Kommarid on õigustajatetagi pedestaalil

Rein Ruutsoo

Paar aastat tagasi lisas Toomas Hendrik Ilves heakskiiduga särgiaktsioonile „Kommarid ahju!” uut hoogu küsimusele EKP liikmete vastutusest nõukogude võimu kuritegude eest: „Oleme ise korduvalt nentinud Venemaa kohta: kuni ta ei tunnista oma ajalugu ja teistele tehtud ülekohut, siis pole ka oodata, et ta muutub demokraatlikuks ja euroopalikuks riigiks. Aga kas see ei kehti ka meie endi kohta? Kas on ikka nii, et vaid NSVLi järeltulija peab vastutama, aga seda riiki ainuvalitsenud kompartei liikmed on vastutusest vabastatud tänu sellele, et nad on eesti soost? Et Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionäär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus ja venestamispoliitikas ning et Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem aparatšik on vastutusest vaba? Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?” (Sirp 17. III 2006). Ilves valiti Ansipi partei kandidaadina presidendiks. Äsja andis Eesti  rahvas Ilvese retoorilisele lustratsiooni-innule vastuse. EMORi andmetel vastas küsimusele, kas Ansip peab oma parteilise mineviku pärast tagasi astuma, eitavalt 3/4 eestlasi! Kuidas ka vastust seletada, igal juhul anti indulgents Tartu nomenklatuurile, kes kiitis 2. veebruaril rakendatud meetmed õigeks.

Äsja saadeti suurimate austusavaldustega manalateele Juhan Peegel ja Kaljo Kiisk. Nende panus eesti kultuuri on hindamatu, nagu hiljuti lahkunud Ea Jansenil, Mikk Mikiveril, Karl Rebasel jpt. Kuid vaieldamatuks faktiks  jääb, et elutöö preemia said nad Eesti Vabariigilt töö eest ENSVs nomenklatuurseil ametipostidel, mida oli võimalik täita „tõutunnistuse” – kui kasutada Jüri Saare nimetust NLKP liikmepiletile – toel, tõustes isegi  EKP KK liikmeks. Ea Janseni loometööd, milles 30 aastat oli formaalselt leninlik ja 10 aastat stalinlik, viljastasid lõpuni Marxi ideed. Jaak Alliku süüdistamine, nagu „õigustaks” ta terrorirežiimi, on võimalik vaid sellest lõhestunud praktikast teadliku möödavaatamise hinnaga. Eesti Vabariik on oma kõrgete aumärkide ja ametipostide näol kommarid juba pjedestaalile seadnud ja avalikkus on sellega nõustunud.

Formaalse ja sisulise, paratamatuste ja vaba tahte, teenimise  ja allumise jne eristamine ei sobi uuele teenisaadlile. Seda peetakse haigeks sovetinostalgiaks, mida ravitakse retoorilise agressiooniga (üleskutsed lustratsiooniks, särgi-kirjad jne). Haugutakse aga vale puud.  Retooriline manipuleerimine ja populism ei tule kasuks ei mineviku mõistmisele ega ühiskonnaelu tervendamisele.

Eesti Vabariigi  vastuolulisele praktikale viitamises on Jüri Saar oma (Sirp 30. XI) artiklis näinud mineviku õigustamist. Teisitimõtlejate diskursiivse väljasulgemise räigest tehnikast  kõneleb aga polemiseeritavale nähtusele isikunime andmine („Alliku fenomen”). See on levisildistuse, avaliku hukkamise näide, mõeldud hoiatuseks teistele (nagu „punaprofessorid”).  Alliku süüks on lihtsalt tülikus, et ta ikka ei järgi kõrgelt antud juhendit, et minevikku ei torgitaks. Allik torgib – sest minevikust kirjutades ei tsenseeri ta elulugusid.

Teisitimõtlejate vaenlase agendiks, Venemaa sõbraks, kommunistiks, punaseks professoriks jne manamisega diskussiooni pärssimisele on tähelepanu juhtinud Rein Raud, David Vseviov (EPL 30. XI), Erkki Bahovski (PM 27. XI) jt. Just diskussiooni mahasurumise püüus, mitte selles, et mõni ikka veel julgeb torkida, näen ma Eesti demokraatia  tänast probleemi.

Okupeeritud riik ja kodanikkond on tõepoolest vangid, aga selle seletusega piirdumisel tekib rida probleeme. Nii peaks ju ka näiteks Ülemnõukogu, kus istus koguni neli okupatsiooniarmee ohvitseri, toimetamised õigustühiseks tunnistama! Samas on ju ka Laar ja Tulviste tunnistanud, et paljud endised ENSV juhtivtegelased aitasid 1988. aastast peale igati kiiduväärsel kombel ning isiklikku heaolu ja vabadust ohtu seades kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Vangivalvurite ümbersünd, „vangide” ja „valvurite” koostöö trellide murdmisel, ei saanud alata üleöö. Jüri Saare pakutud vangimaja mudeli puudused on silmatorkavad.

Kui väärtuste teostamine / lõppeesmärkide saavutamine on ettenähtavas tulevikus ennustamatu (võimatu), siis millised teod on lubatud selle eesmärgi lähendamiseks? Kas on lubatud muud teod, kui need ei tühista põhieesmärki/väärtusi, vaid võivad toetada selle saavutamist? Vanglastumise mudel lubab valida vaid enesetapu ja pätistumise vahel.  Teiste sõnadega, millised teod on lubatud, kui lõppeesmärgi avalik deklareeriminegi – näiteks Eesti Vabariigi taastamine, hümni laulmine, Ribbentropi-Molotovi pakti paljastamine jne – pole võimalik ilma eksistentsiaalse ohuta? Kas võib korraldada NLKP XXII kongressile pühendatud laulupidu, siluda kahtlasi mõtteid viitega Leninile, astuda parteisse kasutamaks ajakirja Keel ja Kirjandus meie kultuuri heaks jne? Jaatava vastus tulemust teame: elame taas vabas Eestis. Eitavalt vastanute panuseks oli elu – hukkumine  võitluses metsas või laagris.

Isegi ERSP 1988. aasta programmis pole iseseisvuse taastamisest veel juttugi. Tagantjärele „sirgeselgsust” ainulubatavaks pidav retoorika lähtub totaalselt ideologiseeritud ja samas 100% ennustatava ajalookäiguga maailmast, kus on vaid kaks värvi ning vaid õiged ja valed otsused. Sellise ajalugu haldava moraalse ja metafüüsilise „jumala” positsioonil (õiglus määratud võitma igal tingimusel!) pole palju ühist tegelike ajalooliste valikutega. Selles kontekstis pole „vähest sirgeselgsust” võimalik lõplikult kas õigeks või hukka mõista. Küll aga on võimalik mõistuspäraselt sedastada, et ei vangivalvuristumine ega vangistumine ei säästnuks meile Eestit.

Et Peegli, Janseni jt toimetamised olid ja on õigustatavad, seletab nii riiklikku tunnustust kui ka seda, miks „rahvas ei protesteeri”. Nende konkreetsete valikute õigustamine nii teoreetiliselt (moraalifilosoofia mõttes) kui ka praktiliselt ei tähenda kuidagi Nõukogude režiimi või vangla õigustamist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming