Kommentaar – Kodanikualgatus Saaremaal

MELE PESTI

Mittetulundussektor on Saaremaal pead tõstnud. Kui ettevõtja Kati Mäekallas 2016. aasta sombusel novembriõhtul ettevõtlikke saarlasi tutvuma kutsus, et koos elu saarel toredamaks muuta, ilmus üllatuseks kohale üle 50 inimese, kes soovisid lausa iga nädal kohtuda. Koostööklubis leiti ühishuvid, moodustati murede lahendamise ja ürituste korraldamise töögrupid. Ühest kasvas välja Kuressaare tänavafestival: võimas uusi linnalisi võimalusi näitlikustav kevadpidu.

Eelmisel suvel aga võtsid viis saare naist üheks suveks üle lammutuseelse, kunagi kaubamaja kõrval Johannes Aaviku perele kuulunud puitmajakese oma hoole alla. Loomesuvila täitus saja päeva jooksul käsitööliste ateljeede, trepigalerii, 223 kultuuriürituse ning õpitoaga. Loomislust paisus nii, et pisikesest suvehobist kasvas ulatuslik kultuurikeskus, mille avastas viis tuhat külastajat, enamasti saarlased, keda varem oli peetud uuendusliku linnakultuuri vastu leigeks.

Loomesuvila edust innustunud MTÜ Saaremaa Loomemaja võttis sel suvel ette avada lausa kaks maja, nüüd juba aastaringse tegevusplaaniga. Kuressaare turuhoones avatakse 21. juunil Saaremaa Loomemaja, mis pakub kunstnikele ja käsitöölistele kõrvuti ja koos töötamise võimalusi, ent on avatud ka linnarahvale ja külalistele.

Juba mai alul avas uksed Kuressaare Edukontor, mis pakub koostöökeskkonda pigem arvutiga töötavatele (loome)inimestele. Ehkki maja püsiasukad kutsuvad end entusiastlikult edukateks, ei ole tegemist tõsimeelse kapitalistliku edukultusega. Leidsime vabakontorile imehea asukohaga ruumid otse keskväljaku ääres, kohalikele tuntud kunagise Edu toidupoe teisel korrusel. Kunagi ETKVLile ja selle õigusjärglasele Coopile kuulunud ruumid, sealhulgas uhke nurgatorniga direktori kabinet, olid üle kümne aasta tühjalt nukrutsenud ja oodanud kannatamatult värsket värvi ja ideid.

Vabakontor, mida tuntakse ka ingliskeelse termini coworking space all, pakub töö- ja koostööruumi vabakutselistele, kaugtöötajatele ja väikeettevõtjatele, kes korraldavad tööelu kuidagi teisiti kui suurfirma või riigiasutuse kohalolekukontrolli all. Saaremaal on iseenda peremehi päris palju, sest pealinnaahelaist pääsenuid köidab saareline eraldatus. Praktika näitab, et kodukontor metsavaikuses või meremühas on tore, aga mõne aja pärast igatseb enamik siiski tööpäevadesse ka inimlikku kontakti ja ideede põrgatamist. Kui inimene saab töötada kõrvu teistega, kes ei ole ülem ega alluv ega isegi kolleeg-konkurent, on tal töö juures mõnus ning tuju tõuseb ja tulemused kasvavad. Teise ala spetsialistiga teenurgas asju arutades sünnivad uudsed loovad lahendused, kontaktid ja koostööprojektid. Edukontori rendilepingu lause number üks teatab, et ehkki tagame vaikse keskendumist võimaldava korraliku netiühendusega nurga, ootame vastu ka panustamist ühisesse ja ligimese aitamist, olgu nõu või jõuga.

Kuressaare Edukontori püsirentnike seas on juba praegu teadlasi ja tõlkijaid, filmiinimesi ja kohvikupidajaid, fotograafe ja meigikunstnikke, insenere, juriste, IT-inimesi. Mõni tuba on veel tühi ja tulla võib kas igaveseks, kuuks, nädalaks, päevaks või tunniks; üritusteks, loenguteks ja mõttevahetuseks on inspireeriv ühisruum, ikka see kunagine ETKVLi direktori oma.

Nii et kui saar seostub vaid nädalavahetuse, päikese ja rannaga, aga tegelikult läheb ilm ju ilusaks alles pühapäeva õhtul, siis tühista plaan koos Mandri-Eesti rahvaga praamijärjekorras passida, ole eduline ja tee oma esmaspäevane tööpäev meie juures. Kui meeldima hakkab, aitame elupaiga leida ja ongi mõni saarlane jälle juures.

Ühel koostööklubi koosistumisel ütles üks minust rohkem saaretalvi näinud naine, et tema eluajal on käesolev juba kolmas Kuressaare tõusulaine. Esimene oli 70ndatel, teine 90ndate teisel poolel Saaremaa kunstibiennaalide ajal ja nüüd, 10ndate teisel poolel siis jälle. Edukontor teeb endast oleneva, et tõusulaine ei raugeks ega oleks tarvis jälle 20 aastat oodata.