Kommunismi viimane ohe

Mart Laar

Vaevalt on ükski teine raamat Eestis Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumise” järel saanud sedavõrd ägeda rünnaku osaliseks nagu Väino Sirgu ja Toomas Karjahärmi “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987”. Sirbis on üksteise järel ilmunud Jaak Alliku ja Rein Ruutsoo arvustus, mis teevad selle maatasa. Ausalt öeldes on sellist pahameelt raske mõista. Tegemist on sedavõrd ulatusliku teemaga, et uurimus kipub tõesti mõnevõrra laiali vajuma. See ja teised võimalikud puudused ei õigusta aga sedavõrd ränka rünnakut. Näib, nagu tunneksid mõned mehed end Sirgu ja Karjahärma teosest isiklikult puudutatuna.

Esimesel pilgul on sellist pahameelt raske mõista. Sirk ja Karjahärm ei ründa oma raamatus õieti kedagi, vaid üritavad oma teemale läheneda võimalikult rahulikult ja emotsioonivabalt. Allikule ja Ruutsoole on pigem probleem see, et autorid nimetavad asju nende õigete nimedega. Okupatsioon on nende jaoks okupatsioon, kaasajooksikud on kaasajooksikud ja kohanejad on kohanejad. Kui keegi ootas autoritelt eesti kommunistide “vabadusvõitluse” ülistamist või nende õigeksmõistmist, siis pidi ta selles lootuses pettuma. Pigem on nad lähtunud president Toomas Hendrik Ilvese poolt 23. augustil Hirvepargis korratud Jossif Brodski mõttest: “Üheparteisüsteemis parteisse astumine eeldab igal juhul üle keskmise ebaausust.”

See ongi Allikul ja Ruutsool kopsu üle maksa ajanud. Ei hakkakski nende rünnakule reageerima, kui selles sedavõrd selgelt ei ilmneks mitmed tänases Eestis üha uuesti ning uuesti esitatavad väited kauni elu kohta Nõukogude Eestis ning inimesi tabanud erakordse viletsuse kohta oma iseseisvuse taastanud Eestis. Seetõttu on mõttekas nimetatud väited Alliku-Ruutsoo lahingpaari väljaastumisest välja sõeluda ning ehedal kujul lugeja ette tuua.

 

Vigaste väidete tulevärk

Esimene neist on kinnitus, et Eesti pole olnud okupeeritud maa. Eesti okupeerimist 1940-1941 küll tunnustatakse, 1944. aastal polevat okupatsiooni aga olnud, sest Punaarmee koosseisus hõivas Eesti ka Eesti Laskurkorpus ning järgnenud aastatel teostati võimu Eestis paljuski eestlaste kätega. Kollaborantide ja kaasajooksikute olemasolu pole kuskil maailmas teinud okupatsiooni olematuks, vaid olnud pigem selle lahutamatu koostisosa. Ning alati on kaastööd võõra võimuga põhjendatud väitega, et “kui mina kui kohalik inimene koostööle ei läheks, saadetaks minu asemele keegi teine ning olukord läheks veelgi hullemaks”. Need väited pole okupatsiooni lõppemise järel ühegi maa kohtuorganeid veennud. Okupatsioon jääb okupatsiooniks ka siis, kui selle teostamisel rakendatakse kohalikke elanikke.

Teine, eeltoodust tulenev väide on kinnitus, et võitlus nõukogude süsteemi vastu polnud mitte ainult mõttetu, vaid lausa kahjulik. Sest kui Eesti polnud okupeeritud, polnud ju millegi vastu võitlemiseks alust. Eriti kahjulik olevat olnud vastupanu Sinimägedes (Allik). Just tänu sellele olevat Eestisse toodud sedavõrd palju muulasi, sest “loodus tühja kohta ei salli”. Nii see kindlasti pole. Leedu kaotas sõjajärgses vastupanuliikumises vaata et rohkemgi mehi, muulaste suhtelist väikest osakaalu seal mõjutasid aga teised tegurid, millest edaspidi. Kui üldse mingi tegevus Moskvat mõjutada võis, siis polnud see mitte alistumine või kohanemine, vaid just vastupanu. Soome päästis vaid tänu sellele oma iseseisvuse, Eestile tagas see aga mittetunnustuspoliitika jätkumise näol Moskva silmis teatava eristaatuse, mis võis mõnel hetkel Eestile suuremat vabadust pakkuda.

kVastupanu jätkumine toetas lääneriike võitluses “kurjuse impeeriumi” vastu, selleta oleks läänel selle võitmine raskeks kujunenud. Erinevalt Ruutsoo arvamusest oli just Reagani “kurjuse impeeriumi” loosung see, mis aitas NSV Liidu lammutamisele efektiivseimal kombel kaasa. Kui seda poleks püstitatud, Nõukogude impeeriumi nurka surutud ning majanduslikult ruineeritud, oleks Eesti iseseisvuse taastamine olnud võimatu. Ikestatud rahvaste aktiivse osavõtuta, kommunistlikule süsteemile osutatud vastupanuta oleks Läänel ka külma sõja võitmine võimatuks osutunud. Ajalugu pole üheselt ette määratud, alati on mitu võimalust. Tagantjärele on loomulikult lihtne tark olla ning öelda, kes käitus targalt ja kes mitte. Sündmuste keskel olles pole aga võimalik teada, kas tegevust saadab edu või mitte. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aastal polnud realistlikum Tiefi valitsuse tegevusest 1944. aastal või Laulvast revolutsioonist aastal 1988. Kui me ise poleks üritanudki oma saatust enda kätte võtta, oleksime maailmakaardilt praeguseks kadunud.

Kolmandaks kinnitatakse, et Sinimägede vastupanu oli juba selles mõttes kahjulik, et seetõttu said sedavõrd paljud haritlased võimaluse maalt põgeneda. Nõukogude võimu eest põgenemine oli aga vale, õigesti tegid need, kes Eestisse jäid. Tegelikkuses oleks see tähendanud veel vähemalt mitmekümne tuhande inimese lisamist Siberisse lähetatud eestlaste nimekirja. Kas Allik ja Ruutsoo usuvad, et see saatus poleks Marie Underit, August Gailitit, Karl Ristikivi, Kalju Lepikut ja paljusid teisi oodanud? Kuni 1950. aastate keskpaigani ilmus paguluses rohkem kirjanduse algupärandeid kui Nõukogude Eestis. 70 000-liikmelise kogukonna kohta on see uskumatu saavutus. Elu paguluses polnud meelakkumine, see, et suudeti kõrgtasemel kultuurielu üleval hoida ning ka paguluses mittetunnustuspoliitika püsimise eest võidelda, on tõeliselt tähelepanuväärne saavutus. Selleta oleks Eesti eristaatus Moskva silmis kadunud, mille tagajärjed oleksid ilmselt olnud Eestile tõeliselt katastroofilised.  

Väidetakse ka, et tegelikult polnudki nõukogude repressioonid kuigivõrd tugevad. Jaak Allik ütleb otse välja, et enamik küüditatutest pöördus ju kokkuvõttes kodumaale tagasi. Nii küünilise seisukohaga võib vaid kommunist esineda. Jätan siin üles lugemata need eesti kultuuri suurkujud, kes oma elu või tervise Siberisse jätsid, kuid see, et teised punase terrori üle elasid, ei näita mingil kombel kommunistliku süsteemi humaansust. Kümneid tuhandeid eestlasi Siberisse saatnud kommunistide eesmärk polnud sugugi see, et nad seal ellu jääksid ja kodumaale tagasi pöörduksid. See juhtus ikka mitte tänu ENSV võimuorganitele, vaid pigem nende kiuste. Stalini surmale järgnenud nõukogude süsteemi kriisi ning sellest tulenenud järeleandmisi polnud 25+5 karistust kandvatele inimestele tegelikult ette nähtud. Võib vaid kahetseda, et erinevalt 1980. aastate lõpust ei suutnud Lääs tollal kasutada võimalust saata kommunism ajaloo prügikasti.

 

Kommunist kui “päästja”

Neljandaks kinnitatakse, et Eesti jäi püsima vaid tänu Eesti Laskurkorpusele ning komparteisse astunud eestlastele. Võrdlus teiste nõukogude liiduvabariikidega ei kinnita mingil kombel seda väidet. Moskva poliitika lähtus siin teistest kriteeriumidest kui laskurkorpuse olemasolu – pigem päästis Balti riigid lääneriikide mittetunnustuspoliitikast ning relvastatud vastupanuliikumisest tulenev eristaatus. 1953. aastal oleks see võinud Beria reformide ajal viia koguni Baltikumile teatava eristaatuse andmiseni, mis Beria võimult kõrvaldamise tõttu paraku toimumata jäi. Allik annab mõista, et just põhirahvusest kommunistid hoidsid mõnes liiduvabariigis ära suurema muulaste sissevoolu. Leedu kompartei ajalugu seda küll ei tõenda. Muulaste väiksem sissevool Leetu II maailmasõja järel oli pigem tingitud selle kõrval asuva tühja Kaliningradi oblasti tõmbest vene kolonistidele, kes partisanisõjast kohutatuna pigem seal endale elukoha leidsid. Suurt rolli mängis siin ka katoliiklike leedulaste suurem sündimus. Leedulaste aktiivsem astumine komparteisse algas samal ajal kui teistes Balti riikides, erilist vahet kohalikus poliitikas see kaasa ei toonud. Lätis viis kompartei “lätistumine” aga hoopis uute repressioonideni ning sisserände kiirenemiseni. Kui Ruutsoo vihjab, et Sirk ja Karjahärm näiksid nagu soovivat, et Eesti kultuuritegelased oleksid ENSV teenistusse astumise asemel Siberis surnud, siis on see alatu süüdistus. Midagi sellist pole raamatust võimalik välja lugeda. Samuti ei saa ka väita, nagu oleks Eesti iseseisvus taastatud just tänu neile komparteisse astunud tegelastele.

Nii Allik kui Ruutsoo korrutavad lõputult Rein Taagepera omaaegset üleskutset eestlastele komparteisse astuda. Mis seal salata, selline rumal mõte käis minulgi kunagi ühel hetkel peast läbi. Õnneks tuli mõistus õigel ajal tagasi. Kui kuni Praha kevadeni komparteisse astujaid võis tõesti kannustada idealistlik soov seda “seestpoolt muuta”, siis selle lämmatamise järel tõukas enamikku komparteisse astujatest lihtne omakasu. Sest selleks ajaks pidanuks igaühele selge olema, et mitte sina ei muuda komparteid, vaid kompartei pigem sind. Komparteisse astumisest võis teatud hetkel olla raske keelduda, seal tehtav karjäär oli aga kindlalt vabatahtlik.

Viiendaks väidetakse, et eestlastest komparteilaste toel polnud elul Eesti NSVs väga vigagi, haridus ja tervishoid olid tasuta, elatustase kõrgem kui mujal N Liidus. Pigem polnud siin tegemist kohalike komparteilaste erilise tarkuse, vaid Moskva otsusega kasutada eristaatuses liiduvabariike omalaadse vitriinina. Mis aga puutub suhteliselt kõrgemasse elustandardisse, siis sellel oli oma hind, alates looduse suurest saastatusest ning lõpetades majanduse täielikust sõltuvusest N Liidu odavast toorainest. Maailmast jäi Eesti samal ajal aga üha rohkem maha. Kui 1939. aastal oli Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu poolest Soomega peaaegu võrdne, siis 50 okupatsiooniaastaga oli vahe kasvanud mäekõrguseks. Ning seda mitte ainult majanduse vaid ka sotsiaalalal, kultuurielus jne. Mis kasu on tasuta tervishoiust, kui Soomega võrreldes oli keskmine eluiga jäänud väiksemaks ning laste suremus oli võrreldamatult suurem. Samas vaimus võiks näiteid lõputult tuua. Tööd tehti Soome lahe mõlemal kaldal, tulemusi andis see esialgu peamiselt põhjakaldal.

 

Miks ja millal elu halvaks läks?

Kuuendaks sisendatakse, et nõukogude perioodiga võrreldes on elu iseseisvuse taastanud Eestis pigem halvemaks läinud. Eesti NSV ajal Eestit vaevanud probleeme pole suudetud lahendada, juurde on aga tulnud arvukalt uusi, nagu sotsiaalne ebavõrdsus, AIDS, kõrge kuritegevuse tase jne. Tegelikult pole Eesti tänaste probleemide aluseks mitte iseseisvuse taastamine või selle järel tehtud vead majandus- või sotsiaalpoliitikas, vaid aastakümneid kommunistliku süsteemi poolt tekitatud, kuid hoolikalt peidetud probleemid. Käsumajanduse kokkuvarisemine tõi totalitaarse riigi uhke fassaadi taga valitseva kaose lihtsalt esile. Doteeritud odavale toorainele tuginev majandusmudel polnud kaasaja maailmas lihtsalt enam jätkusuutlik. Selle tulemusel varises kommunistliku süsteemi lõpuaastatel majandus ja sotsiaalne võrgustik kokku, langes inimeste elatustase.

Samad protsessid toimusid ka teistes kommunismi ikkest vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti olukord oli Ida- ja Kesk-Euroopa riikide omast raskemgi. Esiteks puudusid siin needki väikesed vabadused, mis olid olnud lubatud nn satelliitriikidele, teiseks said siin majandusreformid alata mitu aastat hiljem. See vahe läks Eestile kalliks maksma. Kui Kesk- ja Ida-Euroopas jäi majanduse langus 10–15% piirimaile, siis Eestis langes see eri hinnangutel 25–30%. Tööstustoodangu vähenemisega kaasnes põllumajandusliku tootmise järsk langus, mis oli eriti kiire aastatel 1990–1992. Ainuüksi lihatoodang langes neil aastatel 182 500 tonnilt 107 900 tonnile. Probleemiks oli kiirenev inflatsioon. Langes inimeste elatustase, mis tegi läbi suurima kukkumise 1991. aastal ning 1992. aasta esimesel poolel. See mõjus omakorda katastroofiliselt sündimusele, mis tegi läbi eriti järsu languse aastatel 1990-1991. Eriti raskeks läks olukord 1992. aasta alguses, mil seoses hindade liberaliseerimisega Venemaal ja Eestile kütuse eest kehtestatud maailmaturu hindadega kasvas inflatsioon saja protsendini kuus.

Isiklikus tarbimises tõusid eluasemekulud seetõttu 1992. aastaks perede eelarves kohati 50 protsendini. Samal ajal süvenes sotsiaalne ebavõrdsus. Ühiskonnas tekkis uus privilegeeritud klass – tihtipeale endise nomenklatuuri seast pärinevad valuutaomanikud, kes said kaupu osta arvukatest valuutapoodidest. See tõi kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse hüppelise kasvu, viies Eestis GINI koefitsiendi 1992.-1993. aastaks kõrgeimale tasemele pärast iseseisvuse taastamist. Palgapäevade hilinemine päevade ja isegi nädalate kaupa oli 1992. aasta esimesel poolaastal tavaline. Pensionärid seisid terveid päevi pensionisabades.

Seega, 1992. aasta suveks oli Eesti majanduslikult ja sotsiaalselt kokku varisenud. Elatustaseme järsk langus ning elanike vaesumine, põllumajanduse kokkuvarisemine, sündimuse järsk vähenemine ja teised negatiivsed tendentsid ei tulenenud seega veel mitte alanud reformidest, vaid nõukogude süsteemi ning kommunistliku majandusmudeli täielikust pankrotist. 1992. aastal võimutüüri juurde jõudnud uuendusmeelsete poliitikute ülesandeks jäi maa tekkinud kaosest välja viia. Selleks polnud muud võimalust kui asuda otsustavate uuenduste teele. Kindlasti tehti ka selle juures vigu, kuid Eesti on ometi hakkama saanud paremini kui ükski teine postkommunistlik riik. Iseseisvuse “hinnast” on sellel taustal vale rääkida. Iseseisvuse taastamise käigus ilmsiks tulnu ja inimestele reformide eel ja ajal raskusi põhjustanu tuleb liita viiskümmend aastat kestnud kommunistliku süsteemi hinnale. See ei tähenda, et inimesed poleks ka sellel ajal kohusetundlikult töötanud, kuid nende potentsiaal jäi kommunistliku süsteemi tõttu paraku realiseerimata.

 

Vaim eksituste vangis

Eeltoodud väited tulenevad kokkuvõtlikult kahest põhilisest eksiarvamusest. Esimese kohaselt leitakse, et tegelikult pole kommunismi-ideedel viga midagi, neid on lihtsalt alati halvasti ellu viidud. See pole nii. Kommunism on natsismi kombel juba olemuselt inimloomusele vastukäiv mõtteviis, see on suunatud inimväärikuse hävitamisele ega saagi seetõttu muul kombel püsida kui vägivalla ning mingi ühiskonnaosa hävitamise kujul. Kommunism ei saagi lõpetada muul kombel kui halvasti. Mida kauem ta püsib, seda hullemad on tagajärjed. Kommunismi pole ka võimalik reformida: see toob kaasa kas selle kokkuvarisemise või olemusliku muundumise.

Teise esimesest teataval määral tuleneva arvamuse kohaselt leitakse, et kommunistliku või natsistliku süsteemiga on rahvastel ja inimestel võimalik ratsionaalselt suhestuda. Andes neile järele, loobudes vastupanust ja kohanedes on võimalik saavutada süsteemilt teatavaid järeleandmisi, muuta see inimlikumaks. Paraku pole see nii. Totalitarism ei toimi ratsionaalselt, sest ta teab, et irratsionaalne vägivald on ratsionaalsest alati efektiivsem. Seetõttu polnud sellel, mida arvasid ühest või teisest asjast kohalikud kommunistlikud tegelased – oli see küüditamine või eestlaste muutmine vähemusrahvuseks oma kodumaal – suurt tähtsust. Sest kokkuvõttes ei julgenud neist keegi süsteemile vastu astuda. Nii saatsid omad, eesti kommunistid kümneid tuhandeid naisi-lapsi-vanureid Siberisse surema. Ning kui Lääs poleks võitnud külma sõda ning surunud “kurjuse impeeriumi” nurka, oleks muulaste sisseränne meid enda alla matnud. Ainus, mis vastupidise tulemuse lähenemisele kaasa aitas, oli vastupanu.

Sirk ja Karjahärm on raamatule pannud üsna tabava pealkirja – “Kohanemine ja vastupanu”. Tihtipeale polnudki need ju vastandlikud mõisted, vaid käisid käsikäes. Nii nagu polnud kommunistlikust parteist väljajäämise näol automaatselt tegemist vastupanuga, ei saa ka sinna kuulumist alati lugeda kaasajooksuks okupatsioonivõimuga. Oluline on pigem küsida, miks käitus üks või teine inimene just nii, mida ta endale sihiks seadis. Ajaloolaste ülesanne pole üldse kedagi hukka või õigeks mõista, vaid mõista. Sirgu ja Karjahärmi raamatus üritatakse seda teha, Allik ja Ruutsoo on oma kriitikas aga tegelenud kommunismi õigeksmõistmisega. See on aga umbes sama lootusetu üritus kui unistus “inimnäolisest kommunismist”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming