas saab headuse näitajaks multikultuursus, paljurassilisus, erinevate arusaamade ja eluviiside rahulik kooseksisteerimine. Huvitav on siiski see, et inimtsivilisatsiooni ei tunnistata ka sellises ökoloogilises tasakaaluideoloogias ökosüsteemi täieõigusliku osana. Põhimõtteliselt on ju ka näiteks põld väga stabiilne süsteem, kui vaid inimene seda aasta-aastalt uuendab. Samuti tekib oma tasakaal suurlinnas, kuhu peale inimese muide aina rohkem teisi liike elama asub. Kuid säärane inimtekkeline tasakaal on nähtavasti moraalselt vähem väärtuslik kui looduslik, spontaanne tasakaal. Linna- või põllukoosluse tasakaalus hoidmine vajab tänapäeval hulgaliselt fossiilse energia põletamist. Me kõik teame, et see võib tasakaalust välja viia ? kliima muutumise kaudu ? kogu maakera ökosüsteemi.

Niisiis, kui moraalseks ideaaliks on loodusliku tasakaalu ? mis see siis ka poleks ? säilitamine ja moraalselt taunitavaks teoks selle tasakaalu rikkumine, siis saab inimtegevuse peamiseks eetilisuse kriteeriumiks see, kuivõrd ta tarvitab või ei tarvita fossiilsetest kütustest saadud energiat. Häda on aga selles, et just nende põletamisel kogu meie heaolu, stabiilsus, sotsiaalne võrdsus ja progress põhineb. Nagu moraaliasjades ikka, jääb enamuse pärisosaks kompromiss. Iga religioon on lahkelt valmis meile selliseid kompromisse müüma. Oma igapäevast patuelu saab lunastada heade tegudega, vaeste aitamise, kirikule annetamise ja muude lihtsamate juhiste järgimisega.

See, mida nimetatakse ökoloogiliseks eluviisiks, ongi põhiliselt kompromiss südametunnistuse rahustamiseks, oma patuelu lunastamine heade tegudega. Võimatu on loobuda kogu heaolust või mingist olulisest osastki sellest heaolust, kuid alati on võimalik markeerida moraalsemat eluviisi. Teatav asketism on paljude religioonide ideaal. Nii näiteks ei lülita ökoloogilise eluviisi harrastaja ennast küll välja elektrivõrgust, kuid muretseb ökonoomsema külmkapi ja pesumasina. Kasutab kokkuhoiureþiime. Ei loobu küll tänapäeva inimesele omasest nomadismist, kuid kasutab selleks võimalusel jalgratast ja ühistransporti. Mis siis, et korralike jalgrattateede rajamine on omakorda üks energiamahukas ettevõtmine ? neid mööda sõitmine on ikka ökoloogiline! Nii nagu õigeusklike juutide jaoks on olemas koððertooted ja vastavad kaupluseketid, on olemas ka laienev ökotoodete valik. Nende peamiseks tunnuseks on see, et need on nii-öelda tavatoodetest kallimad. Indulgentside eest on ikka maksta tulnud.

Aga kas saab heade tegude tegemist moraalse rahulolu saavutamiseks hukka mõista? Mis jääb inimesel üle? Minna laantesse elama esivanemate kombel, elada vaid oma kätetöö energiast? Aga kui kaugele selles tagasiminekus tuleks minna, kas loobuda ka rauast tööriistadest? Kardetavasti pole ka Eestis nii palju laasi ja maid, et kõik inimesed neis algelisel viisil ära elatuda saaksid. Põhjaparasvöötmes elamine iseenesest on oma energiamahukuses ?ebaökoloogiline?. Nõnda jääbki ökoloogiline eluviis pigem dekoratiivseks, esteetiliseks kontseptsiooniks.

On tõepoolest raske elada ökoloogilisemalt kui terve see ühiskond, millesse sa kuulud, veelgi enam, terve globaalne tsivilisatsioon. Individuaalses mõttes harrastab ökoloogilisemat, energiasäästlikumat eluviisi ilmselt pigem Lasnamäe korrusmaja elanik, kes täistuubitud bussis kodu ja töökoha vahet sõidab, kui metsaservas kenas ?ökoloogilises? palkmajas elav pere. Kuid probleeme on ka kogu selle loodusliku tasakaalu kontseptsiooniga. Tõepoolest, inimühiskonna igavene tasakaal, ajaloo lõpp, osutusid vaid optiliseks petteks, illusiooniks. Paistab, et kahe poliitilise süsteemi tasakaalu kokkuvarisemisest saadik on ka idee kliimakskooslusest ? stabiilsest kooslusest, mille poole ebastabiilsed seisundid nii-öelda püüdlevad ? tublisti oma usutavust kaotanud. Nii nagu ühiskonnas, võib ka looduses näha mingit püsivat tasakaaluseisundit vaid siis, kui me võtame vaatlusteks piisavalt lühikese ajavahemiku. Vähegi pikema ajaperioodi puhul tekib kohe hulk probleeme. Tasakaal osutub pigem ideaalseks mõisteks kui mingi tegeliku seisundi kirjelduseks.

Esiteks, nagu on näidanud viimaste aastakümnete kliimaajaloo uuringud, pole tingimused maakeral sugugi stabiilsed. Ainuüksi ajaloolise aja jooksul on kliima muutunud küllalt suurtes piirides. Nii mahub viimase tuhande sisse suhteliselt suur nn. keskaja optimum X ? XIII sajandil ja nn. väike jääaeg, mille karmimad ajad kestsid 1550 ? 1850. aastani. Kuid näiteks metsakoosluse arengus pole tuhat aastat kuigi pikk, arvestades metsa valitsevate puude eluiga, mis ulatub isegi üle kahesaja aasta. Nii saab vaevalt rääkida ühest kindlast kliimakskooslusest Eesti metsade puhul isegi teoreetilises mõttes, arvestamata inimtsivilisatsiooni osa. Sest kogu jääajajärgse perioodi, viimase 10 000 aasta jooksul on kliima muutused ja kõikumised olnud muidugi mõista veel ulatuslikumad.

Teiseks, viimase aja ökoloogide, iseäranis nn. biosemiootikute nagu Kalevi Kulli töödes armastatakse rõhutada, et elusorganismid pole mitte ainult kohanemisvõimelised selektsionistlikus, darwinistlikus tähenduses, vaid ka, seda eelkõige muidugi loomade osas, õppimisvõimelised. Sellest võib järeldada, et mitte ainult inimtsivilisatsioon ei kogu teadmisi, vaid teatud mõttes teevad seda ka ökosüsteemid. Niisiis on neile sarnaselt inimkonnaga omane ka sisemine areng, ühelt astmelt teisele liikumine. Kas saab siis rääkida looduslikust tasakaalust kui moraalsest ideaalist, kui nii-öelda loodus ise seda tasakaalu kogu aeg rikub? Kolmandaks on üsna kahtlane see meetod, mis üritab Maa ökosüsteemi vaadelda abstraheerituna inimtsivilisatsioonist. Eriti just looduse enda ajaloolise dünaamika avastamine teeb sellise lähenemise moraalselt kahtlaseks. See oleks põhjendatud tõesti siis, kui enne inimest oleks valitsenud mingi püsiv stabiilsus ja tasakaal ning inimene oleks tõepoolest esimese loomana seda eedenlikku rahu rikkunud. Kuid ilmselt pole see nii. Kahtlemata on inimene küll esimene loomaliik, mis on võimeline oma keskkonda nii kiiresti ja nii suures ulatuses muutma. Samas on ju inimene ühes oma intellektiga sellesama eluslooduse evolutsiooni produkt.

Mis siis, kui meie titaanlikul energeetilisel tegevusel omakorda on mingi evolutsiooniline ?mõte?? Aastamiljonite jooksul taimede poolt akumuleeritud päikeseenergia vabastamine fossiilidest tekitab maakeral kindlasti mingeid perturbatsioone. Kas eluslooduse areng ei või minna uuele ringile, olgu inimkonnaga või ilma? Kas äkki säärane uue tsükli alustamine ongi inimkonna evolutsiooniline mõte? Kas aga loodusel või kosmosel on mõte? Või on mõte olemas ainult meie, inimkogukondade jaoks? Või aimame me oma mütoloogiates ja teadustes mingit tõelist mõtet, universumi korrapära, suunda, mida me nimetame kord Jumalaks, kord Looduseks, kord Evolutsiooniks, kord Tasakaaluks, kord Kaoseks? Või kui me oleme siin juba olnud, kui me oleme juba ei tea mitmendal ringil, nagu pakub luuletaja Betti Alver oma ?Suurtes voogajates?, mis algselt kandis pealkirja ?Titaanid?: 

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loomta vaid varitseb tagasituleku hetke. 

Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,jättes mullale pleekima mannetu larvi.Meie igatsev aimus on ainult etapp,millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi. 

Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend,algab ajede vald keset aegade hangi.Aga küsiva inimlapse legendtoob need voogajad jällegi maa peale vangi. 

Kui ent kustub me ilm, nii et kauguste paostneil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,siis nad loitvate kätega vormides kaostloovad uuesti meid, uue mõtte ja mulla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming