Kommentaar

Triin Vihalemm

Esmaspäeval esitletakse rahvusraamatukogus Eesti Inimarengu Aruannet 2010/2011. Nüüdseks juba 16 aastat ilmunud Eesti inimarengu aruanne (EIA) on Eesti avalikus ruumis üsna hästi „kodustatud”. Kui seda 1995. aastal UN DP egiidi all välja andma hakati, oli põhirõhk Eesti kohal inimarengu pingereas ja teadlaste artiklid pakkusid pigem välislugejale mõeldud tausta-analüüsi. Praeguseks on välja kujunenud tava (mis loodetavasti jätkub), et EIAs tõstatud probleeme arutatakse tõsiselt nii riigikogus kui meedias; ka  mitmed õpetajad on mulle öelnud, et kasutavad EIA materjale koolitundides.      

 

EIA soovitusi haridus-, töö-, sotsiaal-, lõimumis- jm poliitikas on rakendatud vaid osaliselt, kuid EIA on toonud aruteludesse  uued kriteeriumid nagu inimvara raiskamise vähendamine, populariseerinud ühiskonna eneseanalüüsis vajalikke mõisteid nagu sotsiaalne kapital, kultuuriline trauma jne, innustanud kasutama stsenaariumipõhist analüüsi must-valgete skeemide asemel jne. EIA (koos paljude teiste heade algatustega) on seega mõjutanud avaliku poliitika kultuuri, piiranud poliitilise turunduse võimutsemist. Kahtlemata võiks see mõju olla veelgi  suurem, kui ajakirjanikud ja toimetajad EIAs välja pakutud probleeme pikemalt arutada võtaksid. Seni on õhin varsti peale EIA ilmumist vaibuma kippunud.     

    EIA annab panuse ka eesti keele arengusse. Kui teaduspoliitika suunab teadlased üsna karmilt kirjutama eeskätt inglise keeles ja rahvusvahelisele teadusauditooriumile, siis EIA autorina tuleb nuputada, kuidas oma  valdkonna termineid, nähtusi jm eesti keeles selgitada, uusi nähtusi nimetada jne. Arvan, et EIAt võiks eesti teaduse allkeelte arengumootorina kasutada rohkemgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming